Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

      Kui ma sel päeval koju jõudsin, surusin Zilla köögis, kus ta parajasti küpsiseid valmistas, nurka ja kordasin kõike, mida Shunammite oli mulle lõunaajal rääkinud.

      „Su sõbrannal on laiad lõuad,” ütles ta. „Ta peaks neid tihemini koomal hoidma.” Tema kohta tavatult rängad sõnad.

      „Aga kas see on tõsi?” küsisin. Ma lootsin siis ikka veel pooleldi, et ta lükkab kogu loo ümber.

      Ta ohkas. „Kuidas sulle meeldiks mulle küpsiste tegemisel abiks olla?”

      Kuid mina olin liiga vana, et lasta end nii lihtlabaste kingitustega ära osta. „Lihtsalt ütle mulle,” sõnasin. „Palun.”

      „Nojah,” ütles ta. „Sinu vastse võõrasema jutu järgi jah. See lugu on tõsi. Või midagi sinnapoole.”

      „Nii et Tabitha polnud mu ema,” ütlesin, hoides tagasi värskeid pisaraid, mis silma tikkusid, ja häält rahulikuks sundides.

      „Oleneb sellest, mida sa ema all silmas pead,” ütles Zilla. „Kas ema on see, kes sind sünnitab, või see, kes sind üle kõige armastab?”

      „Ma ei tea,” vastasin. „Võib-olla see, kes mind üle kõige armastab.”

      „Siis oli Tabitha su ema,” ütles Zilla küpsiseid välja lõigates. „Ja meie, marthad, oleme samuti su emad, sest ka meie armastame sind. Kuigi alati ei pruugi sa sellest aru saada.” Ta tõstis iga ümara küpsise pannkoogilabidale ja asetas küpsetuspaberile. „Meil kõigil on su hea käekäik südamel.”

      See tekitas minus tema vastu kerget umbusaldust, sest tädi Vidala rääkis meie hea käekäigu kohta samu asju, tavaliselt enne karistamist. Talle meeldis anda meile sirakaid vastu sääri, kust vorbid välja ei paistnud, ja mõnikord kõrgemale, sundides meid kummargile laskuma ja seelikusaba üles tõstma. Mõnikord tegi ta seda tüdrukuga terve klassi ees. „Mis temaga juhtus?” küsisin. „Mu teise emaga? Sellega, kes läbi metsa jooksis? Pärast seda, kui mind ära võeti?”

      „Ma tõesti ei tea,” vastas Zilla mulle otsa vaatamata, küpsiseid kuuma ahju libistades. Ma tahtsin küsida, kas ma võin ühe võtta, kui küpsised ahjust välja tulevad – ma tahtsin väga kuuma küpsist –, aga see näis mulle lapsiku palvena keset nii tõsist jutuajamist.

      „Kas ta lasti maha? Kas ta tapeti?”

      „Oh ei,” vastas Zilla. „Seda nad poleks teinud.”

      „Miks?”

      „Sest ta sai lapsi. Ta sai ju sinu, eks ole? See oli tõend, et ta saab lapsi. Nad ei tapaks kunagi nii väärtuslikku naist, kui see just paratamatuks ei osutu.” Ta vakatas, et need sõnad kohale jõuaksid. „Kõige tõenäolisemalt vaatasid nad, kas ta võiks olla … Raaheli ja Lea keskuse tädid palvetavad temaga; nad räägivad kõigepealt temaga, et näha, kas teda saab mõnes asjas meelt muutma panna.”

      Koolis ringlesid kõlakad Raaheli ja Lea keskuse kohta, aga need olid ebamäärased: keegi meist ei teadnud, mis selle seinte vahel toimub. Ikkagi oli hirmutav juba see, et punt tädisid sinuga palvetab. Kõik nad ei olnud nii leebed nagu tädi Estée. „Ja mis siis, kui nad ei suutnud tema meelt muuta?” küsisin. „Kas nad tapsid ta siis ära? Kas ta on surnud?”

      „Oi, ma olen kindel, et nad panid ta meelt muutma,” ütles Zilla. „See tuleb neil hästi välja. Süda ja vaim – nad muudavad neid.”

      „Kus ta siis praegu on?” küsisin. „Mu ema – pärisema – see teine?” Ma arutasin, kas see ema mäletab mind. Küllap mäletab. Küllap ta armastas mind, muidu poleks ta püüdnud mind kaasa võtta, kui ära jooksis.

      „Keegi meist ei tea seda, kullake,” vastas Zilla. „Kui naisest saab teenijanna, siis pole tal enam endist nime ja nende rõivastega ei näe sa õieti nende nägu. Nad kõik paistavad ühesugused.”

      „Kas ta on teenijanna?” küsisin. Niisiis oli see, mida Shunammite oli öelnud, tõsi. „Minu ema?”

      „Seda nad seal keskuses teevad,” vastas Zilla. „Nad teevad neist teenijannad, nii või teisiti. Neist, kelle nad kätte saavad. Nii, kuidas oleks nüüd kuuma küpsisega? Mul pole praegu võid, aga ma võin selle peale natuke mett panna.”

      Ma tänasin teda. Ma sõin küpsise ära. Mu ema oli teenijanna. Sellepärast Shunammite oligi toonitanud, et ta on libu. Oli üldteada, et kõik teenijannad on kord libud olnud. Ja olid praegugi, ehkki teistmoodi.