Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ennast, toetas mees käed vastu kivist majaseina. „Seda uuesti elamiskõlblikuks kohendada pole kerge, aga päris võimatu ehk just mitte.”

      „Tahan täna siin ööbida.”

      Mees näis esiti pidavat seda naljaks, aga mõistis, et eksib, ja laiutas käsi.

      „Mul pole kusagil mujal olla.”

      „Maja on külm nagu Siber ja nõretab niiskusest. Kõigepealt tuleb akende eest lauad maha kiskuda. Peaksite ehk plaanid ümber tegema.”

      Nähes Conniet näost ära vajumas, mees leebus.

      „Võin kutsuda paar meest laudu ära võtma, aga maja on vana. See pole üksikule naisele õige koht – vähemasti mitte enne, kui olete selle pisut üles kõpitsenud.” Mees hõõrus käsi, tundes Connie arvates head meelt, et on tema ainus infoallikas. „Linna teises otsas on väike külalistemaja. Kui jääte pikemaks, teeb proua Gorman teile võib-olla hinnaalandust.”

      Connie noogutas ja mõtles, et mees võiks nüüd lahkuda, aga too tammus jalalt jalale ja tonksis jalaga tagaukse juures tolmus vedelevat pleekinud jäätisepaberit, mille oli tuul kunagi sinna kandnud.

      „Kas kavatsete siis arendusplaanidega edasi minna?”

      „Mis plaanidega?”

      „Härra Carteril oli plaanis hakata nendele maadele ehitama.”

      „Selleks on vaja hunnikute kaupa raha. Mul säärast summat pole.”

      „Nüüdsel ajal on seda vähestel.” Kartes, et on läinud oma jutuga üle piiri, sirutas mees käe välja ja puudutas Conniet kergelt käsivarrest. „Ärge praegu sinna sisse minge. Kutsun homme mõne poisi, kes aitaks plangud maha võtta. Siis vähemalt näete, kuhu astuda.”

      Connie kõhkles.

      „See ei tohiks võtta kauem kui paar tundi. Kas nõnda sobib?”

      Connie noogutas ning nähes tema väsinud ilmet, pakkus mees, et sõidutab ta külalistemaja juurde.

      „Kõnnin ehk kõigepealt natuke aias ringi ja lähen pärastpoole ise.”

      Mees juhatas, kuhu minna, ja ütles, et järgmiseks keskpäevaks peaksid lauad olema akende eest maha võetud.

      Mees hakkas minema mööda tagumist teed sinnapoole, kuhu oli jätnud auto, ning Connie vaatas eemaldujale järele. Ta ootas, kuni too on läinud, et selle paiga vaikus saaks ta endasse mähkida. Torganud käe tasku, kobas ta märkmepaberit, mida oli nii palju katsutud ja näpitud, et liimiriba oli ülaservast maha kulunud.

      Puudutades tillukesi kleebitud südameid – kaht roosat südamekest –, vedas ta sõrmeotsaga mööda sõnu „Emme, armastan sind”.

      See sõnumike pärines tema vanast elust ning pakkus talle tuge ka nüüd, uues elus. Mööda põski hakkasid voolama pisarad.

      Kuidas suudaks ta eales mõista ja andestada?

      Pigistanud silmad kinni, tundis Connie tungi kisendada, taguda jalaga vastu selle suure maja seina, murda uks maha ja tormata vastuseid otsides läbi tubade. Tahtis ta seda või mitte, Ludlow Hall oli niihästi tema minevik kui ka olevik.

      Aga esimene tutvus selle paigaga oli tehtud. Aeglaselt pööras Connie vanale majale selja ning kõndis mööda sissesõiduteed eemale, lastes rododendroniokstel ennast uuesti lüüa ning alleed ääristavatel kõrgetel rohukõrtel jalgadele veepiisku piserdada.

      TEINE PEATÜKK

      Eve Brannigan tõusis vara, istus akna juurde ja ajas niidi nõela taha. Siis võttis ta punase taftseeliku ja hakkas selle laialt tagasipööratud alläärt palistama – aegamööda ja vilunult, nii et ükski piste ei jäänud väljastpoolt näha. Seelikut süles kohendades tajus ta kanga imelist kahinat, mis tõi tema näole naeratuse ning tekitas soovi sealsamas tantsu lüüa, et uue rõivaga pisut uhkeldada.

