Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitu päeva ja ööd veetsid ratsanikust jumal ja hiidnaine pidutsedes ja lõbutsedes. Lõpuks ütles Sineglazka:

      „Ma lähen kolmeks aastaks oma valdustesse. Sina aga sõida Svarogi juurde helgesse Iriasse. Vaata ainult, et sa teelt kuhugi kõrvale ei pööra.“

      Kohe, kui Radegast oli jõudnud kirjadega kivi juurde, jäi ta mõttesse: „Ei ole hea, kui ma üksinda tagasi jõuan, kui minu vennad on ikka Klimba juures vangis.“

      Ratsutanud kuldkatusega palee juurde, hüppas Radegast hobuse seljast maha ja lõi jalaga värava pihta. Talle jooksis vastu kivikrooniga nõid:

      „Oh, Svarogi ja Lada poeg! Ootan sind juba ammu.“

      Võtnud külalise käekõrvale, viis nõid ta ruumi, kus oli juba kaetud rikkalik pidulaud.

      Söötes Radegasti, ütles ta magusal häälel:

      „Nüüd viin su magamiskambrisse.“

      Kuid Klimba jõudis vaevalt asemele läheneda, kui Radegast tõukas teda, ase pöördus ümber ja Klimba lendas hirmsa karjatuse saatel alla auku.

      Seejärel tõmbas Radegast oma vennad sealt välja. Nende näod olid jõudnud mustaks tõmbuda, õlgadel aga oli juba muld. Radegast pesi Peruni ja Ladoni puhtaks ning nad said jälle endisteks.

      Kui vennad jõudsid maailma äärele mereranda, kust algas taevatee, otsustasid nad vähekeseks peatuda ja puhata. Radegast heitis rohule ja vajus sügavasse unne.

      Kogu selle aja oli Morana katlas keevat võlurohtu segades jälginud kustumatu armukadedusega oma mehe armuseiklusi.

      Morana sisendas vendadele kadedust Radegasti vastu. Perun ja Ladon said pahaseks, et nad pöörduvad Iriasse tagasi tühjade kätega. Mõelnud veidi järele, võtsid nad noorendavad õunad ja võluhobu ning ratsutasid edasi.

      Üles ärganud Radegast nägi, et oli jäänud üksi, aga ümberringi möllab hirmus torm. Siis kostis tema kõrvu kellegi hale kisa. Jõudnud vana tamme juurteni, nägi ta pesast kukkunud linnupoegi. Radegast kattis need oma keebiga, ise aga läks puuvõra alla peitu.

      Lõpuks torm vaibus ja tamme juurde lendas tohutu lind. Saanud teada, mis oli juhtunud, pöördus ta Radegasti poole:

      „Ütle mulle, Svarogi poeg, mida sa vajad? Kulda või kalliskive?“

      Radegast raputas pead.

      „Kanna mind oma tiibadel isa juurde helgesse Iriasse.“

      „Kõrgel on jumalate elupaik. Ilma varudeta ei suuda ma sinna lennata,“ vastas lind.

      Siis läks Radegast mererannale, laskis hanesid ja luiki ning pani need kahte korvi. Ühe pani linnu vasakule, teise paremale õlale, aga ise istus turjale.

      Lind tõusis taevasse ja Radegast hakkas teda toitma.

      Kui nad hakkasid Iriani jõudma, pööras lind pead uue lihatüki järele. Radegast nägi, et oli toitnud linnule kogu liha, kuid ei kohkunud. Lõikas oma kummaltki jalalt tüki, andis need linnule neelata.

      Nii viiski lind ta Iriasse.

      „Sa toitsid mind hästi kogu tee, aga viimased kaks tükki olid kõige magusamad,“ lausus ta.

      Radegast näitas linnule oma haavu ja see, oksendades lihatükid välja, käskis need oma kohale tagasi panna. Kohe, kui Radegast oli seda teinud, kasvas liha imekombel luude peale tagasi.

