Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ röövida ja mitteametlikult nendega abielluda, mida nad tegidki.

      Aga sel ajal me loo lõppu ei kuulnud, sest Becka puhkes nutma. „See on jube, see on jube!” ütles ta. Kõik teised istusid hiirvaikselt.

      „Võta end kokku, Becka,” ütles tädi Vidala. Kuid Becka ei suutnud. Ta nuttis nii ohjeldamatult, et mina arvasin, et tal jääb hing kinni.

      „Kas ma võin teda emmata, tädi Vidala?” küsisin viimaks. Meid julgustati teiste tüdrukute eest palvetama, kuid üksteist mitte puudutama.

      „Küllap vist,” ütles tädi Vidala vastutahtsi. Ma panin käed ümber Becka ja ta nuttis mu õla najal.

      Tädi Vidalat pahandas Becka meeleseisund, kuid ta oli ka mures. Becka isa polnud komandör, kõigest hambaarst, aga ta oli tähtis hambaarst ja tädi Vidalal olid halvad hambad. Ta tõusis ja läks klassist välja.

      Mõne minuti pärast tuli tädi Estée. Tema kutsuti kohale siis, kui oli vaja meid rahustada. „Pole midagi, Becka,” ütles ta. „Tädi Vidala ei tahtnud sind hirmutada.” See polnud päris tõsi, aga Becka jättis nutu ja hakkas luksuma. „Sellele loole võib ka teise pilguga vaadata. Liignaine kahetses oma tegu ja tahtis oma süüd heaks teha, sellepärast ohverdas ta enda, et need nurjatud mehed lahket reisimeest ei tapaks.” Becka pööras kergelt pead: ta kuulas.

      „See oli liignaisest vapper ja üllas, kas te ei arva?” Kerge noogutus Beckalt. Tädi Estée ohkas. „Me kõik peame teiste aitamiseks ohvreid tooma,” ütles ta rahustaval toonil. „Mehed peavad ohvreid tooma sõjas ja naised peavad ohvreid tooma teistmoodi. Nõnda on asjad jagatud. Nüüd võime kõik natuke maiustada, et tuju paremaks läheks. Ma tõin meile natuke kaeraküpsiseid. Tüdrukud, te võite suhelda.”

      Me istusime seal ja sõime kaeraküpsiseid. „Ära ole selline titt,” sosistas Shunammite Beckale. „See on kõigest üks lugu.”

      Tundus, et Becka ei kuulnud teda. „Ma ei lähe mitte kunagi mehele,” sosistas ta peaaegu enda ette.

      „Küll sa lähed,” vastas Shunammite. „Kõik lähevad.”

      „Ei lähe,” ütles Becka, aga ainult mulle.

      15

      Mõni kuu pärast Paula abiellumist minu isaga tuli meie majapidamisse teenijanna. Tema nimi oli Ofkyle, sest minu isa oli komandör Kyle. „Küllap tal oli varem teine nimi,” ütles Shunammite. „Mõne teise mehe nimi. Neid antakse käest kätte, kuni nad lapse saavad. Nad kõik on niikuinii libud, nad ei vaja tõelisi nimesid.” Shunammite ütles, et libu on naine, kes on käinud rohkemate meestega kui oma abikaasa. Kuigi me päriselt ei teadnud, mida „käimine” tähendas.

      Ja teenijannad on ilmselt kahekordsed libud, ütles Shunammite, sest neil pole isegi abikaasat. Aga te ei tohiks teenijannade vastu jäme olla ega neid libudeks nimetada, ütles tädi Vidala nina pühkides, sest nad osutavad lunastuseks kogukonnale teeneid ja meie kõik peaksime neile selle eest tänulikud olema.

      „Ma ei saa aru, miks tähendab libuks olemine teene osutamist,” sosistas Shunammite.

      „Laste pärast,” sosistasin vastu. „Teenijannad saavad lapsi teha.”

      „Mõned teised naised saavad ka,” ütles Shunammite, „ja nad ei ole libud.” See oli tõsi, mõned naised said lapsi, nagu ka mõned majandusnaised: me olime neid nende kummuva kõhuga näinud. Aga paljud naised ei saanud lapsi. Iga naine tahab last, ütles tädi Estée. Iga naine, kes polnud tädi või martha. Sest kui sa polnud ei tädi ega martha, ütles tädi Vidala, mis kasu sinust siis üldse oli, kui sa last ei saanud?

      Teenijanna saabumine tähendas seda, et mu vastne võõrasema Paula tahtis last, kuna ta ei pidanud mind oma lapseks: minu ema oli Tabitha. Aga kuidas oli komandör Kyle’iga? Paistis, et ka tema ei pidanud mind oma lapseks. Tundus, et ma olin neile mõlemale nähtamatuks muutunud. Nad vaatasid mind ja minust läbi, ja nägid seina.

