Kuningriik. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palju siis? Ja kas need tundusid positiivsed?” küsis Carl nii õhinal, et ma sain aru küll, et ta sülitab suhteliselt sujuvalt selle peale, kui mööda- või ülesõidetu tunne minul võib olla.

      „Mida kuradit,” sähvasin vastu. „Miks sa mulle ei rääkinud, et sa tulid just sellepärast koju tagasi?”

      Carl pani käe mu õlale ja tema näole ilmus jälle see neetud lahke naeratus. „Sest ma ei tahtnud, et sa kuuleksid poolikut lugu, Roy. Ei tahtnud, et sa hakkaksid igasuguseid vastuväiteid välja hauduma, sest sa oled sündinud skeptik, tead ju ise väga hästi. Nii, kõigepealt sööme õhtust ja siis räägin sulle kogu loo ära. Okei?”

      Nojah, muidugi ma leebusin, kui mitte muu, siis juba ainuüksi selle pärast, et esimest korda pärast ema-isa surma ootas töölt tulles laual valmis õhtusöök.

      Kui olime selle sisse vohminud, näitas Carl mulle hotelli jooniseid. See nägi välja nagu Kuu peale ehitatud iglu. Ainult selle vahega, et joonise Kuu peal lonkis ringi paar põhjapõtra. Need põhjapõdrad ja käputäis sammalt olid ainsad välised ilustused, mille arhitekt oli projektile juurde joonistanud, muidu nägi kõik välja üsna kõle ja modernistlik. Naljakas, et mulle isegi meeldis see värk, aga pigem seetõttu, et projekt meenutas mulle millegipärast bensiinijaama Marsil, mitte hotelli, kus inimesed peaksid mõnusasti aega veetma. Minu meelest tahavad inimesed, et niisugustes paikades oleks ikka natuke rohkem soojust, toredust ja hiilgust, suts rahvusromantikat – roosimaalingud, rohukatus ja muinasjutuline lossiõu või noh, mida põrgut mina sellest tean.

      Siis kõmpisime kilomeetrikese majast eemale tulevasele ehituskrundile, kus pärastlõunane päike kuldas kanarbikku ja mäetippude haljast graniiti.

      „Vaatame, kuidas see siia maastikku sobituks,” ütles Carl ja sirgeldas sõrmega õhku hotelli, mille jooniseid olime söögitoas uurinud. „Mägihotelli väljanägemise juures on kõige olulisemad asjad just maastik ja hoone funktsionaalsus, mitte inimeste ootused. See hotell peaks inimeste arusaamist arhitektuurist ümber kujundama, mitte ainult maastikule nii-öelda kaasa noogutama.”

      „Ahah,” vastasin mina ja mu hääletoon oli vist enam-vähem nii skeptiline, kui põhjendatuks pidasin.

      Carl seletas, et hotelli tuleb kakssada tuba ja selle pindala on 11 000 ruutmeetrit. Kaks aastat pärast esimest labida maasselöömist on see püsti. Õigemini pärast esimest kaljude lõhkamist, sest pinnast siin just palju ei ole. Carli „pessimistliku kuluarvutuse” kohaselt läheb see maksma nelisada miljonit Norra krooni.

      „Kuidas sa kavatsed need nelisada miljonit hankida?”

      Carl vastas enne, kui olin lause lõpetanud: „Pangast.”

      „Osi Hoiupangast või?”

      „Oh ei,” naeris ta. „Kohalik pank on selleks liiga väike. Linnast, DnB-st.”

      „Ja miks peaks pank sulle nelisada miljonit andma? Sihukeseks …” Ma ei öelnud küll välja „hullumeelsuseks”, aga eks see olnud ütlematagi selge.

      „Sest me ei asuta mitte aktsiaseltsi, vaid TÜ.”

      „TÜ?”

      „Täisühingu. Kollektiivse äriühingu, kus vastutus on võrdselt jagatud. Külarahval pole ju eriti raha, aga neil on talu ja maatükk, kus nad ise elavad. Täisühingu puhul ei tarvitse nad meie muinasjutus osalemiseks punast krossigi sisse maksta. Igaüks, kes õla alla paneb, olgu see õlg siis tugevam või nõrgem, saab võrdse osa ja teenib teistega ühepalju kasumit. Igaüks võib oma tugitoolis edasi lesida, laenu tagatiseks on nende kinnisvara. Just sellepärast hakkabki pangal suu vett jooksma – saaks aga kogu seda kupatust rahastada. Pangal pole iial olnud paremat tagatist. Nad võtavad ju sõna otseses mõttes terve küla panti.”

