Üks meist on järgmine. Karen M. McManus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märguande peale vibreerib mu telefon ja näen alla vaadates järjekordset sõnumit Bronwynilt. Kas mäng on alanud?

      Varsti, tipin ma. Cooper teeb sooja.

      Seda võiks ESPN-ist näidata, et ma saaksin ka vaadata!!! Pacific Coast Sports Networki ei saa kahjuks Connecticutis New Havenis vaadata. Ega kusagil mujal, mis jääb San Diegost pikema kui kolmetunnise teekonna kaugusele. Ja nad ei edasta oma saateid ka internetis.

      Ma salvestan seda sinu jaoks, tuletan talle meelde.

      Tean, aga see pole sama asi.

      Kahju :(

      Neelan viimase küpsiseampsu alla, vaadates, kuidas hallid täpid jäävad mu telefoni ekraanile nii kauaks, et juba tean, mis järgmisena tuleb. Bronwyn on kibekiire sõnumite kirjutaja. Ta ei kõhkle kunagi, kui ta just ei taha öelda midagi, mida ta enda meelest ei peaks ütlema, ja praegu on ta enda loodud sellest-me-ei-räägi-teemade riiulile tõstnud vaid ühe jutuainese.

      Ja nii ongi: Kas Nate on seal?

      Mu õde ei pruugi küll enam minu kõrvaltoas elada, aga see ei tähenda, et ma ei saa teda endiselt piinata. Kes? kirjutan vastu ja heidan siis pilgu Nate’i poole. „Bronwyn tervitab,“ ütlen talle.

      Tema tumesinised silmad välgatavad, kuid näoilme jääb osavõtmatuks. „Tervita vastu.“

      Ma vist saan sellest isegi aru. Ükskõik kui väga sa kellestki ka ei hooliks, kõik muutub, kui sa varem olid kogu aeg temaga koos, aga siis äkitselt enam ei ole. Mina tunnen seda ka, teisel moel. Aga Nate ja mina ei räägi teineteisele oma tunnetest – tegelikult ei tee meist kumbki seda mitte kellegagi peale Bronwyni –, nii et ma krimpsutan talle lihtsalt nägu. „Tunnete allasurumine pole tervislik, kas tead.“

      Enne kui Nate jõuab vastata, tekib meie ümber järsku sagimine: Knox tuleb tagasi, Addy tõmbab endale meie laua äärde tooli ja minu ette ilmub taldrik maisikrõpsudega, mis on kaetud rebitud liha, sulanud juustu ja chimichurri’ga – see on Café Contigo versioon nacho’dest.

      Vaatan sinna, kust need tulid, ja mu pilk kohtub kahe sügavpruuni silmaga. „Näksimist mängu ajaks,“ ütleb Luis Santos, heites rätiku, millega ta taldrikut hoidis, endale üle õla. Luis on Cooperi parim sõber Bayview’ keskkooli ajast ja oli pesapallimeeskonnas Cooperi söötude püüdja; nad mõlemad lõpetasid kooli eelmisel aastal. Café Contigo kuulub Luisi vanematele ja ta töötab seal poole kohaga, õppides samal ajal linnakolledžis. Sellest ajast peale, kui tegin sellest nurgalauast oma teise kodu, näen Luisi rohkem kui koos koolis käies.

      Knox sukeldub nacho’de järele, nagu ta polekski viis minutit tagasi kaht portsu empanada’sid ja taldrikutäit küpsiseid sisse vohminud. „Ettevaatust, kuum,“ hoiatab Luis minu vastu toolile istudes. Mõtlen otsemaid: Oled jah, sest mul on nägusate sportlaste vastu piinlikkust tekitav nõrkus, mis toob minus välja kaheteistkümneaastase plika. Võiks arvata, et ma juba sain oma õppetunni, kui olin üheksandas klassis kõrvuni sisse võetud ühest korvpallurist – kes mind ei märganudki – ja seepärast sattusin Simon Kelleheri alandavasse sissekandesse Räägitakse-nimelises blogis, aga ei.

      Mul pole tegelikult kõht tühi, aga võtan ikkagi hunniku alt ühe krõpsu. „Aitäh, Luis,“ ütlen ma, imedes ühest krõpsunurgast soola.

      Nate muigab. „Mida sa tunnete allasurumisest rääkisidki, Maeve?“

      Mu nägu hakkab tulitama ja ma ei suuda välja mõelda paremat vastust kui pista terve krõps suhu ja seda Nate’i suunas jõuliselt närida. Mõnikord ma ei saa aru, mida mu õde temas näeb.

      Pagan. Mu õde. Heidan pilgu telefonile ja, süütunne torkimas, näen Bronwyni saadetud kurbade emotikonide rida. Nali. Nate näeb väga õnnetu välja, kinnitan talle. Ei näe, sest mitte keegi ei suuda seda maski, et „mul on täiesti poogen“, kanda nii hästi kui Nate Macauley, aga ma olen kindel, et tegelikult on ta õnnetu.

