Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvad, mis meil siin on – Paramount Pictures? Ega sa ometi arva, et meie keldris elutseb Edith Head?”

      „Tüdrukud hoolitsevad ise oma kostüümide eest,” selgitas Peg. „Kui meie kostüümilaos ei leidu midagi sobivat – ja enamasti ei leidu –, peab igaüks endale ise kostüümi hankima. See maksab, aga nii meil need asjad käivad. Kust sina enda oma said, Celia?”

      „Ostsin teise tüdruku käest. Mäletate El Moroccost üht Evelyni? Ta abiellus ja kolis Texasesse. Jättis mulle terve kastitäie kostüüme. Mul vedas.”

      „Igatahes vedas.” Roland tõmbas ninaga. „Vedas, et sa tripperit ei saanud.”

      „Ah, mis sa õelutsed, Roland,” noomis Gladys. „Evelyn oli täitsa tore tüdruk. Sa oled lihtsalt armukade, sest ta napsas endale kauboi.”

      „Vivian, me kõik oleksime lõpmata tänulikud, kui sa tüdrukuid kostüümide asjus abistaksid,” ütles Peg.

      „Kas sa teeksid mulle Lõunamere-kostüümi?” palus Gladys. „Nagu need Hawaii hula-hula-tantsijatarid kannavad?”

      Sama hästi võiks keegi küsida meisterkokalt, kas ta oskab putru keeta.

      „Ikka,” lubasin. „Kas või homme teen ära.”

      „Teeksid ehk mulle ka ühe sellise?” küsis Roland.

      „Eelarves pole uute kostüümide jaoks vabu vahendeid,” hoiatas Olive. „See ei tulnud isegi jutuks.”

      „Ah, Olive,” ohkas Peg. „Sa räägid nagu pastoriproua. Lase lapsukestel ometi lõbutseda.”

      Olin jätkuvalt teadlik Celia pilgust, mis püsis minu peal sestsaadik, kui õmblemisest juttu tuli. Tema jälgitav olla tundus ühtaegu hirmutav ja erutav.

      „Tead, mis?” sõnas ta viimaks, kui oli mind piisavalt uurinud. „Sa oled päris kenake.”

      Ei saa jätta mainimata, et selle tõsiasja märkamisele kulub harilikult vähem aega. Samas Celia, selle näo ja selle figuuriga naise puhul ei tasunud imestada, et ta mind alles mingi aja möödudes üldse tähele pani.

      „Kui aus olla,” jätkas ta ja naeratas tol õhtul esimest korda, „siis sa justkui meenutaksid mind ennast.”

      Selguse mõttes, Angela: ega ikka ei meenutanud küll.

      Celia Ray oli jumalanna. Mina seevastu olin teismeline. Siiski, hästi väga üldises plaanis võis tema tähelepanekus ka mingi iva olla: me mõlemad olime pikka kasvu brünetid, elevandiluukarva naha ja laiali asetsevate pruunide silmadega. Meid oleks võinud pidada nõbudeks kui mitte õdedeks, kuigi kindlasti mitte kaksikuteks. Minu figuuri ei andnud tema omaga isegi võrrelda. Tema oli virsik, mina oksaraag. Ja ometi olin ma meelitatud. Igatahes olen ma tänase päevani veendunud, et ainus põhjus, miks Celia Ray mind oma tähelepanu vääriliseks pidas, oli tõsiasi, et ma õige pisut temaga sarnanesin, ja see hakkas talle silma. Sest kui Celia, edev nagu ta oli, mind vaatas, oli see, nagu ta imetleks iseennast (väga udusest, väga kaugel asetsevast) peeglist – ja Celia teele polnud veel sattunud peeglit, mis poleks talle meeldinud.

      „Me võiksime sinuga ükskord ennast ühtmoodi riidesse panna ja linna peale minna,” ütles Celia oma madala Bronxi kähinaga, mis kõlas nagu kume nurrumine. „Kujutan ette, millistesse sekeldustesse me siis satuksime.”

      Ma ei osanud selle peale mitte midagi kosta. Lihtsalt istusin ja maigutasin suud nagu mõni Emma Willardi kooli õpilane, kes ma alles hiljuti olin olnud.