      Sügasin kukalt. „Tahad öelda, et kui asi läheb metsa, siis …”

      „Siis vastutab igaüks ainult oma osa ulatuses. Kui meid on näiteks sada inimest ja ettevõte läheb pankrotti ja võlg on sada tuhat, ei pea sina ega ka ükski teine osanik välja köhima rohkem kui tuhat krooni. Isegi juhul, kui mõni osanik ei suuda seda tuhandet välja käia, ei ole see mitte sinu, vaid kreeditoride mure.”

      „Ossa poiss.”

      „Võrratu, eks ole? Nii et mida rohkem meid on, seda väiksem risk inimese kohta. Aga seda väiksem on muidugi ka saadav tulu, kui huvilisi peaks meeletult palju olema.”

      Mõtlemisainet jagub. Ärimudel, mille puhul pole vaja pennigi sisse maksta, roobitse ainult raha kokku, kui kõik sujub. Ja kui läheb metsa, siis tuleb sul kinni maksta ainult oma osa.

      „Okei,” ütlesin ma ja juurdlesin endamisi, mis võiks küll peibutiseks olla. „Aga miks sa seda investorite koosolekuks nimetad, kui nad tuhkagi ei investeeri?”

      „Sest investor kõlab uhkemalt kui lihtsalt osanik, kas sulle ei tundu?” Carl pistis pöidlad püksirihma vahele ja ütles madala häälega: „Ma pole mitte lihtsalt talumees, vaid hotelli investor, mõistate.” Ta pahvatas naerma. „Puhas psühholoogia. Kui osa külarahvast on end juba partnerina kirja pannud, ei suuda ülejäänud taluda mõtet, et naaber ostab Audi ja nimetab end hotelliomanikuks, nemad aga vaatavad kõrvalt. Parem siis juba riskida ja mõnest kroonist ilma jääda, pealegi kui tead, et sama juhtub ka naabriga.”

      Noogutasin pikkamisi. Selle psühholoogiaga tabas ta vist isegi märki.

      „Projekt on elujõuline, aga proovikiviks võib saada rongi käimalükkamine.” Carl lõi jalaga vastu kaljust maapinda. „Kuidas meelitada ligi kõige esimesed. Käputäis inimesi, kes näitaksid teistele, et nende meelest on projektiga liitumine atraktiivne. Kui me seda suudame, siis tahavad kõik pardale saada ja edasi läheb asi juba ludinal.”

      „Nii. Ja kuidas sa kavatsed need esimesed nõusse saada?”

      „Kui ma ei suuda isegi oma venda veenda, tahtsid sa öelda?” Jälle see heatahtlik, aval, natuke kurvasilmne naeratus. „Ühest aitab,” teatas ta enne, kui jõudsin vastata.

      „Kes oleks siis …”

      „Juhtoinas. Aas.”

      No muidugi. Endine vallavanem. Mari isa. Vallavanema haamer oli üle kahekümne aasta tema käes olnud, ta oli juhtinud meie Tööpartei-meelset valda kindla käega nii headel kui ka halbadel aegadel, kuni ütles viimaks ise, et aitab küll. Praegu on ta vist üle seitsmekümne ja toimetab peamiselt kodutalus. Ent aeg-ajalt kirjutab vana Aas kohalikule ajalehele mõne arvamusloo ja rahvas loeb neid hoolega. Isegi kui nad tegelikult Aasi seisukohta ei jaga, kaaluvad nad asja uues valguses. Valguses, mis kiirgab endise vallavanema ladusast väljendusoskusest, tarkusest ja vaieldamatust andest alati õigeid otsuseid teha. Rahvas usub tõemeeli, et ametivõimude otsus riigimaantee meie külast ringiga ümber ehitada ei oleks iial projekteerimislauale jõudnud, kui vallavanemaks oleks olnud Aas. Et tema oleks otsustajatele selgeks teinud, kuidas niisugune ümberehitus nudiks ära kõik võimalused, jätaks küla ilma elutähtsast lisategevusalast, mida transiitliiklus neile siiani on tähendanud, kustutaks terve väikese ühiskonna kaardilt ja muudaks selle kummituskülaks, kust suurem osa rahvast on minema kolinud ja mille külge klammerdub veel mõni üksik pealemakstud pensionieelikust talunik. Keegi tegi koguni ettepaneku, et just Aas – ja mitte praegune vallavanem – juhiks delegatsiooni, mis saadetakse pealinna transpordiministri jutule, et asja mõistlikult arutada.

      Sülitasin. Mis on muide külajorsi vastand СКАЧАТЬ