      Phoebe Lawton, üks teine Café Contigo ettekandja ja üheteistkümnendik, jagab välja veeklaasid, enne kui ta istub laua kaugemasse otsa just siis, kui vastasmeeskonna esimene lööja longib kodumärgi poole. Kaamera annab lähiplaani Cooperi näost, kui ta kinda tõstab ja silmi kissitab. „Läheb nüüd, Coop,“ pomiseb Luis, vasak käsi instinktiivselt rusikasse tõmbumas, nagu see oleks püüdja kinda sees. „Mängime.“

      Kaks tundi hiljem on terve kohvik pärast Cooperi peaaegu veatut mängu täis elevil suminat: kaheksa strike out’i, üks palli tabamine ja mitte ühtegi vastasmeeskonnale antud punkti seitsme mänguvooru jooksul. Fullertoni kolledži Titans on kolme punktiga ees, aga Bayview’s pole kellelgi sellest enam eriti midagi, sest Cooperi positsioonile on asunud vahetusmängija.

      „Mul on tema pärast nii hea meel,“ ütleb Addy näost särades. „Ta on selle täiega ära teeninud pärast … no teate küll.“ Tema naeratus kaob. „Pärast kõike.“

      Kõike. See on liiga väike sõna, kirjeldamaks seda, mis juhtus siis, kui Simon Kelleher peaaegu poolteist aastat tagasi otsustas omaenda surmast etenduse teha ning minu õe, Cooperi, Addy ja Nate’i oma mõrvas süüdi lavastada. Saate „Mikhail Powers uurib“ tänupüha eriprogramm meenutas kõike piinava üksikasjalikkusega: alustades Simoni plaanist kõik koos temaga pärast tunde jätta ja lõpetades saladustega, mille avalikustamise Simon organiseeris Räägitakse lehel, jätmaks muljet, et neil neljal oli põhjus tema surma soovida.

      Vaatasin erisaadet koos Bronwyniga, kes oli pühadeks koju sõitnud. See viis mind otsejoones tagasi aastatagusesse aega, kui sellest loost sai üle kogu riigi sensatsioon ja meie sissesõidutee oli iga päev uudistebusse täis. Kogu riik sai teada, et Bronwyn oli varastanud kontrolltöid, et keemias A-d saada; et Nate oli uimastite müügi pärast katseajal olles uimasteid müünud ja et Addy oli petnud oma peigmeest Jake’i – kes hiljem osutus selliseks kontrollifriigist jõletiseks, et nõustus olema Simoni kaasosaline. Ja Cooperit oli valelikult süüdistatud steroidide kasutamises ning ta seksuaalne suundumus paljastati enne, kui ta oli valmis oma perekonnale ja sõpradele rääkima, et on gei.

      See kõik oli paras luupainaja, aga kaugeltki mitte nii hull kui olla kahtlusalune mõrvas.

      Uurimine kulges peaaegu täpselt nii, nagu Simon plaaninud oli – kui välja arvata see osa, et Bronwyn, Cooper, Addy ja Nate panid seljad kokku, mitte ei pööranud üksteise vastu. On raske ette kujutada, milline oleks tänane õhtu, kui nad ei oleks seda teinud. Kahtlen, kas Cooper oleks oma esimeses kolledžimängus vastasmeeskonna peaaegu ühegi punktita jätnud või kas Bronwyn oleks jõudnud Yale’i. Nate oleks tõenäoliselt vangis. Ja Addy – ma ei taha mõeldagi, kus Addy oleks. Peamiselt selle pärast, et kardan, et teda polekski olemas.

      Väristan õlgu ja mu pilk püüab kinni Luisi. Ta tõstab klaasi sihikindla moega, nagu kutt, kes ei kavatse lasta millelgi oma parima sõbra triumfi rikkuda. „Jah, noh, karma terviseks. Ja Coopi, selle eest, et ta oma esimeses kolledžimängus kõigile pähe tegi.“

      „Cooperi terviseks,“ kordavad kõik.

      „Me peaks teda kõik koos millalgi vaatama minema!“ hüüatab Addy. Ta sirutab käe üle laua ja patsutab Nate’i käsivart, kui too hakkab ruumis ringi vahtima, justkui mõtleks, kui kiiresti ta saaks ära minna. „See tähendab, et sina ka. Ära mitte püüagi sellest välja vingerdada.“

      „Kogu pesapallimeeskond tahaks minna,“ lausub Luis. Nate krimpsutab alistunult nägu, sest kui Addy on võtnud nõuks teda teistega suhtlema sundida, siis on ta alistamatu nagu loodusjõud.

СКАЧАТЬ