      Seelik oli lihtne: vöökohast pisut kroogitud, kahe küljetaskuga. Mary oli vöökohast liiga tüse, et see tema seljas ilus oleks, aga Eve teadis, et sääraseid asju ei tohi kunagi välja öelda. Ka oli punane värv tüsedale naisele liiga erk. Kahtlemata kavatseb Mary McGuane kanda ragbiklubi tantsupeol sellega koos mingit koledat sädelevat pluusi. Ta võinuks palistada seeliku ka masinaga, kundel poleks olnud sellest sooja ega külma, kuid Eve oli kindlalt otsustanud, et peab saama olla kõigi enda käe alt tulnud rõivaste üle uhke. Kaks korda vahet pidanud ja nõelale uue niidi pannud, jõudis ta tööga lõpule, tõusis, astus triikimislaua juurde ja pressis seelikut kuuma triikrauaga; nüüd oli see valmis ja võidi ära viia.

      Kui uksekell helises, kontrollis Eve pilku peeglisse heites, kas juuksed on korras, enne kui Mary McGuane’ile tagaukse avas.

      „Täpipealt õigel ajal,” lausus ta, juhatades kunde eestuppa, eemale õmblusmasinast ja niidijuppe täis põrandast. Ta võttis tugitooli seljatoelt taftseeliku. „Ilus värv. See sobib sulle oivaliselt. Millist pluusi sa selle juures kanda plaanid?”

      „Ma võtsin pluusi kaasa. Tahate näha?”

      Eve noogutas, lootes, et too tobuke lihtsalt näitab talle seda, aga selle asemel sikutas Mary McGuane dressipluusi üle pea seljast ära, tuues nähtavale hallikaks tõmbunud valge rinnahoidja, mis oli nii pingul, et pehme ihu külgedel üle selle punnitas. Tirinud lagedale musta litritega pluusi, tõmbas ta selle selga, astudes samal ajal seelikusse, ilma et oleks dressipükse jalast võtnud. Nõnda liikus ta sammukese eemale ja silmitses end kõrgest peeglist, mille Eve oli palunud Michael Conway pojal Richiel akna kõrval seinale riputada.

      „Sinust saab selle balli iludus, pole kahtlustki. Nii kena pluus ja sobib suurepäraselt seelikuga.”

      „Ma käisin Goreys ja nägin seda sealses ägedas butiigis. Ostsin igaks juhuks ära. Eks ma teinud ju õigesti?” Mary McGuane keerutas toas ringi, nii et taft kahinal üle vaiba libises. „Ega teil riiet natuke üle jäänud, proua Brannigan? Äkisti teeksite sellest väikese roseti, mille saaks rinda kinnitada?”

      „Kahtlane, kas ma üldse oskan midagi nii peent valmistada, Mary.”

      „Noh, mis see siis ära ei ole – riie natuke kokku krousida, et ilus oleks.”

      „Päris nii lihtne ei pruugi see olla.”

      Mary McGuane ajas end sirgu ja Eve’il tekkis mure, kas ta ikka saab tüdrukult raha kätte, kui tema soovile vastu ei tule.

      „Oota siin, lähen vaatan, kas leian lappide hulgast väikese tüki seda punast kangast.

      Ta tatsas kööki, kirudes mõttes Mary McGuane’i ja tema ekstravagantseid ideid. Tal oli riiet järel veel terve meeter. Kaupmees, kes kanga müüs, oli teadnud, et hambaarsti naine tuleb tema juurde, ja öelnud, et pikale seelikule kulub viis meetrit. Tõmmanud tafti välja, lõikas Eve sellest kahe ebaühtlase ribana veerand meetrit, et paistaks, nagu oleksid tal järel ainult lapid. Ta tuli nendega eestuppa.

      „Suuremaid tükke ma ei leidnud. Äkki õnnestub nendest midagi kokku keerutada.”

      Mary McGuane napsas tafti enda kätte. „Käisin eile Dublinis Cleryses ja nägin üht imeilusat rosetti.” Ta hakkas kanga kallal kohmitsema. „See tundus nii lihtne, miks ei võiks ma seda ise teha?” Ta kägardas riide kokku tihedaks palliks. Eve sirutas käe ja võttis tafti talt ära.

      „Kõigepealt СКАЧАТЬ