Raudne rusikas. Vladimir Putin ja võitlus Venemaa eest. Angus Roxburgh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nautisid Jeltsini ajal kahtlemata Vabadust, suure neoontuledes sirava V-tähega, mida nad riigi tuhandeaastase ajaloo vältel varem polnud kogenud. 1990. aastad olid tormilised. Seitsmekümne kommunismiaasta jooksul kogunenud energia pääses valla. Iga venelane, kel oli pisut sularaha ja ettevõtlikkust, võis rajada väikeettevõtte, müües kas või tänavanurgal väikesest putkast Snickersi šokolaadi ja viina. Venelased võisid nüüd reisida välismaale, lugeda kõike, mida tahtsid, öelda, mida tahtsid, ning juhtide vastu meelt avaldada. Toimusid vabad valimised ja riigis oli mitu parteid. Riiklikes telekanalites jooksid salvavalt satiirilised saated ja Kremli poliitikat kritiseeriti tugevasti. Uued erapangad sponsisid balletietendusi ja kontserte. Poodidesse ilmusid peagi tarbekaubad ja toiduained, mida Nõukogude Liidu elanikud olid seni ainult välisfilmides näinud. Aastakümneid totalitaarses režiimis elanud inimesed ei kartnud enam. Inimesed olid optimistlikud ja lootusrikkad. Vähemalt enamikule lääneriikidest pärit vaatlejatele tundus olukord Venemaal selline. Selgus, et ka Bill Clinton nägi asja nii.

      Lehitsedes oma tollest ajast pärit märkmikke ja kirju, meenub mulle, et enamikule venelastest paistis elu hoopis teistsugune. BBC jaoks tehtud reportaažid annavad tunnistust häbi ja alandusega täidetud kümnendist.

      Jeltsini Venemaa oli riik, mida tundusid juhtivat pätid. Nad kihutasid tumendatud klaasidega autodega, tellisid tuhandedollarisi veinipudeleid linna parimates restoranides ja ülbitsesid ettekandjatega, tegid sisseoste kohutavalt kõrgete hindadega butiikides ja aeg-ajalt kõmmutasid üksteist päise päeva ajal maha. Palgamõrvad olid levinud nähtus, kuna Venemaa maffia-stiilis gängid võitlesid territooriumi ja äri pärast.

      BBC kontorid asusid hotelli- ja ärikeskuses, mille üheks omanikuks oli ameeriklane Paul Tatum. Pärast tüli tšetšeenist äripartneriga tabasid Tatumit Kalašnikovi kuulid kell viis õhtul, kui ta hotelli lähedal metroojaama sisenes. Mõrvarit ei tabatudki. Ükskord istusin autoga liiklusummikus ning vaikselt edasi liikudes märkasid, et sealsamas tee ääres käis väike arvete klaarimine – jälle päise päeva ajal. Mitu meest sihtisid ühele vaesele maas lamavale mehele pähe. Taas ühel tavalisel päeval Moskvas toimus ühes restoranis reid ja kõik einestajad viskusid põrandale, kui kedagi arreteerima tuldi. Kohalikku ostukeskusesse minnes pidin mööduma AK-47 automaatidega ja kuulivestides turvameestest. Varase kapitalismiga kaasnesid vägivald ja ohud: ükskõik, kas juhtisid viietärnihotelli või müüsid Arbatil väikeselt letilt suveniire, pidid maksma katuseraha mõnele maffiagängile.

      Suurlinnade, eriti Moskva eeslinnades ehitasid niinimetatud „uusvenelased” häärbereid basseinide, veinikeldrite ja moodsate tornidega, mida varjasid uudishimulike pilkude eest viie meetri kõrgused piirdeaiad. Need inimesed olid väike osa rahvastikust. Miljonid jäid samas äärmiselt vaeseks 1992. aastal alanud majandusreformide tagajärjel. Äkilise hindade liberaliseerimise tulemuseks oli hüppeline inflatsioon. Lihtsad venelased seisid tänaval ja müüsid oma asju. Moskva kesklinnast sai tohutu suur kirbuturg. Eriti elavalt on mulle meelde jäänud mees – keskealine doktorikraadiga teadlane –, kes müüs vanu roostes tabalukke ja muud pudi-padi.

      Teised teadlased emigreerusid, otsides tööd, mis annaks neile korraliku sissetuleku. Paljud neist viisid kaasa Venemaa strateegilised teadmised ja saladused. Parimad ajud lahkusid riigist ajal, mil neid oleks seal väga vaja olnud.

      Raudteejaamad kubisesid kerjustest ja kodututest. Kurski vokzal’ist – üks Moskva üheksast suurest raudteejaamast – sai dickenslik vaesteöömaja, täis taskuvargaid ja haigeid inimesi. Esimeses Tšetšeenia sõjas (1994–1996) sandiks jäänud koondusid almust paludes metroorongide ümber.

      Igasugune äri levis kõikjal – peamiselt tillukeste kioskitena, kus müüdi kahtlast alkoholi ja toiduaineid. Söögiks kõlbmatut liha müüdi räpastel turgudel, kus sigisid rotid ja levisid haigused.

