Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laskun alla, aga sina valva ja köit ära üles tõmba, kuni ma seda ei ole sikutanud,“ ütles Ladon.

      Targ laskis ta alla kuristiku põhja. Sinna jõudnud, vaatas Ladon ringi. Teda ümbritsesid kõrged kiviseinad. Ainult ühes kohas need taandusid, tehes ruumi kitsale rajakesele.

      Seda mööda minnes nägi ta trellide taga istuvaid rätsepaid.

      „Mida te teete?“ küsis Ladon.

      „Õmbleme sõjaväge Nijale.“

      „Mismoodi te siis õmblete?“

      „Torkame nõelaga, ja hobuse selga istub odamees.“

      Ladon puhkes naerma.

      „Ah teid küll! Kiiresti teete, aga mitte tugevasti! Astuge ritta, ma õpetan teile, kuidas peab õmblema!“

      Rätsepad rivistusid üles, aga Ladon haaras mõõga ja raius kõigi nende pead ühe hoobiga maha.

      Lõpuks jõudis sõjamehest jumal suure linnani. Seal nägi ta luksuslikku paleed, kus kibedalt pisaraid valades istus Dirtseja.

      Ladon rääkis vangistatule, et nad olid koos Targiga tulnud teda vabastama õela Nija võimu alt. Dirtseja rõõmustas ja ütles:

      „Mu ema heitis oma kambris kaheteistkümneks ööpäevaks magama.“

      Leidnud Allilma valitsejanna voodist, raius Ladon tema pea maha. Nija pea veeres mööda põrandat. Sealjuures pööritas see metsikult silmi ja karjus:

      „Löö veel, uhke vägilane!“

      Ladon aga ainult naeris vastu ja pöördus Dirtseja juurde tagasi. Seejärel läksid nad kohta, kus rippus köis. Ladon andis Targile märku ja hiiglane tõmbas ta koos oma pruudiga üles.

      Samal ajal oli Zelu tagasi jõudnud. Nähes, mis oli juhtunud tema emaga, võttis ta Nija pea ja õmbles selle keha külge tagasi. Seejärel kihutas Zelu oma õe röövijaid taga ajama.

      Põgenikud olid juba jõudnud poolele teele Iriani. Päike kõrvetas üha tulisemalt ja tulisemalt. Lõpuks nägid kurnatud teelised eespool kaevu, mille veepinnal ujus hõbedane kopsik.

      „Joome õige vett,“ tegi Targ ettepaneku.

      „Pole teada, mis vesi kaevus on,“ vastas Ladon. „Äkki on roiskunud ja must.“

      Nende sõnadega hüppas jumal ratsult maha ja hakkas kaevus oma mõõka keerutama. Kaev aga pistis Dirtseja hirmuks Zelu häälega möirgama. Siis aga langes alla tihe udu ja palavus andis järele.

      „Nägite nüüd, mis vesi kaevus oli!“ hüüdis Ladon.

      Mõne aja pärast jõudsid põgenikud tee ääres kasvava õunapuuni. Selle oksad olid maapinnani lookas küpsete viljade all. Targ kiirustas õunu korjama, kuid Ladon jõudis ka seekord temast ette. Tõmbas mõõga välja ja hakkas õunapuud raiuma. See pistis Zelu häälega kisendama ja haihtus, nagu poleks seda olnudki.

      Lükanud mõõga tuppe tagasi, ütles Ladon:

      „Nägite nüüd, mis õunapuu see oli.“

      Lõpuks hakkasid taamal paistma Iria mäed. Äkki tabas teelisi hirmus väsimus. Ladon suutis vaevu hiiglast ja tema pruuti veenda teekonda jätkama. Dirtseja aga hüüatas ootamatult, osutades käega tee ääres laiuvale niidule:

      „Keegi on siin juba pehmed asemed valmis pannud. Miks me ei võiks neil puhata?“

      Targ noogutas nõusolevalt.