      Kui teenijanna meie majapidamisse tuli, olin ma Gileadi mõõdupuu järgi peaaegu naiseeas. Ma olin pikem, mu nägu oli pikerguse kujuga ja mu nina oli kasvanud. Mul olid tumedamad kulmud, mitte puhmaskulmud nagu Shunammite’il või õhukesed nagu Beckal, vaid kaarjad, ning tumedad ripsmed. Mu juuksed olid paksemad ja mitte enam hiirepruunid, vaid kastanivärvi. See kõik meeldis mulle ja ma vaatasin peeglist oma nägu ning pöörasin end, et seda iga nurga alt näha, hoolimata hoiatustest edevuse eest.

      Häirivam oli see, et mu rinnad paisusid ja mul olid hakanud karvad tärkama sellistel kehapindadel, kus neid poleks pidanud olema: säärtel, kaenlaalustes ja häbiväärt kohal, millel oli palju ümberütlevaid nimesid. Kui see oli kord tüdrukuga juhtunud, polnud ta enam hinnaline õis, vaid palju ohtlikum olend.

      Meid oli koolis sellisteks asjadeks ette valmistatud: tädi Vidala oli pidanud terve hulga piinlikke illustreeritud loenguid, mis pidid meid informeerima naise rollist ja kohusest tema kehasse puutuvas – abielunaise rollist –, aga need polnud kuigi informatiivsed ega julgustavad. Kui tädi Vidala uuris, kas küsimusi on, siis polnud ühtegi, sest millest alustada? Ma tahtsin küsida, miks see pidi nii olema, ent teadsin juba vastust: sest selline oli Jumala tahe. Nõnda keerutasid tädid ennast kõigest välja.

      Peagi võisin oodata, et mu jalge vahelt hakkab verd tulema: see oli juba paljude teiste koolitüdrukutega juhtunud. Miks poleks Jumal võinud seda teisiti korraldada? Aga ta tundis vere vastu erilist huvi – seda teadsime pühakirja salmidest, mida oli meile ette loetud: veri, puhastumine, veel verd, veel puhastumist, veri, mida valati ebapuhaste puhastamiseks, ehkki sa ei tohtinud oma käsi veriseks teha. Veri oli roojane, eriti siis, kui see tüdrukutest välja voolas, aga kord oli see Jumalale meeldinud, kui seda tema altaritele valati. Kuigi ta oli sellest loobunud – ütles tädi Estée – puu- ja köögiviljade, vaikse kannatuse ja heategude kasuks.

      Niipalju kui mina aru sain, oli täiskasvanud naise keha üks suur püünis. Kui oli auk, pidi sellesse midagi pistma, ja välja pidi tulema midagi muud, ja see käis kõikide aukude kohta: auk seinas, auk mäes, auk maas. Oli nii palju asju, mida sai selle täiskasvanud naise kehaga ette võtta või mis võis viltu minna, et ma hakkasin mõtlema, et elaksin ilma selleta paremini. Ma kaalusin, kas võiksin söömata olles seda kõhnemaks saada, ja ühe päeva ma seda ka proovisin, aga mu kõht oli nii tühi, et ma ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja läksin keset ööd kööki ning sõin supipotist kanaliharibasid.

      Mu pulbitsev keha polnud mu ainuke mure: minu populaarsus koolis oli märkimisväärselt langenud. Teised ei võtnud minu arvamusi enam kuulda, mind ei meelitatud enam. Tüdrukud katkestasid vestluse, kui ma lähenesin, ja silmitsesid mind kummaliselt. Mõni keeras koguni selja. Becka seda ei teinud – ta istus ikka veel minu kõrval –, aga ta vaatas otse enda ette ega libistanud laua alt kätt, et minu kätt hoida.

      Shunammite väitis endiselt, et on mu sõbranna, osalt kindlasti sellepärast, et ta polnud teiste hulgas populaarne, aga nüüd osutas tema sõprusega mulle teene, mitte vastupidi. See kõik tegi mulle haiget, ehkki ma ei saanud ikka veel aru, miks õhkkond oli muutunud.

      Teised siiski teadsid. Küllap olid kuulujutud suust suhu ringi käinud: minu võõrasemalt Paulalt meie marthade kaudu, kes märkasid kõike, ja seejärel nende suust teistele marthadele, kellega nad asjatoimetusi tehes kokku said, ja seejärel nendelt marthadelt nende perenaistele ja naistelt tütardele, mu kooliõdedele.

      Milline see uudis oli? Osalt see, et ma olin oma võimuka isa soosingu kaotanud. Mu ema Tabitha oli olnud mu kaitsja, aga nüüd oli ta läinud ja mu võõrasema ei soovinud mulle head. Kodus ei teinud ta minust välja või siis karjus mu peale: Korja see üles! Ära СКАЧАТЬ