Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta muusikalide viise – vanu ammuseid lugusid. „Oh what a beautiful morning”4 oli üks tema lemmikuid ja „When you walk through the storm”5. Tema laulmine ajas mind närvi; nüüd on mul sellest kahju.

      Mõnikord oli tal liiga palju tööd: liiga palju kangast, see oli nagu ookean, riidelained, mis sisse tulid ja ta uputasid. Kašmiir! Kes ostaks kolmekümne aasta vanust kašmiiri? Melanie ütles, et see ei läinud aastatega paremaks – mitte nagu tema.

      Neilil oli habe, mis hallines ja polnud alati pöetud, ning tal polnud kuigi palju juukseid. Ta ei näinud ärimehe moodi välja, kuid tegeles nii-öelda „rahaasjadega”: arvete, raamatupidamise, maksudega. Tema kontor oli teisel korrusel, kuhu pääses kummiga ääristatud trepiastmeid mööda. Tal olid arvuti, kartoteegikapp ja seif, aga muidu ei sarnanenud see tuba kuigivõrd kontoriga: see oli niisama ülekuhjatud ja segamini nagu pood, sest Neilile meeldis asju koguda. Üleskeeratavad mängutoosid – neid oli tal terve hulk. Kellad – palju igasuguseid kelli. Vanad vändaga liitmismasinad. Plastlelud, mis põrandal kõndisid või hüppasid, näiteks karud, konnad ja võltshambad. Projektor värvi slaididele, mida kellelgi enam ei olnud. Fotoaparaadid – talle meeldisid vanad fotoaparaadid. Mõned neist teevad paremaid pilte kui tänapäeva omad, ütles ta. Tal oli terve riiul, millel polnud midagi peale fotoaparaatide.

      Kord jättis ta seifi lahti ja ma heitsin pilgu sisse. Rahapatakate asemel, mida olin oodanud, oli seal üksnes tilluke metallist ja klaasist riistapuu, mida ma pidasin järjekordseks mänguasjaks nagu hüppavad valehambad. Aga ma ei näinud, kust seda üles keerata, ja kartsin seda puudutada, kuna see oli vana.

      „Kas ma tohin sellega mängida?” küsisin Neililt.

      „Millega?”

      „Selle mänguasjaga, mis seifis on.”

      „Täna mitte,” ütles isa naeratades. „Võib-olla siis, kui suuremaks saad.” Siis pani ta seifiukse kinni ja ma unustasin kummalise väikese lelu, kuni tuli aeg seda meenutada ja aru saada, mis see oli.

      Neil püüdis paljusid asju parandada, ehkki see läks tihti untsu, sest ta ei leidnud osi. Siis jäi ese lihtsalt vedelema ja „tolmu koguma”, nagu ütles Melanie. Neilile ei meeldinud midagi ära visata.

      Seintel olid Neilil mõned vanad plakatid: LAIAD LÕUAD UPUTAVAD LAEVU ühe ammuse sõja ajast; tunkedega naine, kes pingutab biitsepsit, näitamaks, et naised suudavad pomme valmistada – see pärines tollesama ammuse sõja ajast; ja punamust plakat, millel kujutati lipuga meest ja mille kohta Neil ütles, et see on pärit Venemaalt, enne kui sellest sai Venemaa. Need plakatid olid kuulunud tema vaarisale, kes elas Winnipegis. Mina teadsin Winnipegist ainult seda, et seal on külm.

      Väikese tüdrukuna meeldis Rõivakütt mulle väga: see oli nagu aardeid täis koobas. Ma poleks tohtinud üksinda Neili kontoris käia, sest võisin „asju puutuda” ja need katki teha. Kuid ma võisin järelevalve all mängida üleskeeratavate lelude, mängutooside ja liitmismasinatega. Fotoaparaatidega siiski mitte, sest need olid Neili sõnutsi liiga väärtuslikud, ja niikuinii polnud neis filmi, nii et mis mõtet sellel oleks olnud.

      Me ei elanud poe peal. Meie maja oli tükk maad kaugemal ühes neist elamurajoonidest, kus oli mõni vana suvila ning samuti mõned uuemad, suuremad majad, mis olid ehitatud lammutatud suvilate asemele. Meie maja ei olnud suvila – sel oli teine korrus, kus olid magamistoad, kuid see polnud ka uus maja. See oli ehitatud kollastest tellistest ja väga tavaline. Polnud mitte midagi sellist, mis oleks sundinud sind seda teist korda vaatama. Järele mõeldes arvan, et see oligi vanemate soov.

