Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Värisesin rõõmust ja uhkusest, kui pääsesin kunstikooli, sa ometi mäletad, Sinuhe. Olin nagu allika äärde jõudnud janune. Olin nagu leiba küsiv näljane. Ja ma õppisin palju head. Õppisin, kuidas kunstnik peab joonistuspulka käes hoidma ja kuidas käsitsetakse peitlit ja kuidas tehakse vahast mudel, enne kui kivi kallale asutakse, ja kuidas kivi poleeritakse ja kuidas ühendatakse värvilised kivid ja kuidas maalitakse alabastrit. Aga kui ma ihkasin tööle hakata ja raiuda midagi, millest unistasin, silmadele rõõmuks, siis kerkis mu ette sein ja mind pandi sõtkuma savi, millest voolisid teised. Sest enne kõike muud on valmisvorm. Kunstil on valmisvorm nagu kirjatähtedelgi, ja kes sellest kõrvale kaldub, on neetud. Nii on kõigel oma mudel ja kes mudelist kõrvale kaldub, ei kõlba kunstnikuks. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas kujutatakse seisvat inimest ja kuidas istuvat inimest. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas tõstab hobune jalgu ja kuidas veab härg rege. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas peab kunstnik oma tööd tegema, ja kes sellest kõrvale kaldub, ei kõlba templisse ja temalt võetakse kivi ja peitel. Oh, Sinuhe, ka mina küsisin: miks? Liiga mitu korda küsisin: miks? Sellepärast istungi siin, muhud peas.”

      Me jõime veini ja meie tuju paranes ja minu süda läks kergemaks, otsekui oleks seal paise avatud, sest ma ei olnud enam üksi. Ja Thotmes ütles:

      „Sinuhe, mu sõber, me oleme sündinud veidral ajal. Kõik liigub ja muudab vormi, nagu savi savivoolija labidal. Rõivad muutuvad, sõnad ja kombed muutuvad ja inimesed ei usu enam jumalatesse, kuigi nad neid kardavad. Sinuhe, vahest sündisime elama maailma päevaloojangu ajal, sest maailm on juba vana, kuna püramiidide ehitamisest on juba tuhat, kaks tuhat aastat möödas. Kui ma sellele mõtlen, tahaksin panna pea kätele ja nutta nagu laps.”

      Aga ta ei nutnud, sest me jõime kirjatud karikatest segatud veini ja meie karikat täites kummardas „Süüria Kannu” peremees iga kord ja langetas käed põlvedeni. Iga natukese aja tagant tuli ka ori joostes ja valas meie kätele vett. Mu süda muutus kergeks ja noolkiireks nagu pääsuke talve eel ja ma oleksin tahtnud valju häälega luuletusi lugeda ja kallistada kogu maailma meie ümber.

      „Lähme lõbumajja,” ütles Thotmes ja naeris. „Lähme kuulame muusikat ja vaatame tantsutüdrukuid, et meie meel rõõmsaks muutuks, et me enam ei küsiks, miks, et me enam ei nõuaks, et meie karikas täis oleks.”

      Andsin peremehele tasuks ühe käevõru ja soovitasin sellega ettevaatlikult ringi käia, sest see oli raseda naise uriinist veel niiske. See mõte tegi mulle kõvasti nalja ja ka peremees naeris magusalt ja andis võrust tagasi suure hulga tembeldatud hõbedat, nii et võisin ka orjale hõbedat anda. Ta kummardas mu ees maani ja peremees saatis meid uksele ja soovitas mul „Süüria Kannu” ikka meeles pidada. Ta ütles, et tunneb paljusid noori, eelarvamusteta tüdrukuid, kes minuga meelsasti tutvuksid, kui läheksin nende juurde, kaenlas temalt ostetud veinikann. Aga Thotmes ütles, et juba tema vanaisa oli maganud nendesamade Süüria tüdrukutega, nii et neid peaks nimetama pigem vanaemadeks kui õdedeks. Olime niisiis lõbusas tujus, sest meie pead olid veini täis.

      Kõndisime mööda tänavaid ja päev oli loojunud ja ma õppisin tundma Teebat, kus ei ole kunagi ööd, sest lõbutsevad inimesed muutsid oma toreda linnaosa öösel niisama valgeks, kui see oli päeval. Lõbumajade ees lõõmasid tõrvikud ja tänavanurkadel postide otsas põlesid lambid. Orjad kandsid joostes kandetoole ja eesjooksjate hõiked segunesid majadest kostva muusikaga ja veinist purjujäänute lällutamisega. Piilusime sisse Kuši veinitoa uksest ja nägime neegreid käte ja puunuiadega tagumas trumme, mille kumisev hääl kandus kõhedust tekitavalt kaugele. Nendega võistles helisev, primitiivne Süüria muusika, mis hakkas harjumatuse tõttu kõrvadele, kuid mille rütm köitis meeli ja ajas vere kuumaks.

