Kuningriik. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mullakamakaid ja savi. Mul oli varem valmis segatud Fritzi põrandapesulahust, mis puhastab enam-vähem kõike, uhtsin survepesuriga põrandat ja mõtlesin sellele ajale, kui olime teismelised ja arvasime, et elu võidakse iga jumala päev pea peale pöörata ja elu pööratigi pea peale – iga jumala päev. Korraga tundsin abaluude vahel kihelust. Justkui soojust, mida kiirgab punane lasertäpp, kui SWAT-rühm on su kirbule võtnud. Seepärast ma ei võpatanud, kui kuulsin selja taga vaikset köhatust. Pöörasin ringi. „Kas siin on sõnnikut laotatud või?” küsis politseiülem, sigaret kitsaste huulte vahel hüplemas.

      „Traktor,” ütlesin ma.

      Ta noogutas. „Nii et su vend on siis tagasi?”

      Politseiülem Kurt Olsen on sale, aukus põskede ja kauboivuntsidega mees, suunurgas alati omakeeratud pläru, jalas kitsad teksad ja isalt päritud maonahast saapad. Üldse meenutab Kurt üha rohkem Sigmund Olsenit, endist politseiülemat, kellel olid samuti pikad heledad juuksed ja kes sarnanes Dennis Hopperiga „Easy Riderist”. Kurt Olseni jalad on rangis nagu teatud tüüpi jalgpalluritel. Ta on minust kaks aastat noorem ja omal ajal oli ta kohaliku neljandas liigas mängiva meeskonna kapten. Kõva tehnika, taktikaline taip, suutis järjest joosta üheksakümmend minutit, ehkki pahvis suitsu nagu kaks vabrikukorstnat. Kõik ütlesid, et Kurt Olsen oleks pidanud mängima mõnes kõrgemas liigas. Aga siis oleks tulnud kolida suuremasse linna ja riskida vahetusmeeste pingile sattumisega. Milleks vahetada kohaliku sangari staatus selle vastu? „Carl tuli tõesti eile koju,” kinnitasin ma. „Kust sa tead?”

      „Sellest,” vastas ta, rullis lahti plakati ja hoidis seda üleval.

      Peatasin veejoa. „SAA OSA MUINASJUTUST!” kõlas pealkiri. Ja selle all: „OSI SPAA- JA KÕRGMÄESTIKUHOTELL.” Lugesin edasi. Politseiülem andis mulle tublisti aega. Me oleme umbes ühevanused ja ta vist teab, et ma olen kergelt düslektiline, nagu ütles mu klassijuhataja. Kui klassijuhataja sellest mu vanematele teatas ja ühtlasi mainis, et düsleksia on vägagi päritav, sõitis mu isa kooli ja küsis tüübilt, kas ta tahab mõista anda, et tema poeg on vallaslaps. Aga siis tuletas ema talle meelde, et Olav, üks isa Oslo nõbu, on vaeglugeja ning temaga olid lood üsna kehvad. Kui Carl sellest kohtumisest kuulis, pakkus ta end mu lugemistreeneriks, nagu ta seda nimetas. Ma tean, et ta mõtles seda tõsiselt ja oli hea meelega valmis sellele aega ja vaeva kulutama. Aga mina ütlesin ei. Kes siis tahab, et väikevend teda õpetaks?

      Plakat oli kutse Årtuni seltsimajas toimuvale investorite koosolekule. Sellel oli kirjas, et oodatud on kõik. Kohaleilmumine ei kohusta millekski ning pärast pakutakse kohvi ja vahvleid.

      Taipasin veel enne, kui olin jõudnud plakati alumisse otsa nime ja allkirjani. Siin see ongi – põhjus, miks Carl koju tagasi tuli.

      Nime – Carl Abel Opgard – all oli tiitel. Ärijuhtimise magister. Ei midagi vähemat.

      Ma ei olnud päris kindel, mida sellest arvata, teadsin ainult, et see lõhnab juba praegu jama järele.

      „See plakat ripub kõigis bussipeatustes ja igal maanteeäärsel laternapostil,” ütles politseiülem.

      Carl oli ilmselt samuti vara ärganud.

      Politseiülem rullis plakati kokku. „Ja kuna selleks ei ole luba taotletud, on see maanteeseaduse 33. paragrahviga vastuolus. Kas sa saaksid paluda, et ta need plakatid maha võtaks?”

      „Miks sa talle ise ei ütle?”

      „Mul ei ole tema telefoninumbrit ja …” Ta pistis plakati kaenla alla, pöidlad kitsaste Levi’se pükste rihma vahele ja noogutas põhja poole. „Ma parema meelega ei hakkaks sinna üles mäkke sõitma. Kas ütled edasi?”

