Üks meist on järgmine. Karen M. McManus
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Üks meist on järgmine - Karen M. McManus страница 4
Название: Üks meist on järgmine
Автор: Karen M. McManus
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916120545
isbn:
„Mitte et keegi poleks proovinud,“ pomiseb Knox.
Pärast Simoni surma püüdsid paljud Räägitakse lehte mõnda aega kopeerida. Enamik hääbus päevadega, aga üks leht, Simon Ütleb, oli eelmisel sügisel peaaegu kuu aega üleval, enne kui kool asjasse sekkus ja selle kinni pani. Aga ega keegi võtnudki seda lehekülge tõsiselt, sest selle looja – üks vaiksetest tüüpidest, keda peaaegu mitte keegi ei tea – ei postitanud sinna mitte ühtegi kõlakat, mida kõik juba kuulnud poleks.
Simon Kelleheriga oli lugu nii, et tema teadis saladusi, mida enamik inimesi poleks suutnud isegi aimata. Ta oli kannatlik, nõus ootama, kuni saab igast olukorrast võimalikult palju draamat ja valu välja pigistada. Ja ta oskas hästi varjata seda, kui väga ta kõiki Bayview’ keskkoolis vihkas; ainuke koht, kus ta seda väljendas, oli kättemaksuteemaline foorum, mille leidsin siis, kui otsisin Simoni surma puudutavaid juhtlõngu. Toona pani Simoni postituste lugemine mul kõik sees keerama. Mõnikord tulevad mulle siiamaani judinad peale, kui mõtlen, kui vähe me kõik mõistsime, mida tähendab kellegi Simoni-sugusega rinda pista.
Kõik oleks võinud hoopis teistmoodi lõppeda.
„Kuule.“ Knoxi müks toob mu mõtetega tagasi olevikku ja ma pilgutan silmi, kuni tema nägu tuleb fookusesse. Me vestleme endiselt kolmekesi sel teemal; eelmise aasta abituriendid ei luba endal vist kunagi eriti kaua Simonile mõelda. „Ära ole nii tõsise näoga. Minevik on minevik, eks?“
„Õigus,“ sõnan ma ja pööran end siis toolil, kuna Café Contigo rahvas oigab valjusti. Mul kulub veidi aega mõistmaks, mis toimub, ja kui see mul lõpuks õnnestub, venib mu nägu pikaks: Cooperi vahetusmehe väljakul olemise ajal on üheksandas mänguvoorus kõik pesad täis läinud, ta võeti välja ja uue söötjaga tegid kõik kodujooksu. Äkitselt on Fulleri kolledži kolmepunktisest edumaast saanud viimase vooru lõpus ühepunktine kaotus. Teine meeskond jookseb kodumärgil lööjale tormi ja hüppab talle peale, kuni kõik kukuvad rõõmsalt hunnikusse. Kuigi Cooper söötis imeliselt, ei saanud ta võitu.
„Eiiiiiii,“ oigab Luis, mattes pea käte vahele. Ta tunneks nagu füüsilist valu. „Milline jura.“
Phoebe krimpsutab nägu. „Oi, karm. Aga see polnud Cooperi süü.“
Mu pilk leiab laua tagant ainukese inimese, kellelt võin alati ausat reaktsiooni oodata: Nate’i. Ta vaatab mu pinevat nägu ja endiselt lauale laiali puistatud soola ning vangutab pead, nagu ta teaks, millise ebausul põhineva kihlveo ma iseendaga tegin. Mõistan seda liigutust niisama selgesti, nagu ta oleks öelnud: See ei tähenda midagi, Maeve. See on ainult mäng.
Tal on kindlasti õigus. Aga ikkagi. Ma nii tahaksin, et Cooper oleks võitnud.
TEINE PEATÜKK
Phoebe
Teisipäev, 18. veebruar
Loogiliselt mõtlev osa mu ajust teab, et ema ei mängi nukkudega. Aga kell on vähe, ma olen väsinud ja mul pole veel kontaktläätsi silmas. Nii et selle asemel, et rohkem kissitada, nõjatun vastu köögikappi ja küsin: „Mis värk nende nukkudega on?“
„Need käivad pulmatordi otsa,“ ütleb ema, tõmbab ühe mu kaheteistkümneaastaselt vennalt Owenilt ära ja ulatab mulle. Alla vaadates näen valgesse riietatud pruuti, kelle jalad on mässitud peigmehe piha ümber. Kellelgi alahinnatud kunstnikul on õnnestunud nende tillukestele nägudele palju himurust maalida.
„Väga stiilne,“ ütlen ma. Oleksin pidanud aimama, et need on seotud pulmadega. Eelmisel nädalal oli köögilaud kaetud kutsenäidistega ja enne seda isetehtud lauakaunistustega.