      8

      Laupäeviti ja pühapäeviti olin üsna tihti Rõivakütis, sest Melanie ei tahtnud mind üksi koju jätta. Miks? hakkasin huvi tundma, kui kaheteistkümneaastaseks sain. Mis siis, kui puhkeb tulekahju, vastas Melanie. Nii või teisiti oli seadusevastane lapsi üksi koju jätta. Siis vaidlesin vastu, et ma pole laps, ning tema ohkas ja ütles, et ma õigupoolest ei tea, kes on laps ja kes ei ole ja et lapsed on tohutu vastutus ja et hiljem saan ma sellest aru. Seejärel ütles ta, et ma panen tal pea valutama, ning siis istusime tema autosse ja sõitsime poodi.

      Ma tohtisin poes abiks olla: suuruse järgi T-särke sorteerida, neile hinnasilte kinnitada, kõrvale panna selliseid, mis vajasid puhastamist või mis tuli minema visata. Mulle meeldis see töö: ma istusin poe kaugemas nurgas laua taga, õhus hõljumas kerge koitablettide lõhn, ja vaatasin inimesi, kes sisse astusid.

      Kõik ei olnud kliendid. Mõned olid tänavaasukad, kes tahtsid meie personali pesuruumi kasutada. Melanie laskis seda teha neil, keda ta tundis, eriti talvel. Üks vana mees käis üsna tihti. Tal olid ikka seljas tviidpalitud, mida ta sai Melanielt, ja kootud vestid. Kui kolmeteistkümneaastaseks sain, hakkasin teda jubetiseks pidama, sest olime koolis pedofiilide mooduli läbinud. Mehe nimi oli George.

      „Sa ei tohiks lasta George’il pesuruumi kasutada,” ütlesin Melaniele. „Ta on pervo.”

      „Daisy, see on inetu,” ütles Melanie. „Miks sa nii arvad?” Me olime oma kodus köögis.

      „Lihtsalt on. Ta logeleb kogu aeg poe ümber. Ta kerjab inimestelt otse poe ees raha. Pealegi ta luurab sind.” Ma oleksin võinud öelda, et ta luurab mind, ja see oleks tõsist ärevust tekitanud, aga see polnud tõsi. George ei pööranud mulle kunagi mingit tähelepanu.

      Melanie naeris ja ütles: „Ei luura.” Ma otsustasin, et Melanie on naiivne. Olin eas, kus vanemad muutuvad inimestest, kes teavad kõike, ühtäkki inimesteks, kes ei tea midagi.

      Oli veel üks inimene, kes üsna sageli poes käis, aga see naine polnud tänavaasukas. Ma arvan, et ta oli neljakümneaastane või vahest peaaegu viiekümnene: vanematest inimestest oli raske aru saada. Tal oli tavaliselt seljas must nahkjakk, jalas mustad teksased ja rasked saapad; tema pikad tumedad juuksed olid kuklale seotud ja ta ei värvinud ennast. Ta nägi välja nagu mootorrattur, aga mitte päris mootorrattur – pigem nagu mootorratturireklaam. Ta polnud klient – ta tuli tagauksest heategevuse jaoks rõivaid viima. Melanie ütles, et naine on tema hea sõbranna, nii et kui Ada midagi palus, oli raske ära öelda. Igatahes ütles Melanie, et annab Adale vaid selliseid rõivaid, mida oleks raske müüa, ja on hea, et inimesed neid kuidagi kasutada saavad.

      Ada ei näinud minu meelest heategija moodi välja. Ta polnud leebe ja naerusuine, ta oli nurgeline ja kõndis pikkade sammudega. Ta ei jäänud kunagi kauaks ega lahkunud kunagi mõne äravisatud rõivaid täis pappkastita, mis ta toppis ükskõik millisesse autosse, mille oli poe taha põiktänavale parkinud. Ma nägin autosid sealt, kus istusin. Kunagi polnud tegu ühe ja sama autoga.

      Oli veel kolmas liik külastajaid, kes käisid Rõivakütis, ilma et oleksid midagi ostnud. Need olid pikkade hõbedaste kleitide ja valgete tanudega noored naised, kes nimetasid end pärlitüdrukuteks ja ütlesid, et nad on misjonärid, kes teevad Jumalale meelepärast tööd Gileadi hüvanguks. Nemad olid palju jubedamad kui George. Nad töötasid kesklinnas, rääkisid tänavaasukatega, käisid poodides ja tüütasid inimesi. Mõned olid nende vastu jämedad, aga Melanie polnud seda kunagi, sest ta ütles, et sel pole mingit mõtet.

      Nad tulid alati kahekaupa. Neil olid valged pärlikeed ja nad naeratasid ühtevalu, aga need polnud tõelised naeratused. Nad pakkusid Melaniele oma trükitud brošüüre piltidega, millel kujutati puhtaid tänavaid, õnnelikke lapsi ja päikesetõuse, ning pealkirjadega, mis pidid sind Gileadi meelitama: „Langenud? Jumal võib sulle ikka veel andeks anda!”, „Kodutu? Gileadis leidub sulle kodu!”

      Vähemalt üks brošüür rääkis alati väikesest Nicole’ist. „Andke väike Nicole tagasi!”, „Väike СКАЧАТЬ