Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja allohvitseride lapsed, kelle auahned vanemad soovisid, et nad saaksid kirjutaja ameti. Oneh oli kunagi olnud templis taevase Muti arveametnikuks ja sobis niisiis hästi andma kirjaoskuse algõpetust lastele, kes hiljem pidid hakkama üles märkima kaupade kaalu, viljakoguseid, kariloomade arvu või sõdurite moonaarveid. Niisuguseid väikesi koole oli suures maailmalinnas Teebas kümneid. Õpetus ei maksnud palju, sest õpilased pidid ainult vana Onehi ära elatama. Söekaupmehe poeg tõi talveõhtuteks puusütt, kuduja poeg varustas teda rõivastega, viljakaupmehe poeg kandis hoolt jahu eest ja minu isa ravitses tema mitmesuguseid vanainimesehädasid ja andis talle ravimtaimede tõmmiseid, mida koos veiniga sisse võtta.

      See sõltuvussuhe muutis Onehi leebeks õpetajaks. Poiss, kes kirjutustahvli taga magama jäi, ei saanud tutistada, vaid pidi vanakesele järgmiseks päevaks mõne maiuspala näppama. Vahel tõi viljakaupmehe poeg kannutäie õlut ja neil päevil kuulasime teraselt, sest vana Oneh hakkas õhinal jutustama imelistest seiklustest teispoolses maailmas ja muinasjutte taevasest Mutist, kõige ehitajast Ptahist ja ka teistest jumalatest, kes olid talle lähedased. Meie itsitasime ja arvasime, et oleme petnud ta terveks päevaks unustama rasked õppetükid ja tüütud kirjamärgid. Alles palju hiljem õppisin mõistma, et vana Oneh oli palju targem ja arusaajam õpetaja, kui oskasin arvata. Tema lugudel, mida elavdas tema lapselikult vaga kujutlusvõime, oli oma eesmärk. Ta õpetas meile vana Egiptuse komblusseadust. Ükski halb tegu ei jää karistamata. Tuleb aeg, ja Osirise kõrge aujärje ees vaetakse halastamatult iga inimese südant. Inimene, kelle halvad teod šaakalipäine jumal ilmsiks vaagis, heideti Ahmija söödaks. Ahmija oli ühtaegu krokodill ja jõehobu, kuid neist mõlemast hirmuäratavam.

      Ta jutustas ka käreda loomuga Tahavaatajast, surmaoru vete hirmuäratavast lodjamehest, kelle abita kadunuke õndsate väljadele ei pääsenud. Sõudes vaatas ta alati tagasi ja mitte paadi sõidusuunas, nagu teevad maised sõudjad Niilusel. Oneh sundis meid peast kordama lepitus- ja annetuslauseid, millega Tahavaatajat meelitada. Ta sundis meid neid kirjamärkidega jäljendama ja neid peast kirjutama. Leebete märkustega parandas ja õiendas ta meie vigu. Me pidime ometi mõistma, et ka pisike viga võib muuta õnneliku elu teispoolses maailmas võimatuks. Kui ulatame Tahavaatajale kirja, milles on viga, jääme armuta igaveseks ajaks rändama sünge pimeda vee äärde, või mis veel halvem, satume surnuteilma kohutavatesse kuristikesse.

      Käisin Onehi koolis mitu aastat. Mind sinna pannes oli isal oma tagamõte. Ta leidis, et kellelegi ei tohi peale sundida ametit, mis on talle vastumeelne. Kui selgub, et ma ei ole andekas, ei tahtnud ta mind kirjutaja ametis edasi liikuma sundida. Kui aga ilmutaksin hakkamist ja indu, võiks Oneh mind hiljem templikooli soovitada, kus mulle avaneks isa loodetud ametitee. Kui see aga ei õnnestu, jääb mulle võimalus teenida endale elatist arveametnikuna või väikekirjutajana või ehk tõepoolest katsetada sõduriks saamist sõjaväe moonaladude kaudu. Siis ma seda küll veel ei teadnud.

      Mu kõige põnevam kaaslane Onehi koolis oli minust mõni aasta vanem Thotmes, sõjavankrite rühma pealiku poeg. Ta oli lapsest peale harjunud hobustega ringi käima ja maadlema. Tema isa, kelle pealikupiitsa oli punutud vaskniite, soovis, et poeg saaks suureks sõjapealikuks, ja tahtis, et ta selle nimel kirjaoskust õpiks. Kuid poisi nimi, kuulus Thotmes, ei osutunud endeks, nagu isa oli lootnud. Sest kooli pääsenud, ei hoolinud Thotmes enam ei odaviskamisest ega sõjavankrimanöövritest. Ta õppis kirjamärgid kergesti ära ja sel ajal kui teised koolitundides palehigis vaeva nägid, hakkas tema oma kirjutustahvlile pilte joonistama. Ta joonistas sõjavankreid ja hobuseid, kes kohkunult tagajalgadele tõusid, ja maadlevaid sõdureid. Ta tõi kooli savi ja voolis õllekannu ning jutustas Onehit matkides muinasjutte, kus kirjeldas naljakalt Ahmijat, kes ajab suu pärani, et alla neelata tillukest, kiila peaga taati, kelle kühmus selja ja pisikese kõhu järgi oli hõlpus ära tunda Onehit. Aga Oneh ei vihastanud. Ja Thotmese peale ei saanud keegi vihastada. Tal oli lihtrahvalik lai nägu ja jämedad, lühikesed jalad, aga tema silmist ei kadunud nakatavalt rõõmus pilk ja tema osavad käed voolisid savist loomi ja linde, mis pakkusid meile palju lõbu. Ma olin soovinud tema sõprust esialgu sellepärast, et ta teadis nii palju sõduritest, kuid meie sõprus jäi kestma, kuigi ta ei ilmutanud sõdurikutse suhtes enam vähimatki auahnust.