„See on ainuke selline,“ ütleb ema pisut kaitsvalt. „Eks igasuguste maitsetega tuleb arvestada. Kas saaksid selle karpi panna?“ Ta osutab lõuaga köögikapil olevale pappkarbile, mis on pooleldi täis vahtplastist graanuleid.
Panen õnneliku paari selle sisse ning võtan valamu kõrvalt kapist klaasi, valan selle kraanist täis ja joon kõik kahe suure, ahne lonksuga ära. „Ah et tordikaunistused?“ küsin ma. „Kas inimesed tõesti kasutavad neid ikka veel?“
„Need on lihtsalt Golden Ringsist saadud näidised,“ ütleb ema. Sellest ajast peale, kui ta kohaliku pulmakorraldajate organisatsiooniga liitus, ilmuvad taolisi asju täis karbid meie korterisse iga paari nädala tagant. Ema teeb neist pilte, paneb kirja, mis talle meeldib, ja pakib siis kõik kokku, et seda järgmisele gruppi kuuluvale pulmakorraldajale edasi saata. „Aga mõned neist on ju nunnud.“ Ta tõstab üles valssi tantsiva pruutpaari silueti. „Mis sa arvad?“
Kapi peal on lahtine karp pehmeid vahvleid. Võtan kaks viimast välja ja pistan need röstrisse. „Minu meelest pole plastinimesed tordi otsas päriselt Ashtoni ja Eli stiil. Kas nad mitte ei tahtnud tagasihoidlikku pulma?“
„Mõnikord sa ei tea, mida tahad, enne, kui seda näed,“ ütleb ema rõõmsalt. „Osa minu tööst on avada nende silmad selle suhtes, mis võimalused üldse olemas on.“
Vaene Ashton. Addy vanem õde on olnud unistuste naaber sellest ajast peale, kui me eelmisel suvel nende vastaskorterisse kolisime – ta on soovitanud, kust toitu koju tellida, näidanud, millised pesumasinad ei neela kunagi su sente alla, ja jaganud kontserdipileteid, mille on saanud California kunstikeskuses graafilise disainerina töötades. Tal polnud aimugi, millesse ta end segab, kui nõustus aitama mu emal pulmaplaneerimise äri käima panna ja laskma tal koordineerida „mõningaid detaile“ oma peatselt saabuvateks pulmadeks Eli Kleinfelteriga.
Ema on pisut liiale läinud. Ta tahab jätta head muljet, eriti sellepärast, et omamoodi on Eli kohalik kuulsus. Ta on advokaat, kes kaitses Nate Macauleyt, kui too Simon Kelleheri tapmises süüdi lavastati, ja nüüd intervjueeritakse teda pidevalt seoses igasugu suurte kohtuasjadega. Ajakirjanikele meeldib väga tõsiasi, et Eli abiellub ühe Bayview’ neliku liikme õega, nii et tema eelseisvat pulma mainitakse sageli. See tähendab ema jaoks tasuta reklaami, mille hulka kuulub äramärkimine San Diego Tribune’is ja Bayview Blade’i detsembrinumbris ilmunud põhjalikum portreelugu. Bayview Blade on küll pärast Simoni loo kajastamist muutunud täielikuks kõmuleheks, nii et otse loomulikult kirjutati mu emast kõige dramaatilisema nurga alt: „Pärast südantlõhestavat kaotust rajab lesk rõõmule tugineva äri.“
Seda meeldetuletust polnud meist kellelegi vaja.
Aga ema on sellesse pulma suunanud rohkem energiat kui millessegi muusse viimaste aastate jooksul, nii et ma peaksin Ashtoni ja Eli lõputu kannatlikkuse eest tänulik olema.
„Su vahvlid kõrbevad,“ ütleb Owen rahulikult, pistes kahvlitäie siirupis leotatud ruudukesi endale suhu.
„Pekki küll!“ Kisun vahvlid välja valuniutsatuse saatel, kui mu sõrmed riivavad kuuma metalli. „Ema, kas me võiksime palun uue rösteri osta? See on täiesti kasutuks muutunud. Läheb kolmekümne sekundiga külmast kõrvetavalt kuumaks.“
Ema kulmud tõmbuvad kokku ja ta näole tuleb murelik ilme, nagu alati, kui keegi meist räägib raha kulutamisest. „Ma märkasin. Aga me peaksime ilmselt kõigepealt proovima seda puhastada, enne kui uue ostame. Sinna on vist oma kümne aasta jagu saiapuru kogunenud.“
„Las mina,“ pakub Owen vabatahtlikult välja, lükates prillid ninal kõrgemale. „Ja kui see ei toimi, siis võtan röstri lahti. Vean kihla, СКАЧАТЬ