Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uuesti siit läbi tulla.”

      Eve’i valdas säärane nördimus, et ta oleks tahtnud Mary McGuane’ile kangatükkidega vastu vahtimist anda, aga naeratas hoopis ning viis kunde akna alla tugitooli istuma.

      „Sina istu siin. Mina vuristan need masinaga valmis ja siis võime proovida rosetti teha.”

      Mary McGuane tahtis Eve’iga maja tagaosas asuvasse õmblustuppa kaasa minna. „Tulen teile seltsiks, kuni te õmblete.”

      Eve pahvatas valjusti naerma. „Ei tule, sa ainult segaksid mind. Istu seal ja oota, ole hea tüdruk.”

      Mary McGuane oli nii üllatunud, et tegi, nagu kästud.

      Õmblustuppa minnes pani Eve eestoa ukse enda järel hoolikalt kinni. Siis lõikas ta taftist korralikult välja kaheksa ketast, õmbles kiiresti masina pedaalile vajutades neist kaks tükki välisserva pidi kokku, jättes õmbluse alguse ja lõpu vahele piisavalt suure ava, et riidel saaks õige poole välja pöörata. Siis tegi ta sedasama teistega, kuni oli lõpuks saanud neli kettakujulist detaili. Korjanud need kokku ja avanud ukse, jäi ta seisma, sest nägi, et Mary McGuane on võtnud kaminasimsilt ühe nipsasja, pööranud ringi ja uurib seda nüüd põhja alt.

      „Kena portselankujuke, sul on silma,” lausus ta tuppa astudes, mispeale Mary McGuane kohmetult tagasi hüppas.

      „See on nii ilus, loodan, et te ei pahanda. Kas see on pärit Ludlow Hallist?” küsis ta pisut väriseva häälega.

      „Jah, see on teisest ajast. Ma teen selle roseti sulle nüüd valmis.”

      Tugitoolis istet võtnud, näpistas Eve ühe ketta keskelt kokku, nii et see meenutas hapra lille kroonlehti. Sedasama tegi ta teisega, kinnitas need omavahel alt mõne pistega, ning jätkas ülejäänutega, kuni need moodustasid koos lopsaka punase õie. Torganud käe õmbluskarpi, võttis ta sealt haaknõela.

      „Veel paar pistet ja ongi valmis.”

      „Proua Brannigan, te olete võlur. Kuidas me küll teieta hakkama saaksime?”

      „Arvan, et väga hästi.” Eve torkas nõela kahelt poolt läbi riide, kinnitas haaknõela roseti külge, lõpetas topeltsõlmega ja kaksas niidi hammastega läbi. „Sellest peaks piisama.” Astunud Mary McGuane’i juurde, kinnitas ta õie sädelevale pluusile.

      „Nii ilusat poleks ma Clerysest iial saanud.”

      „Ega nii odavat,” mõtles Eve tahes-tahtmata ning naeratas kundele mokaotsast.

      „Kui palju ma võlgnen?” küsis Mary McGuane, pingutades kõigest väest, et see küsimus kõlaks pingevabalt, ning võttes kotist pundi rahatähti. „Öelge korralik summa, proua Brannigan, te osutasite mulle suure teene,” hüüdis ta, nagu oleks just avanud panga kõigile rahasoovijaile.

      „Kakskümmend eurot seeliku ja viis roseti eest.”

      „Olete kindel?”

      Kurat võtaks, ei ole, tahtnuks Eve öelda, aga teeskles, et paneb nõela ja niiti käsitöökorvi ega näe, kuidas Mary McGuane topib mõne rahatähe kaminasimsil seisva kella taha, enne kui dressid uuesti kähku selga tõmbab.

      Hakates ukse poole minema, pöördus ta Eve’i poole. „Panin natuke rohkem, sest te olete minuga alati nii lahke ja kannatlik, proua Brannigan.”

      „Tänan südamest, aga seda poleks tõesti vaja olnud,” vastas Eve, kiigates kiiresti kaminasimsi poole, kus toetusid seina najale kahekümne- ja kümneeurone.

      Mary McGuane lehvitas abikaasale, kes oli teda kogu selle aja oodanud.

      „Bert on maailma parim mees, ma ei tea, mida ma temata peale hakkaksin.”

      Ta kavatses veel midagi lisada, aga mõistis äkitselt, et on juba niigi liiga palju öelnud. Varjamaks piinlikkustunnet, lobises ta veel maast ja ilmast ning lippas siis üle tee, kus parkival autol oli suunatuli juba sisse lülitatud.