      Riietunud hulkuriräbalatesse, hiilis Radegast isa ruumi ja nägi vendi, keda jumalad ülistasid. Olid nad ju tänu Perunile ja Ladonile saanud uuesti tagasi nooruse ja ilu.

      Siis laskus Radegast sügavale koopasse ja istus seal koos kääbustega pidu pidama.

      Sel ajal sünnitas Sineglazka hiiglaste maal kaks poega. Mõne päevaga sirgusid nad suureks ja said täiskasvanud meesteks.

      Lõpuks, kutsunud kokku neiud ja sõjamehed, suundusid nad koos emaga Iriasse.

      Peagi piiras hiiglaste vägi jumalate elupaiga ümber ja hakkas ähvardama, et Svarog tapetakse ja tema naine Lada vangistatakse.

      Siis saatis Svarog välja Peruni. Nähes valgel hobusel ratsanikku, küsisid noored hiiglased oma emalt:

      „Kes see meie juurde sõidab?“

      „Teie onu.“

      „Ja mida me peaksime temaga tegema?“

      Sineglazka muigas.

      „Kostitage teda nagu kord ja kohus.“

      Perun ei jõudnud veel kohalegi jõuda, kui hiiglased ta kinni võtsid ja hakkasid nüpeldama seljast allapoole. Sõjamehest jumal jõudis vaevu jalga lasta.

      Sama kordus Ladoniga.

      Siis tunnistasid vennad Svarogile, et olid jätnud Radegasti mereranda, sest ei tahtnud temaga oma au ja kuulsust jagada. Ainult Morana ei kergitanud kulmugi, reetmata millegagi oma salajast kahjurõõmu. Oli tal ju õnnestunud anda truudusetule abikaasale õppetund!

      Äkki võppus maa paljude väikeste jalgade müdinast ja hiiglased nägid, et neile läheneb kääbuste vägi, eesotsas mingi hulkuriga.

      „Kes see on?“ küsisid hiiglased oma emalt.

      Sineglazka rõõmustas ja hüüdis:

      „See on teie isa!“

      PERUN JÄLITAB VELESIT

      Piiritu oli Velesi, tarkade kaitsja ja hauataguse kuningriigi valitseja rikkus. Allilmas purunesid kirstud kulla ja kalliskivide raskuse all. Aga kui jõukas Veles ka ei olnud, kadestas ta kõige rohkem Letnitsat – Peruni kaunitarist naist – ja tema karjasid. Millised lehmad-pilved kasvasid piksejumala abikaasa karjas, millised vahvad pilvelambad jalutasid taevavõlvil!

      Proovis Veles Letnitsaga tiiba ripsutada, kuid sai vastulöögi. Siis saatis ta Iriasse deemon Flintsi, kelle pilgu all kuivasid ojad. Ja hakkas vesi tasapisi Iriast kaduma, otsekui oleks voolanud põhjatusse kuristikku.

      Kord, kui Perun oli läinud oma asju ajama, ilmus otsekui ei kusagilt välja allmaailma valitseja. Nähes pealetükkivat austajat, sai Letnitsa pahaseks. Veles aga ütles lipitsevalt naeratades:

      „Mu tütar Dirtseja leidis elava vee ammendamatu allika. Kui tahad, viin sind kohe sinna.“

      Kuid kohe, kui jumalanna oli Iriast lahkunud, võttis Veles ta kinni koos taevase karjaga ja peitis maa-alustesse koobastesse. Taevasse ei jäänud pilvi, lakkasid elustavad vihmad.

      Lada, niiske mulla ema, tõstis oma palge taevaelanike poole ja palus:

      „Oh, Perun, mu poeg! Kas siis see on tasu minu tööde eest? Selle eest, et annan inimestele teravilja ja puuvilju, lehti ja rohtu loomadele?“

      Müristas siis piksejumal mööda taevast oma leegitseval vankril, sõitis koopa juurde, kus Veles end varjas, ja karjus:

      „Tule parem lagedale või muidu purustan sinu urka!“

      „Leidsid ka, millega mind hirmutada! Peidan ju end СКАЧАТЬ