Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

      „Sul on õigus, õde,“ muigas Radegast ja näitas Gennilile Päikese vankri külge kinnitatud varuratast.

      Radegast määris ratta vaiguga kokku, läks värava juurde, millest valguseandja hobused pidid kohe välja sõitma, ja süütas selle põlema. Tohutu ratas lahvatas eredalt põlema ning veeres siis otsekui tõeline Päike mööda taevavõlvi. Kohe nägid kõik Tassani avali lõugu. Lohe neelas põleva ratta alla ning kadus hirmsa ulgumise ja mürina saatel Allilma tagasi.

      Saanud teada, et tema plaan ei õnnestunud, sattus Veles kohutavasse raevu ja ruttas kohe nelja pikahabemelise kääbuse juurde. Ta käskis neil sepistada raudlaeka, kuhu oleks saanud paigutada Päikese. Kääbused aga ei tahtnud sugugi, et Veles jätaks maailma soojuse ja valguseta. Nad läksid kavaluse peale välja: tegid laekasse eri suurusega avasid, peites need väljastpoolt kalliskividega.

      „See on selleks, et Dennitsa, kes on lummatud kalliskivide imelisest säärast, pööraks oma teelt kõrvale ja meelitaks Päikese tahtmatult laekasse,“ seletasid kääbused Velesile.

      Kõik aga ei läinud nii, nagu Allilma valitseja oleks soovinud. Päike sattus tõepoolest laekasse, kuid kohe, kui lõksu kaas kinni langes, kukkusid kalliskivid pesadest välja ning valguseandja koos Dennitsaga pääsesid säravate kiirtena sealt välja.

      Muide, Veles sellest ei taltunud. Ükskord ilmus ta kurjade vaimude hordi eesotsas kohale ning kasutades Päikese äraolekut, hakkas lõhkuma tema paleed. Äkki aga ilmus eikusagilt hiiglasuur valge härg, kelle oli saatnud Svarog, ja kihutas allmaailma valitseja minema.

      RADEGAST ALLMAARIIGIS

      Räägitakse, et Veles õgis surnute hingesid. Inimesed läksid seda Radegastile kaebama.

      Radegast otsustas laskuda süngesse Allilma, et Velesi neelatud hinged vabastada. Tema ema Lada hakkas poega paluma, et see ei seaks end hirmsasse ohtu.

      Radegast aga ütles talle:

      „Kas siis rõõm ja mure ei käi käsikäes?“

      „Siis mine,“ lausus Lada „ja kaitsku sind Svarogi vägi.“

      Kõigepealt läks Radegast abi paluma Perunilt ja Ladonilt.

      Kui ta vendade juurde jõudis, tegelesid need jumalad, nagu sõjameeste kaitsjatele kohane, oma relvade parandamisega. Perun hoolitses kirve ja noolte, Ladon oda ja kilbi eest.

      Nähes külalist, muigas Perun:

      „Vaatan, et kavatsed maa peale minna, pidutseda ja möllata surelike hulgas, aheldada neid abielusidemetega.“

      „Miks sa siis ei võtnud kaasa oma teenreid, lõbusat Didi ja tema igavesti vintis venda Kurenti?“ pilgutas vennale-piksejumalale silma Ladon.

      Radegast ei sattunud segadusse.

      „Seepärast, et ma kavatsesin sundida Velesit surnute hingi tagasi andma.“

      Vennad puhkesid naerma ja ütlesid, et neil ei ole inimestega midagi asja, kui nad just ei ole sõdalased ega vala verd lahinguväljal. Aga siiski, mõelnud veidi järele, otsustasid nad Radegasti aidata. Neile ei meeldinud üldsegi sünge Allilma valitseja. Perun andis Radegastile oma kirve, Ladon aga oda ja kilbi.

      Tänanud vendi, seadis Radegast sammud allmaailma.

      Radegast laskus sügavasse auku. Selle põhjas, juurterägastiku vahel, ronis ta metsa kasvanud kalju otsa. Vaatas siis Radegast lähemalt, aga see ei olnudki kalju, vaid surnute riigi valitseja ise. Märgates võõrast, pistis Veles möirgama. Kaljult varisesid kivid. Siis varjus Radegast Ladoni kilbi taha.

