Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari страница 19
Название: Sinuhe, egiptlane
Автор: Mika Waltari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985350041
isbn:
„Sa narrid mind,” ütles pitsatihoidja, võttis taas väärika hoiaku ja tõstis oma piitsa põrandalt üles. „Sa ei usu Amonisse,” ütles ta ja kummardus, et ettevaatuse mõttes jälle lauast tuge otsida. „See on halb, väga halb,” ütles ta. „Kuid ma annan selle sulle sinu veidruse pärast andeks, sest karistaja võimu mul enam ei ole.” Ta lahkus, piits ja kõver sau pahemas käes rippumas, ja tema selg oli väsinud ja murest lookas. Kui ta oli lahkunud, tulid teenrid saali tagasi, kallasid meie kätele vett ning võidsid meid kalli võidega.
„Taluta mind, mu poeg Sinuhe, sest olen vana mees ja mu jalad on viletsad,” ütles Ptahor. Talutasin ta värske õhu kätte, öö oli saabunud ning üle punaselt hõõguva taeva paistsid idas Teeba säravad tuled. Olin veini joonud ning aedades õitsvate lillede lõhnas ning pea kohal vilkuvate tähtede siras tundsin oma veres taas Teeba kirge.
„Ptahor, kui öises taevas kumab Teeba tulede peegeldus, on mul janu armastuse järele.”
„Armastust ei ole olemas,” ütles Ptahor otsustavalt. „Mees on kurb, kui tal ei ole naist, kellega magada. Aga kui ta läheb ja magab naisega, siis on ta pärast magamist veel kurvem. Nii on olnud ja nii see jääb.”
„Miks?” küsisin mina.
„Seda ei tea ka jumalad,” ütles Ptahor. „Ära räägi mulle armastusest, või ma avan su kolju. Teen seda tasuta ja väiksematki kingitust palumata, sest sellega hoian sind paljude kurvastuste eest.”
Seepeale leidsin, et pean täitma orja ülesandeid, võtsin Ptahori sülle ja kandsin tuppa, mis oli meile määratud. Ta oli nii väike ja vana, et ma ei hakanud teda kandes isegi mitte hingeldama. Kui olin ta voodile pannud, jäi ta kohe magama, otsinud asjatult enda kõrvalt veinikarikat. Katsin ta pehmete karusnahkadega, sest öö oli külm, ja läksin tagasi õue lilleastangu juurde, sest olin noor ja noorus ei vaja kuninga surmaööl und.
Kuulsin lilleastangul seistes palee müüri äärde ööbima jäänud inimeste vaikset kõnet, mis oli nagu tuule kohin kauges kõrkjastikus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.