Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külaskäigu põhjuseks. Margaret arvas, et ma kavatsen ema ära kasutada. Seda mul plaanis ei olnud ja küsimus solvas mind, aga neelasin vihase vastuse alla.

      Margaret jõllitas mind, nagu kahtleks ta selles, et ma räägin tõtt.

      „Ma tegin oma Microsofti aktsiad rahaks,“ tunnistasin.

      Margareti tumepruunid silmad, nii väga mu enda omade sarnased, läksid õudusest minu teo üle peaaegu kaks korda suuremaks. „Ei teinud.“

      Mida mu õde arvas? Et mul vedeles see raha sahtlipõhjas? „Ma pidin.“ Minu haiguslugu arvestades ei annaks ükski pank mulle laenu. Ehkki ma olin nüüd neli aastat vähist vaba olnud, nähakse minus peaaegu igas valdkonnas riski.

      „Eks see ole sinu raha.“ Viisist, kuidas Margaret seda ütles, oli aru saada, et olin teinud kohutava otsuse. „Aga ma ei usu, et isa oleks selle heaks kiitnud.“

      „Tema oleks esimesena mind julgustanud.“ Oleksin pidanud suu kinni hoidma, aga ei saanud sinna midagi parata.

      „Sul on ilmselt õigus,“ ütles Margaret salvava tooniga, mis meie vestlustes alati esile kerkis. „Isa ei suutnud sulle midagi keelata.“

      „See raha oli minu pärandus,“ märkisin. Tema osa kogub ilmselt endiselt kasumit.

      Õde kõndis kaupluses ringi ja silmitses seda kriitilise pilguga. Arvestades Margareti ilmset vastumeelsust minu suhtes, ei saa ma aru, miks suhe temaga minu jaoks nii oluline on, ent nii see on. Ema tervis on vilets ja ta pole harjunud eluga ilma isata. Ma kardan, et varsti oleme järel ainult mina ja Margaret. Mind hirmutab mõte, et mul pole üldse sugulasi.

      Ma olen nii tänulik, et ma ei tea, mida tulevik toob. Küsisin kord isalt, miks jumal ei anna meile teada, mis meid ees ootab. Ta vastas, et teadmatus tuleviku suhtes on tegelikult kingitus, sest muidu ei võtaks me vastutust oma elu, oma õnne eest. Nagu nii paljudes muudes asjades, oli isal selleski õigus.

      „Milline su äriplaan on?“ küsis Margaret.

      „Ma… ma alustan väikselt.“

      „Kuidas on lood klientidega?“

      „Ma maksin reklaami eest telefoniraamatus.“ Ma ei öelnud, et uus telefoniraamat ilmub alles kahe kuu pärast. Polnud mõtet talle rohkem relvi kätte anda. Olin naabruskonnas lendlehti jaganud, aga ma ei teadnud, kui palju sellest kasu on. Lootsin, et suust suhu levivad jutud tekitavad ostjates huvi ja lõpuks ka müüki. Sellest ei teinud ma samuti juttu.

      Mu vanem õde turtsatas üleolevalt. Olen seda halvustavat häälitsust alati vihanud ja pidin hambad kokku suruma, et oma reaktsiooni alla suruda.

      „Ma valmistun just oma esimese kudumiskursuse plakateid üles panema.“

      „Kas sa arvad tõesti, et käsitsi tehtud, teibiga akna peale pandud plakat toob inimesed sinu poodi?“ nõudis Margaret. „Parkimine on siin täielik õudus ja isegi, kui tänav uuesti avatakse, ei saa sa eeldada, et siia läbi selle ehitusplatsi eriti trügima hakatakse.“

      „Ei, aga…“

      „Ma soovin sulle head, aga…“

      „Soovid või?“ küsisin teda katkestades. Mu käed värisesid, kui ma vaateakna juurde läksin ja kuulutuse üles panin.

      „Mida see peaks tähendama?“

      Pöörasin näo oma viie jala ja kuue tolli pikkuse õe poole, kes oli minust oma tubli kolm tolli pikem. Ta oli minust ka umbes kakskümmend naela raskem. Kui ma meid vaatasin, mõtlesin, kas keegi peaks meid sugulasteks ja ometi olime lastena üsna sarnased olnud.

      „Ma arvan, sa tahad, et ma läbi kukuksin,“ ütlesin ausalt.