      Eve lehvitas lahkujatele järele, tundes suurt kergendust, et nad on läinud. Mary McGuane, ehkki rumal ja labane, oli siiski väga kasulik, sest varustas teda kangaülejääkidega, mis olid Eve’il eri suuruses ruudukesteks lõigatuna lapitöö tarvis kenasti kõrvale pandud. Täielikult McGuane’i peentest kangastest õmmeldud lapipadja eest oli ta Wicklow’ põllumajandusnäitusel saanud esimese auhinna. Kui Mary McGuane’ile ehk tunduski too padi kummaliselt tuttav, siis otsesõnu ta seda igatahes ei öelnud, aga vihjamisi ehk küll, mainides Eve’ile, et see töö on talle eriti südamelähedane.

      Eve istus akna alla ja küünitus nööbikarbi järele. Kui kurb, mõtles ta, et kogu tema elu saab kokku võtta ühe roostes küpsisekarbi sisuga. Sel hommikul, kui ta, nööbikarp kaenla all, Ludlow Hallist välja tõsteti, pidasid nad ta kinni ja käskisid karbi lahti teha. Panga esindajana musta tööd tegev noor ametnik võttis taskust sulepea ja sobras sellega nööpide keskel. Eve’ile ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes turvamehele, et too ta läbi laseks. Kaane uuesti kinni klõpsanud, tundis Eve kergendust, et oli Michael Conway nõuannet kuulda võttes oma kõige armsamad perekonnareliikviad ja ehted juba mitu kuud tagasi tema majja viinud.

      Ludlow Halli oli siiski veel palju kraami maha jäänud, aga vähemasti olid tal alles need erilised asjad, mis võtsid kokku kõik seal veedetud aastakümned. Kolinud äärelinna ridamajja, mis asus Ludlow Hallist kõigest kiviviske kaugusel, pelgas ta esialgu ümbritseda end eelmise elu asjade – hõbeda, portselani, koguni mõne mööblitükiga, sest panga saadetud jõhkardid võisid ju tagasi tulla. Aga päevade ja kuude möödudes sai Eve aru, et olles Ludlow Halli ja selle valdused endale saanud, ei tunne pank enam tema elunatukese vastu huvi. Juba kolme kuu pärast olid maja ja maad müüdud ameeriklasele Ed Carterile – saadud summa oli suurem kui tema võlg, aga kõik ülejäänu neelasid panga maksud. Ehkki viimasel ajal hoidus Eve nendele valusatele üksikasjadele mõtlemast, tõstis ta nüüd alla Jacobsi teeküpsiste karbi, et sõrmitseda nööpe, millesse oli kätketud kogu tema elu.

      Ta sobras karbis ja nööbid paitasid teda. Neid oli igasuguseid; mõnikord võttis ta välja mõne lihtsa nööbi, mis oli ühe või teise armsa riideeseme küljest ära harutatud pärast seda, kui riiet oli juba küllalt kantud, või – nagu täna – ühe hinnalise neljakandilise rõivalt, mida ta iial ei unusta. Eve mäletas, et punasel soosiga jakil, mida ta kandis, kui mees ta esimest korda õhtuks oma koju Ludlow Halli viis, oli olnud neid neli.

      See oli ilus punasest träpsulisest tviidist kostüüm – pikemapoolne sirge seelik ja laia kraega jakk. Eve oli selle ise õmmelnud – Arnoldile ta seda mõistagi ei tunnistanud, mees oli selleks liiga suur snoob. Arnold ei öelnud küll, et need silmatorkavad kandilised nööbid talle ei meeldi – osutades üksnes sellele, et neid on kindlasti väga raske lahti teha. „Rumal mees,” oli Eve öelnud, kuid ei kandnud edaspidi seda kostüümi enam kunagi, tundes, nagu oleks see Ludlow Halli emandale proua Branniganile liiga eblakas.

      Eve istus ja mõtles ajale, kui maailmas polekski nagu olnud muud kui nemad kaks ja Ludlow Hall. Kui Arnold ta tol esimesel õhtul mööda sissesõiduteed maja juurde sõidutas, mõtles Eve, et ei pea iial nägema näguripäevi. Oma praegust elu poleks ta siis igatahes osanud ette kujutada. Allee oli pikk ja käänuline ning Eve pidi kaks korda välja tulema, et avada ja sulgeda väravaid, mis olid mõeldud takistama hobuseid hulkuma minemast. Kui nad Ludlow Halli ette jõudsid, säras igas aknas tuli.

      „Ütlesin majapidajanna proua Kellyle, et sind tuleb soojalt vastu võtta,” lausus mees, ulatas Eve’ile käe ja aitas ta autost välja. Eve silus riideid ja kohendas närviliselt juukseid, lootes, et jätab endast СКАЧАТЬ