      Õppimise edenedes sündis minuga ime. See tuli nii äkki, et ma suudan veel praegugi meenutada seda hetke nagu ilmutust. Oli jahe ja ilus kevadpäev, linnud vidistasid ja kured kohendasid savionnide katustel oma pesi. Vesi oli alanenud ja maa lahvatanud erkroheliseks. Köögiviljaaedadesse külvati seemneid ja istutati taimi. Oli pööraste seikluste päev ja me ei kärsinud kuidagi istuda Onehi laguneval terrassil, mille seina savitellised koputamise peale murenema kippusid. Kriipseldasin hajameelselt tüütuid tähemärke, tähti, mida raiutakse kivvi, ja nende kõrvale papüürusele kirjutamiseks mõeldud lühendeid. Kuni üks juba ununenud Onehi sõna, midagi veidrat minus, pani sõnad ja tähed äkki minu jaoks elama. Pildist sai sõna, sõnast sai silp, silbist täht. Piltide tähti ühte liites sündis uusi sõnu, elavaid, veidraid sõnu, millel ei olnud enam piltidega midagi ühist. Pildist saab aru ka kõige lihtsam põlluniisutaja, kuid kaht pilti kõrvuti mõistab ainult kirjaoskaja. Arvan, et igaüks, kes on õppinud lugemist ja kirjutamist, teab, mis elamust ma silmas pean. See elamus oli minule seiklus, põnevam ja meelitavam kui puuviljakaupmehe korvist salaja näpatud granaatõun, magusam kui kuiv dattel, kosutav nagu vesi janusele.

      Sellest alates polnud tarvis mind tagant sundida. Sellest alates ahmisin Onehi teadmisi nagu kuiv maa Niiluse tulvavett. Õppisin kiiresti kirjutama. Vähehaaval õppisin ka lugema, mida teised olid kirjutanud. Kolmandal aastal tohtisin juba veerida kulunud papüüruserulle ja olla ettelugejaks, kui teised õppimiseks lugusid kirjutasid.

      Neil aegadel märkasin ka, et ma ei olnud samasugune nagu teised. Mu nägu oli kitsam, nahk heledam, ihuliikmed peenemad kui tugevatel poistel. Meenutasin rohkem kõrgestisündinute lapsi kui rahvast, kelle seas elasin, ja kui mul oleksid olnud samasugused rõivad, oleksin vaevalt erinenud poistest, keda kanti kandetoolides ja keda orjad tänaval saatsid. See andis põhjust pilkamiseks. Viljakaupmehe poeg tahtis panna mulle käed kaela ümber ja nimetas mind tüdrukuks, nii et ma pidin teda kirjutuspulgaga torkama. Tema lähedus oli mulle vastumeelne, sest ta haises. Thotmese seltsi aga otsisin, kuid tema ei puudutanud mind käega kunagi.

      Ükskord ütles Thotmes aralt: „Kas sa tahaksid mulle modelliks olla, teeksin sinust kuju?” Ma viisin ta enda juurde koju ja õuel sükomoori all tegi ta kuju, mis oli minu moodi, ning kraapis kirjutuspulgaga kujule minu nime. Mu ema Kipa tuli meile kooke tooma, aga kohkus hirmsasti ära, kui kuju nägi, ja ütles, et see on nõidus. Aga mu isa ütles, et Thotmesest võib saada kuninglik kunstnik, kui ta templikooli pääseks. Ja mina tegin Thotmese ees naljapärast kummarduse ja langetasin käed tema ees põlvedeni, nii nagu tervitatakse suursuguseid. Thotmese silmad lõid särama, aga ta ohkas ja ütles, et sellest ei tule midagi, sest tema isa nõuab, et ta läheks tagasi sõdurite majja ja astuks sõjavankrite väeosa allohvitseride kooli. Ta oskas juba sedavõrd kirjutada, kui tulevane sõjapealik vajas. Mu isa läks minema ja me kuulsime Kipat veel kaua köögis omaette pomisemas, kuid mina ja Thotmes sõime koogid ära ja need olid head ja rammusad ja meil oli hea olla.

      Siis ma olin veel õnnelik.

      5

      Nõnda saabus päev, kui mu isa pani ülle oma parima, äsja pestud rõiva ja kaela Kipa tikitud laia krae. Ta läks Amoni suurde templisse, kuigi talle hingepõhjas preestrid ei meeldinud. Kuid ilma preestrite abi ja sekkumiseta ei toimunud Teebas enam midagi ja samuti kogu Egiptusemaal. Preestrid mõistsid õigust ja kuulutasid välja kohtuotsused, nii et julge mees võis kuningagi mõistetud karistuse eest pageda templi kaitse alla ja puhtaks saada. Preestrite käes oli kogu kõrgemateks ametiteks vajalik haridus. Preestrid ennustasid veetõuse ja tulevase saagi suurust ning määrasid seejärel riigimaksud. Kuid miks peaksin sellest enam jutustama, kui kõik on jälle endine ja miski ei ole muutunud.

      Arvan, et see kummardamas käimine ei olnud isale sugugi kerge. Ta oli elanud kogu oma elu vaestearstina vaestelinnaosas ja võõrdunud СКАЧАТЬ