      Noogutasin aeglaselt ja pöörasin pilgu sinna üles, kuhu politseiülem hea meelega sõita ei tahaks. Bensiinijaamast ei ole Opgardi näha, siit paistab ähmaselt ära Kitsekurv ja järsaku hallikas serv. Maja asub tagapool, kõrgemal, kus läheb juba laugemaks, ning jääb nägemisulatusest välja. Aga täna märkasin seal midagi. Midagi punast. Siis taipasin, mis see on. Norra lipp. Pagana pihta, Carl on suvalisel esmaspäeval lipu vardasse tõmmanud. Kas nii ei tee mitte kuningas oma lossis, kui tahab näidata, et ta on kodus? Kurat, ma oleksin peaaegu naerma pahvatanud.

      „Ta võib luba taotleda,” ütles politseiülem ja vaatas kella. „Siis vaatame.”

      „Olgu nii.”

      „Olgu siis nii.” Politseiülem tõstis kaks sõrme kauboikaabu juurde, mida ta oleks pidanud kandma.

      Me mõlemad teadsime, et plakatite mahavõtmiseks kuluks terve päev ja selleks ajaks on need oma töö juba teinud. Need, kes ise kutset ei näinud, kuulevad sellest kindlasti.

      Pöörasin selja ja keerasin veejoa uuesti jooksma.

      Aga see jäi sinna alles. Soojus abaluude vahele. Nagu see oli olnud kõik need aastad. Kurt Olseni kahtlus, mis põletas pikkamisi, kuid kindlalt läbi riiete, läbi ihu kuni lihani välja. Ent jäi pidama, kui vastu tuli kõva luu. Tahe ja kindlameelsus. Asitõendite ja faktide puudumine.

      „Mis see seal on?” kõlas Kurt Olseni hääl.

      Pöörasin ringi ja tegin, nagu oleksin üllatunud, et ta seisab ikka veel mu selja taga. Ta nõksas peaga põrandale metallvõre poole, kust vesi alla solises. Tükikeste poole, mis olid sinna pidama jäänud ega olnud ära lahustunud.

      „Mnjah,” kostsin ma.

      Politseiülem laskus kükakile. „Neist tuleb verd,” ütles ta. „See on liha.”

      „Kindla peale,” ütlesin mina.

      Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Sigaretist oli järel ainult hõõguv koni.

      „Põder,” pakkusin ma. „Alla aetud. Liha jääb iluvõre külge kinni. Siis tulevad nad siia ja pesevad saasta maha.”

      „Minu meelest ütlesid sa enne, et see oli traktor, Roy.”

      „Ma arvan, et see tuli mõnelt autolt, mis öösel siin käis,” ütlesin ma. „Ma võin Egililt küsida, kui sa tahad midagi …” – politseiülem kargas võpatades tahapoole, kui ma suunasin veejoa lihatükile, nii et see tuli võre küljest lahti ja purjetas mööda tsementpõrandat eemale – „… uurida.”

      Kurt Olseni silmist lõi välku. Ta pühkis oma püksipõlvi, ehkki need olid kuivad. Ma ei tea, kas talle tuli meelde, et ta oli tookord just seda sõna kasutanud. Uurida. Et seda asja tuleb ju uurida. Mul ei ole midagi Kurt Olseni vastu, ta on päris tore mees, kes teeb lihtsalt oma tööd. Aga tema uurimine ei meeldi mulle kohe kindlasti. Ma ei tea, kas ta oleks nende plakatitega siia vantsinud, kui seal oleks kirjas mõni teine nimi, mitte Opgard.

      Kui ma tanklasse tagasi läksin, oli seal kaks teismelist tüdrukut. Üks neist oli Julie, kes oli pärast Egilit vahetuse üle võtnud. Teine tüdruk, klient, seisis minu poole seljaga. Tema pea oli norus, ta ootas ega kavatsenudki ringi pöörata, kuigi uks käis. Tundsin temas vist siiski ära plekksepp Moe tütre. Natalie. Ma näen teda aeg-ajalt bensiinijaama ees koos kuldikambaga. Kui Julie on avatud, valjuhäälne ja otsekohene, nagu öeldakse, siis Natalie Moel on see tundlik ja ometi kinnine ilme, mis ei näita midagi välja, nagu arvestaks ta sellega, et iga tunne, mida tema nägu väljendab, tallatakse jalge alla või naerdakse välja. Selline iga. Kuigi – ta peaks vist juba gümnaasiumis käima? Igatahes ütles mu kõhutunne, et siin on midagi pistmist häbiga ja ma sain sellele kinnituse Julielt, kes lehvitas СКАЧАТЬ