Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat. Debbie Macomber
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat - Debbie Macomber страница 6

Название: Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat

Автор: Debbie Macomber

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916111666

isbn:

СКАЧАТЬ Kogu see lahkus ja võlts lõunaosariikide sarm oli tema jaoks lihtsalt liig.

      „Aga Paul rõõmustab lapse üle, eks ole?“

      Jacqueline toetus vastu lauda ja noogutas. „Ta on väga rõõmus,“ pomises ta. „Või nii ta väidab…“

      „Milles siis probleem?“

      „Ta… ta ei paista arvavat, et minust vanaemana eriti asja oleks.“

      Reese’i silmad tõmbusid pilukile. „Mida sa talle ütlesid?“

      „Oh, Reese,“ ütles Jacqueline end nüüd jubedalt tundes. „Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma ütlesin talle, et minu meelest oli Tammie Leega abiellumine kohutav viga ja see rasedus muudab kõik keerulisemaks.“ Jacqueline eeldas, et aasta või paari pärast saab Paul oma veast aru ja lahkub sellest abielust väärikalt. Laps muutis selle palju vähem tõenäoliseks.

      „Sa ei öelnud seda ometi Paulile?“ Reese paistis vihane olevat ja see sundis Jacqueline’i ainult veel rohkem kaitsesse tõmbuma.

      „Ma saan aru, et oleksin pidanud vait olema, aga tõesti, kas sa saad mind süüdistada? Ma hakkan vaevalt harjuma, et meie ainus poeg põgenes, et võhivõõra inimesega abielluda, ja siis lajatab ta mulle selle rasedusega.“

      „See peaks hea uudis olema.“

      „Noh, ei ole ju.“

      „Jutt on meie pojast ja Tammie Leest.“

      „See ka veel,“ hüüatas naine. „Miks on kõikidel lõunaosariikide tüdrukutel kaks nime? Miks me ei või hüüda teda Tammieks, ilma Leeta?“

      „Jacqueline, see on tema nimi.“

      „See on totter.“

      Reese silmitses naist, nagu näeks teda esimest korda. „Miks sa nii vihane oled?“

      „Sest ma kardan oma pojast ilma jääda.“ Paul ja naise lähedane suhe pojaga oli ainus lohutus elus, mis pakkus vähe rõõme. Nüüd oli ta saanud hakkama tõelise lollusega ja poega solvanud.

      „Helista talle tagasi ja palu vabandust.“

      „Ma kavatsengi seda teha,“ vastas naine.

      „Sa võiksid Tammie Leele lilli saata.“

      „Ma saadan.“ Ja selle žesti teeks ta Pauli, mitte tema naise pärast.

      „Sa võiksid minna lillepoodi Blossom Streetil.“

      Jacqueline noogutas. „Ma kavatsen veel midagi teha.“ Ta palus jumalat, et sellest aitaks. Ta lootis, et poeg mõistab tema pingutust miniat omaks võtta.

      „Mida?“

      „Nägin kuulutust tolle uue kudumistarvete poe aknal. Ma panen ennast kudumiskursustele kirja. Kuulutuses oli kirjas, et esimene projekt on beebitekk.“

      Reese kiitis tema ettevõtmisi nii harva heaks, et mehe naeratuse soojus läbistas naise keha.

      „Tammie Lee ei pruugi mulle meeldida, aga minust saab parim võimalik vanaema.“ Keegi pidi hoolitsema, et Pauli laps saaks osa sobivatest mõjutustest. Muidu võib tema lapselaps kasvada üles friteeritud hapukurke süües. Või saada nimeks Bubba Donovan…

      3

      CAROL GIRARD

      Carol Girard polnud kunagi ette kujutanud, et rasestumine võiks nii raske olla. Tema emal polnud ilmselt mingeid probleeme olnud, sest Caroli ja tema venna Ricki vanusevahe oli kaks aastat.

      Enne abiellumist olid Doug ja Carol rääkinud, et tahavad ühel päeval lapsi. Caroli vastutusrikka töökoha pärast rahvusvahelises maaklerifirmas tahtis Doug olla kindel, et naine oli lastest sama palju huvitatud nagu ta ise. Doug oli küsinud, kas Carol oli valmis oma karjääri paariks aastaks ootele panema, et lapsi saada. Vastus oli olnud kindel jah. Caroli jaoks olid lapsed iseenesestmõistetavad. Ta oli alati kujutlenud end emana, ta oli näinud lapsi olulise osana oma elust. Dougist saaks imetore isa ja Carol oli oma abikaasasse sügavalt, kirglikult armunud. Ta tahtis mehelt lapsi saada.

