Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

      Mu ema suri ülejärgmisel õhtul, ehkki mina sain sellest teada alles hommikul. Ma olin tema peale vihane, sest ta oli surmahaige, aga ei rääkinud seda mulle – ehkki omal kombel ta oli mulle rääkinud: ta oli palvetanud, et tema valud peagi lõppeksid, ja tema palvele vastati.

      Kui ma enam vihane ei olnud, tundsin end nii, nagu oleks tükike minust ära lõigatud – tükike mu südamest, mis oli nüüd kindla peale samuti surnud. Ma lootsin, et neli inglit tema voodi ümber olid siiski tõelised ja et nad valvasid teda ning viisid tema hinge ära just nagu laulus. Ma püüdsin kujutleda, kuidas nad teda üha kõrgemale kuldsesse pilve tõstavad. Aga tegelikult ma seda ei uskunud.

      III

      Kiidulaul

      Ardua Halli autograaf

      6

      End eelmisel õhtul magamaminekuks valmis seades vallandasin oma juuksed – nii palju, kui neid oli alles jäänud. Ühes mõne aasta taguses jutluses meie tädidele olin lugenud moraali edevuse vastu, mis hiilib ligi, olenemata sellevastastest piirangutest. „Elu ei tähenda juukseid,” ütlesin toona vaid pooleldi naljatades. See on tõsi, aga tõsi on seegi, et juuksed tähendavad elu. Need on inimese kehaküünla leek, ja kui need kahanevad, tõmbub elu kokku ja sulab. Kunagi oli mul küllalt juukseid sõlme tegemiseks sõlmeajastul ja krunni tegemiseks krunniajastul. Kuid nüüd on mu juuksed nagu meie söömaajad siin Ardua Hallis: kasinad ja lühikesed. Mu eluleek raugeb, aeglasemalt, kui mõned mind ümbritsevad sooviksid, kuid kiiremini, kui nad ehk aimavad.

      Ma uurisin oma peegelpilti. Peegli leiutaja osutas vähestele meist teene: küllap olime õnnelikumad, kui ei teadnud, millised me välja näeme. Asi võiks hullem olla, ütlesin endale: mu nägu ei reeda ainustki nõrkuse märki. See on säilitanud oma nahkja tekstuuri, iseloomuliku sünnimärgi lõual, ihusse sööbinud tuttavlikud jooned. Ma pole iial olnud tühiselt ilus, kuid kunagi olin kena; enam ei saa seda öelda. Imposantne on parim, millega võiks riskida.

      Kuidas ma lõpetan? juurdlesin. Kas ma elan leebelt hooletusse jäetuna vanaduseni ja luustun vähehaaval? Kas minust saab minu enese ausammas? Või kukume nii režiim kui ka mina ja mu kivikoopia langeb koos minuga, et see ära veetaks ja müüdaks kas haruldusena, murukaunistusena, jubeda kitšikamakana?

      Või mõistetakse minu üle kohut kui peletise üle ning seejärel laseb laskekomando mind maha ja mind riputatakse laternaposti külge rahvale vaatamiseks? Kas märatsev pööbel rebib mu tükkideks, torkab mu pea teiba otsa ja kõnnib sellega uhkeldades, tulvil lusti ja pilkeid, mööda tänavaid? Selleks olen ma küllalt raevu tekitanud.

      Praegu on mul selles asjas ikka veel veidi valikuvõimalusi. Mitte selles, kas surra, vaid millal ja kuidas surra. Kas pole see omalaadne vabadus?

      Oh, ja keda koos endaga hukatusse saata? Mul on nimekiri tehtud.