      „See pole tõsi! Ma tulin täna siia, sest… sest ma tunnen sinu tegevuse vastu huvi.“ Tema lõug kerkis natuke, nagu mulle väljakutset esindades. „Kui vana sa oled? Kakskümmend üheksa? Kolmkümmend?“

      „Kolmkümmend.“

      „Kas poleks aeg põllepaeltest lahti lasta?“

      See oli täiesti kohatu. „Just seda ma üritangi teha. Kolisin ema juurest ära ülemisel korrusel asuvasse korterisse. Alustasin oma äriga ja oleksin sinu toetuse eest tänulik.“

      Ta tõstis peopesad üles. „Kas sa tahad, et ma sinu käest lõnga ostan? Seda tahadki? Sa tead, et ma ei oska kududa ja mul pole vähimatki soovi õppida. Ma eelistan heegeldamist. Ja…“

      „See üksainus kord,“ ütlesin teda teist korda katkestades, „kas sa ei leiaks ühte lahket sõna?“ Ootasin, palusin jumalat, et ta leiaks oma südamest kasvõi ühe julgustava sõna.

      Minu palve tundus Margareti jaoks lahendamatuks ülesandeks osutuvat. Ta kõhkles mõne hetke. „Sul on hea silm värvide jaoks,“ ütles ta lõpuks. Ta viipas lõngade väljapaneku poole, mille olin ukse juurde lauale sättinud.

      „Aitäh,“ ütlesin ja lootsin, et see kõlas lahkelt. Ma ei öelnud, et kasutasin väljapaneku kujundamisel värviratast. Nii raske, kui Margaretil oli mind kiita, ei kavatsenud ma pakkuda talle võimalust oma kiitust tagasi võtta.

      Kui me oleksime lähedasemad olnud, oleksin talle rääkinud tõelisest põhjusest, miks ma otsustasin lõngapoe avada. See kauplus oli minu lubadus elule. Olin valmis panustama kõik, mis mul oli, et seda saadaks edu. Nagu viikingitest vallutajad, kes maabudes oma laevad ära põletasid, olin oma kursi kindlaks määranud. Kas edu või häving.

      Nagu mu isa oleks ehk öelnud, võtsin endale vastutuse tuleviku eest, mida ma ei saanud ette ennustada.

      Kelluke ukse kohal helises uuesti. Mul oli ostja! Mu esimene päris ostja.

      2

      JACQUELINE DONOVAN

      Vihane sõnavahetus abielus pojaga oli Jacqueline Donovani pahandanud. Ta oli siiralt üritanud oma negatiivseid tundeid minia vastu endale hoida. Aga kui Paul helistas ja rääkis, et Tammie Lee oli kuuendat kuud rase, oli Jacqueline enesevalitsuse kaotanud ja öelnud asju, mida poleks tohtinud. Paul oli kõne katkestanud.

      Peale selle oli Jacqueline’i abikaasa varsti pärast seda helistanud ja palunud tal viia joonised ehitusplatsile Blossom Streetil. Tüli Pauliga oli tal südame peal ja ta oli sellest rääkinud ning nüüd oli ka Reese tema peale pahane. Ausalt öeldes ei hoolinud ta abikaasa arvamusest suurt, aga Pauli, tema ainukese lapsega oli teine asi.

      Närviline ja masendunud Jacqueline sõitis ehitusplatsile ja raiskas kakskümmend minutit parkimiskohta otsides. Ütlematagi oli selge, et leitud parkimiskoht oli ehitusplatsist üsna kaugel, räpase moega videolaenutuse vastas. Jooniseid pihku surudes tegi naine endale läbi ehitusplatsi teed ja porises vaikselt. Küll Reese juba oskas tema päeva rikkuda!

      „Joonised tõid?“ Mees, kellega ta oli kolmkümmend kolm aastat abielus olnud, tuli haagiselamust talle vastu, kui ta ehitusplatsile lähenes. Jacqueline astus üle terastorude, üritades oma Ferragamo kingi mitte määrida ega katki teha. Abikaasa arhitektuurifirma Donovan and Gray vastutas selle renoveerimisprojekti eest. Brooks Brothersi ülikonda ja kiivrit kandev viiekümne üheksa aastane Reese oli endiselt kena mees.

      Jacqueline СКАЧАТЬ