      Veles arvas, et kutsumata külaline on oma lõpu leidnud, ja jäi tukkuma. Roninud kilbi alt vaikselt välja, hakkas Radegast mõtlema, kuidas oma kavatsus ellu viia. Lõpuks mõtles välja. Raius kirvega maha kõige kõrgema ja jämedama männi. Siis võttis oda ja hakkas koletist kõditama. Veles kukkus naerma ja avas kõvasti aevastades oma tohutud lõuad. Kohe seadis Radegast männi tema lõugade vahele nagu tala. Tõusis kõva tuul ja kalju sügavusest lendasid üksteise järel välja inimeste hinged.

      RÄTSEPAD-RELVAMEISTRID

      Kasutades Svarogi ja Lada äraolekut, kavatses Veles helge Iria hävitada ja saatis sinna kolmepäise lohe Tassani.

      Jumalad hakkasid koletisele vastu. Radegast ründas Tassani esimesena, vehkides terava mõõgaga. Ühe hoobiga lõhestas ta lohe kõhu. Täies sõjavarustuses Ladonil õnnestus maha raiuda lohe tuldsülgavad pead. Perun viis asja lõpule ja tallas oma ratsuga alistatud vaenlase maha.

      Valjude võiduhõisete saatel jõudsid jumalad Iriasse tagasi.

      Kolm päeva pidutsesid nad oma taevastes ruumides, aga kui palee terrassile läksid, siis nägid, et Tassan oli endale maharaiutud pead tagasi kasvatanud ja ähvardas Iriat uuesti. Jumalad jäid mõttesse. Siis tuli Letnitsale meelde Voloti poeg, hiiglane Targ.

      „Olen kuulnud, et tema on ainuke, kes on suutnud Tassani võita.“

      Perun kortsutas kulmu.

      „Mis ajast peame meie, helge Iria elanikud, paluma abi hiiglastelt? Kas nemad on siis meiega võrdsed?“

      „Kas sa siis tahad, et Tassan hävitaks jumalate eluaseme, meie õed aga viiks Allilma?“ pahandas Radegast.

      „Enne sureme, kui kummardame nende ees, kes on seisuselt meist madalamad!“

      „Olgugi, et Targ ei ole Svarogi soost, kuid Voloti suguvõsa on meie omast vanem,“ püüdis Ladon vendi lepitada.

      Pärast pikki vaidlusi otsustas Ladon Targi üles otsida. Selleks tuli tal läbi sõita paljud maad idas ja läänes. Lõpuks märkas ta hiiglast keset põldu magamas. Tõmmanud mõõga välja, heitis Ladon tema kõrvale puhkama.

      Kui Targ ärkas ja tundmatut nägi, tahtis ta tolle surnuks raiuda, aga siis mõtles: „Tema käitus üllalt, et mind ei rünnanud. Kas ma siis tõesti peaksin määrima oma mõõga magaja verega?“

      Targ äratas Ladoni üles ja küsis, kes ta selline on. Saanud teada, et tema ees seisab Svarogi poeg, langes Targ austavalt põlvili.

      „Olen nüüd sinu teener. Käsi, ja ma täidan kõik sinu soovid.“

      „Tõuse üles, sõdalane,“ ütles Ladon. „Sa oled minust vanem ja targem. Ütle, kuidas sul õnnestus võita lohemadu Tassani?“

      Targ ohkas raskelt ja vastas:

      „See on pikk lugu. Kunagi lubas kaval Zelu, Dirtseja vend, mulle oma õe naiseks. Ja siis sain teada, et Veles peitis Dirtsejat kõrges tornis. Zelu ütles mulle ette, kuidas Tassaniga toime tulla: on vaja vaid raiuda maha koletise tulevarvas, mille abil ta lahingutes maharaiutud pead tagasi kasvatab. Tuli aga välja, et see oli lõks. Kohe, kui ma Allilma laskusin, ründasid mind kurjad palavikuvaimud.“

      „Minu vaenlase vaenlane on minu sõber,“ ütles Ladon.

      Seejärel suundusid jumal ja hiiglane aega viitmata sõtta Nija hordide vastu. Allilma valitsejanna ise sõitis nendele vastu kuldses uhmris. Just nagu mustad suitsupilved lehvis tema keep.

      Kolm päeva käis äge lahing. Lõpuks, neljanda päeva õhtul, pistis Nija põgenema. Ladon ja Targ läksid teda СКАЧАТЬ