      Mis puutub tädi Pegi, ärgem unustagem, et nüüdsest minu ametlikku hooldajasse, siis ütles tema seda kahtlaselt kombelõtvusele viitava kõlaga kutset kuuldes vaid: „Ohoh, tüdrukud, oleks see vast nali.”

      Peg seisis juba baarileti ääres, et segada kokku veel ühed martiinid, kuid Olive tegi loole lühikese lõpu. Lily Playhouse’i kuri sekretär tõusis püsti, plaksutas käsi ja hõikas: „Aitab küll! Kui Peg õigel ajal magama ei lähe, pole temast homme hommikul millekski tolku!”

      „Pagana pihta, Olive, ma veel näitan sulle!” ähvardas Peg.

      „Mine voodisse, Peg,” käskis kõigutamatu Olive, sõnadele suurema mõju andmiseks vööd kohendades. „Kohe praegu.”

      Seltskond pudenes laiali. Kõik soovisid üksteisele head ööd.

      Mina läksin oma korterisse (oma korterisse!) ning pakkisin veel veidi kohvreid lahti. Kuid ma ei suutnud õieti keskenduda. Mind oli vallanud rõõmus, närviline erutus.

      Peg tuli mind üle vaatama, kui ma parajasti kleite kappi riputasin.

      „Sul on siin mugav olla?” küsis ta Billy laitmatus korteris ringi vaadates.

      „Mulle meeldib siin väga. Korter on imearmas.”

      „Just. Billy ei lepikski vähemaga.”

      „Kas tohib sinult midagi küsida, Peg?”

      „Muidugi.”

      „Mis lugu oli selle tulekahjuga?”

      „Mis tulekahjuga, tirts?”

      „Olive ütles, et teatris oli täna väike tulekahju. Mõtlesin küsida, kas kõik on ikka korras?”

      „Ah see! Ainult mingid vanad kulissid võtsid maja taga kogemata tuld. Mul on tuletõrjujate hulgas sõpru, nii et kõik sai korda. Heldene aeg, oli see täna? Vaat kus lops, jõudsin juba unustada.” Peg hõõrus silmi. „Tead mis, tirts. Sulle saab varsti selgeks, et elu Lily Playhouse’is väikestest tulekahjudest koosnebki. Aga nüüd marss magama või Olive saadab sulle ametivõimud kaela.”

      Nii ma heitsingi magama, esimest korda New Yorgi linnas ja esimest (kuid kindlasti mitte viimast) korda ühe meesterahva voodis.

      Mitte ei meenu, kes koristas ära õhtusöögist jäänud segaduse.

      Tõenäoliselt Olive.

      NELJAS PEATÜKK

      Juba kaks nädalat pärast New Yorki kolimist oli mu elu põhjalikult muutunud. Läbitehtud muudatuste hulka kuulus, kuigi mitte sellega piirdudes, ka süütuse kaotamine – väga lõbus lugu, mille ma Teile peatselt ära räägin, Angela, ainult veidike kannatust.

      Aga kõigepealt tahan ma selgeks teha, et Lily Playhouse erines kardinaalselt nendest maailmadest, mida ma seni tundnud olin. Sealses elus segunesid glamuur, visa vindumine, üksteisele järgnevad katastroofid ja ülevoolav lõbusus nagu mõnes liialdustega joonisfilmis – teiste sõnadega: täiskasvanud käitusid seal nagu lapsed. Polnud jälgegi korrast ega reeglitest, millele perekond ja kool olid mind seni allutada püüdnud. Lilys ei püüdnud mitte keegi (kui vapralt kannatav Olive välja arvata) normaalse elukorralduse väärikat rütmi järgida. Joomine ja pidutsemine olid pigem normiks. Söödi, millal juhtus. Magati poole päevani. Tööga ei hakatud pihta kindlal kellaajal, kuid samas paistis, et tööaeg võis venida ükskõik kui pikaks. Plaanid muutusid pidevalt; saabunud külalisi ei vaevutud kõigile tutvustama ega hiljem viisakalt ära saatma; kunagi polnud päris selge, kelle kohus on tegeleda millise ülesandega.

      Taipasin СКАЧАТЬ