      „Need voodid ei saa meile kuidagi halba teha.“

      Siis viskas Ladon asemele oma vöö. See lahvatas otsekohe sinise leegiga põlema.

      „Ka teiega oleks nii juhtunud!“ lausus sõjamehest jumal karmilt.

      Siis raius Ladon asemed väikesteks tükkideks. Õhus kaikusid Zelu karjed.

      Ei jõudnud aga teelised Iria väravani, kui äkki läks taevas pimedaks ja tuul hakkas mühisema. See oli Nija ise, kes oli jõleda nõiduse abil jälle ellu ärganud.

      Otsustanud põgenikud alla neelata, ajas ta oma lõuad laiali maast taevani. Siis võtsid Ladon ja Targ oma reisimärssidest kumbki puuda soola ja heitsid selle Nija lõugade vahele. Jumalanna arvas, et oli põgenikud alla neelanud, ja pöördus rahulolevalt oma kuningriiki tagasi.

      KOLMAS LAUL

      VIKERKAAREST SILD

      RADEGASTI HÕBELUSIKAS

      Svarogi ja Lada tütar Morana paistis silma kui suur sõdalane. Tihtipeale, ootamata ära vendi ja abikaasat, sõitis ta lahingusse. Ühes võitluses sai jumalanna jagu Velesist endast ja vangistas ta sügavasse koopasse.

      Tollal jalutas helges Irias, kus valitses igavene kevad, kõik vohas ja õitses, haljaste rohtude ja puude vahel Dzidzelija. Tema kuldseid juukseid ehtis mürdipärg, millesse oli põimitud roose. Taevasinised silmad aga kiirgasid rõõmu ja valgust. Nähes kaunitari, armus Ladon temasse meeletult.

      Ükskord, kui Dzidzelija ja Radegast läksid Iria aeda jalutama, kerkis taevasse must pilv. Ei jõudnud õde-venda paleesse tagasi minna, kui kostis hirmus piksemürin. See oli Perun, kes heitis katusele oma välgunoole.

      Palee lagi murdus pooleks ja tekkinud auku lendas leegitsev ja sädemeid pilduv kotkas Rarog. Maha langedes muutus Rarog Ladoniks ja ütles:

      „Ma tulin, et Dzidzelija naiseks võtta.“

      Radegast märkas, kuidas õe põskedele kerkis puna, ja mõistis, et tema ja Ladon armastavad juba ammu teineteist.

      „Hästi, kui teie tunded on tugevad ja vastastikused, ei hakka ma teid takistama,“ oli ta nõus.

      Pidanud uhke pulmapeo, suundusid Dzidzelija ja Ladon itta, Päikese paleele lähemale.

      Mõne aja pärast otsustas Radegast külastada oma naist Moranat. Hüpanud hobuse selga, asus ta teele. Õhtu eel jõudis jumalast ratsanik välja äärde, mis oli täis sõjameeste surnukehasid. Radegast tahtis teada, kes on löönud puruks nii suure väe.

      „Seda tegi Morana,“ vastas üks haavatutest.

      Jõudnud välja teise otsa, märkas Radegast kõrget valget telki. Sellest väljus tema abikaasa Morana, kandes rõngassärki, mis oli tõmmatud sinise kleidi peale. Jumalanna paksud juuksed, nagu mustad maod, väänlesid tema raske päikesekuuma kiivri alt. Aga pilliroona tihedatest ripsmetest ümbritsetud eresinised silmad särasid uhkusest.

      Radegast ise nägi ka hea välja: säravates turvistes, seljas tohutu punane kilp, millelt ei paistnud kübetki teetolmu.

      Kolm päeva pidutsesid abikaasad, aga neljandal suundusid uhkesse paleesse Iria mägede jalamile.

      Nende õnn oleks võinud ehk olla lõputu, kuid kord hakkas Morana jälle sõtta minema. Jättes Radegasti oma valdusi valvama, hoiatas ta teda:

      „Sa võid igal pool käia, aga vaata ainult, et sa koopa ust ei ava.“

      Kuid СКАЧАТЬ