      Mikrolaineahjus lõunasööki soojendades vaatas Carol ringi oma kuueteistkümnendal korrusel asuvas korteris, mille aknast avanes vaade Puget Soundile. Ta oli kõigest kuu aega tagasi töölt ära tulnud ja tundis end juba rahutu ja kannatamatuna. Ta oli maaklerifirmast ära tulnud ainsa eesmärgiga anda oma kehale võimalus lõdvestuda, rutiinist puhata. Doug oli teda veennud, et tööga seonduv stress oli põhjuseks, et ta polnud rasedaks jäänud ja Caroli arst kinnitas, et see võis nii olla. Hulk nii talle kui Dougile tehtud piinlikke analüüse olid näidanud, et peale Caroli vanuse – ta oli kolmkümmend seitse –, pidi ta võitlema millegagi, mida nimetati ASA ehk spermavastased antikehad.

      Telefon helises, Carol sööstis vastama ja haaras toru enne, kui telefon jõudis teist korda heliseda.

      „Tere,“ ütles ta rõõmsalt, igatsedes rääkida ükskõik kellega, isegi kui tegemist oli telefonimüüjaga.

      „Tere, kullake. Mõtlesin, kas sa oled veel kodus.“

      Carol tundis korraks paanikat. „Kas ma pean kuhugi minema?“

      Doug turtsatas. „Minu arvates rääkisid sa, et lähed pärast lõunat jalutama.“

      Seda oli soovitatud ühes raamatus, mida nad olid lugenud. Selle tulemusena oli Carol otsustanud, et peaks end rohkem liigutama ja kuna ta oli päeval kodus, oli tal palju rohkem võimalusi õues olla. See kõik oli osa programmist, millest nad olid rääkinud ja milles kokku leppinud, enne kui ta töölt ära tuli.

      „Muidugi. Ma sättisin end just minekule.“ Ta vaatas mikrolaineahju poole ja pööras selja ootava lõunasöögi poole.

      „Carol? Kas kõik on korras?“

      Abikaasa tajus tema meeleolu, masendust ja ärevust. Dougil oli õigus, kui ta pakkus, et Carol töölt ära tuleks. Nad olid mõlemad hirmul, kuna oli olemas täiesti reaalne võimalus, et Carol ei suuda iial rasedust lõpuni kanda. Sellestki ei olnud abi, et neil oli alles jäänud veel üks kunstliku viljastamise katse. Doug töötas kindlustusfirmas, mille peakorter oli Illinoisis, kus osariigi seadus nägi ette, et tervisekindlustus maksis kolme katse eest, nende kaks esimest katset olid ebaõnnestunud. IVF oli tehnoloogia viimane sõna, viimane protseduur, mida viljakuskliinik võis pakkuda neile, kes tahtsid bioloogilist last. Nende viimane katse pidi olema juulis ja pärast seda olid nad rahaliselt iseenda hooleks jäetud. Nad olid alguses kokku leppinud, et piirduvad kolme kunstliku viljastamise katsega. Kui Carol rasedaks ei jää, alustavad nad adopteerimisega. Tagasi vaadates oli see olnud tark otsus. Kahe nurjunud katse emotsionaalne taak tõestas, et naine ei suuda seda lõputult taluda. Kaks korda oli temasse istutatud viljastatud munarakud ja tal oli kaks korda rasedus katkenud. Ükski paar ei suutnud lõputult sellist südamevalu taluda.

      Carol ega Doug polnud kunagi öelnud, et see kolmas IVF-i katse oli nende lootuste lõpp, aga see fakt oli neil mõtteis. Oli eluliselt tähtis, et Carol sel korral rasestuks – ja rasedaks jääks.

      Carol oli valmis endast kõik andma. Oli valmis loobuma armastatud tööst, laskma end torkida, surkida ja alandada. Ta oli valmis loobuma kõikidest СКАЧАТЬ