      Ma ei olnud iial üle lõbumaja läve astunud ja kartsin pisut, kuid Thotmes viis mu majja, mille nimi oli „Kass ja Viinamari”. See oli väike, kena maja ja istumiseks olid seal pehmed vaibad, valgus oli ilus kollane ning vile- ja keelpillidele lõid punaseks värvitud peopesadega takti noored, minu silmale ilusad tüdrukud. Kui muusika lõppes, istusid nad meie kõrvale ja palusid, et ma neile veini pakuksin, sest nende kurgud olid kuivad nagu õled. Muusika algas jälle ja kaks alasti tantsutüdrukut esitasid keerulise ja suurt kunsti nõudva tantsu, mida ma suure huviga jälgisin. Et olin arst, siis olin harjunud alasti tüdrukute kehi vaatama, kuid nende rinnad ei hüpelnud ja nende pisikesed kõhud ja tagumikud ei liikunud nii meelitavalt kui siinsetel tüdrukutel.

      Kuid muusika muutis mu taas kurvaks ja ma hakkasin igatsema, teadmata, mida ma igatsen. Üks ilus tüdruk võttis mul käest kinni, liibus mu vastu ja ütles, et mul on targad silmad. Tema silmad aga ei olnud rohelised nagu Niilus suvises päikesepaistes ja tema rüü ei olnud kuninglikust linasest, kuigi see jättis rinna paljaks. Seepärast jõin ma veini ega vaadanud talle silma ja mul ei olnud mingit tahtmist nimetada teda oma õeks ja paluda tal koos minuga lõbutseda. Nii et viimane, mida lõbumajast mäletan, oli neegri vihane hoop mulle vastu tagumikku ja muhk, mille pähe sain, kui trepist alla kukkusin. Minuga läks just nii, nagu mu ema Kipa oli ennustanud. Lamasin tänavanurgal, ilma vasekillutagi taskus, õlarõivas räbalais ja muhk peas, kuni Thotmes tõstis mu käsivarre oma tugevale õlale ja saatis mind sadamasillale, kus sain juua janutäie Niiluse vett ning pesta oma nägu, käsi ja jalgu.

      Sel hommikul jõudsin Elu majja tursunud silmadega, peas kirvendav muhk, õlarõivas määrdunud, ja ei tundnud enam vähimatki soovi küsida: miks? Ma pidin olema valves kõrvahaigete ja kurtide osakonnas, nii et pesin end kiiresti ja panin selga valge arstirõiva, et sinna minna. Kuid mu õpetaja ja järelevaataja tabas mu koridoris, vaatas mulle näkku ja hakkas mind noomima sõnadega, mida olin raamatutest lugenud ja teadsin peast.

      „Mis sinust saab,” küsis ta, „kui sa ööd otsa müüridel ringi kolad ja piiri pidamata veini jood? Mis sinust saab, kui sa veedad aega lõbumajades ja peksad kepiga vastu kannusid ja kohutad inimesi? Mis sinust saab, kui sa lööd lahtisi haavu ja jooksed valvurite eest pakku?”

      Kuid täitnud nii oma kohust, naeratas ta endamisi ja ohkas kergendusest, viis mu oma tuppa ja andis mulle juua jooki, mis pidi mu magu puhastama. Mu enesetunne paranes ja ma mõistsin, et vein ja lõbumaja on Elu majas lubatud, kui ma vaid enam ei küsi: miks?

      6

      Nii sain ka mina verre Teeba kire ja hakkasin armastama rohkem ööd kui päeva, rohkem tõrvikute võbisevat valgust kui päevade päikest, rohkem Süüria muusikat kui haigete kurtmist, rohkem ilusate tüdrukute sosistamist kui vanu kirjamärke koltunud paberil. Kuid selle kohta ei olnud kellelgi midagi paha öelda, kui ma vaid täitsin oma ülesanded Elu majas, sain haigete küsitlemisega hakkama ega kaotanud oma kindlat kätt. See kõik kuulus pühitsetud elu juurde, sest vähestel õppuritel oli jõukust luua oma kodu ja õppimise ajal abielluda. Seepärast andsid mu õpetajad mõista, et mulle ei teeks paha sarved maha joosta, kergendada oma ihu ja lasta hingel rõõmutseda. Kuid veel ma naistesse ei puutunud, kuigi arvasin teadvat, et nende rüpp ei põletagi nagu tuli.

      Aeg oli rahutu ja suur vaarao põdes. Nägin tema närtsinud vanainimesenägu, kui teda sügispidustuste ajal kulla ja vääriskividega ehitult templisse kanti, liikumatu nagu jumalakuju ja pea kaksikkrooni raskuse all kumaras. Ta põdes ja kuninglike arstide rohud ei suutnud teda enam terveks ravida, nii et räägiti, et tema aeg on ümber ja et peatselt tuleb tema asemel vaaraode troonile võimujärglane. Kuid võimujärglane oli alles nooruk nagu minagi.

      Amoni templis ohverdati ja peeti teenistust, aga Amon ei suutnud oma jumalikku poega aidata, kuigi vaarao Amenhotep III oli ehitanud talle kõikide aegade võimsaima templi. Räägitigi, et kuningas vihastanud Egiptuse jumalate peale ja lähetanud kiirkäskjala paluma oma äialt, Mitanni kuningalt, Naharinamaalt Niinive imetegijat Ištarit, et see teda raviks. Kuid see oli Amonile nii häbistav, et sellest räägiti templi maa-alal ja Elu majas üksnes sosinal.

      Ištari СКАЧАТЬ