      Meeleheitel inimesed kaotasid oma säästud püramiidskeemides, mis alati kokku varisedes inimestelt viimasegi kopika röövisid. Valitsus väljastas 1992. aastal kõigile riigi kodanikele erastamisväärtpabereid (EVPd). Neid sai teoreetiliselt vahetada erastatavate ettevõtete osakute vastu. Miljonid inimesed lihtsalt müüsid või andsid oma EVPd tegelikult ära ja need sattusid paari nutika ettevõtja või riigiettevõtte juhi kätte, kellest seega said uued kapitalistlikud Venemaa omanikud.

      Tööstussektor varises kokku. Töötajatele ei makstud palka või maksti mitu kuud hiljem ja sageli kaubas – käterätikutes, seebis või tampoonides –, mitte rahas. Ettevõtted kauplesid teiste ettevõtetega tooteid vahetades. Endine uhke riik sai toiduabi – suhkrut ja margariini Euroopa Liidu ülejääkidest ning varudest, mis olid USA armeel Lahesõjast üle jäänud. Kunagine võimas impeerium oli nüüd kerjuse rollis.

      1993. aasta aprillis Vancouverisse president Clintonilt abi paluma lennanud Jeltsin tuletas meelde: „Kas sa mäletad, et Ida-Saksamaa vajas 100 miljardit dollarit, et kommunismitondist lahti saada?” Talle lubati anda ainult 1,6 miljardit dollarit, suurem osa sellest krediidi ja toiduabina. Mõned arvasid, et Läänel puudub kujutlusvõime. Kas Venemaa ei vajanud siis Marshalli plaani laadset programmi nõukogudeaegse laguneva taristu ülesehitamiseks, mis polnud oluliselt paremas seisus kui Saksamaal pärast Teist maailmasõda?

      Lääneriikide konsultatsioonifirmadel oli ilmselt Läänest saadetud abipakkidest rohkem kasu kui venelastel. Mäletan, et tegin intervjuu Moskva väikese pagaritöökoja juhatajaga, kes oli käinud mingi Inglise konsultatsioonifirma korraldatud kuu aega kestnud juhtimiskursusel, mille eest maksid lääneriikide valitsused. „Tahtsin tegelikult lihtsalt raha kvaliteetse sisseseade ostmiseks,” sõnas ta. „Ma oskan ise oma ettevõtet juhtida!” Kommunismi äkiline kokkuvarisemine sandistas tõeliselt Vene ühiskonna. Inimesed olid oma riigi sõna otseses mõttes kaotanud. Nõukogude Liit, 15 riigist ja 250 miljonist inimesest koosnev impeerium oli lagunenud. Kakskümmend viis miljonit venelast avastasid äkitselt, et nad elavad võõrriigis, mida hakati nimetama „lähivälismaaks”. Siberi elanikud ei saanud enam minna puhkama Krimmi (mis paiknes nüüd Ukrainas) ega koguni Moskvasse, kuna lennupiletid olid kallid. Mind hämmastas Siberis käies see, et inimesed nimetasid Venemaa Euroopas paiknevat osa „mandriks”, otsekui oleksid nad ise keset merd üksikule saarele maha jäetud.

      Tundus, et Kremli palgatud Lääne nõunikud ei tea, kuidas paigast löödud ühiskonda parandada. Lääneriikide valitsused ei paistnud märkavat kaost ja närusust või lihtsalt ei hoolinud sellest, kuna tahtsid iga hinna eest riigis kapitalismi juurutada, hoolimata selle tagajärgedest. Lääne ettevõtted nägid Venemaas ainult uut tohutut turgu, kuhu oma kaupa viia. Kummaline venekeelne fraas Produkt kompanii Prokter end Gembl (tootja Procter & Gamble) kostus igast teisest telereklaamist, nagu mingi uus poliitiline loosung. Lause käis venelastele ilmselt kohutavalt närvidele. See tundus sujuvalt asendavat lauset „Elagu Kommunistlik Partei!”, kuid ilusa tuleviku asemel lubas see Head & Shouldersi šampooni ja Pamperseid, mida vähesed venelased tol ajal endale lubada said.

      Kõikjal sebis peenes ülikonnas ameeriklastest nõunikke, eriti Nižni Novgorodi erastamisprojektide ja uuendusmeelsete noorte reformijate ümber. Volga ääres asuv linn, varasema nimega Gorki, müüs esimesena suure osa riigi varadest eraisikutele. See oli mitmes mõttes tõeliselt inspireeriv. Nägin innukaid venelasi, kes tahtsid oma ettevõtet luua, uurimas 195 riigile kuuluvaid veokeid ja väikebusse, paljud neist väga kehvas seisus, ning seejärel oksjonil pakkumisi tegemas. Probleem minu silmis, ja usun, et ka paljude venelaste jaoks, olid protsessi juhtivad välismaalased. Tundus, et Ameerika müüs Venemaad tükkhaaval maha.

      Nende puhul, kes olid valmis tegutsema – näiteks poetöötajate „kollektiivid”, kes ostsid ja juhtisid koos oma poode –, asi tõesti toimis. Omanikena, kes tahtsid iga hinna eest kliente enda juurde meelitada, hakkasid nad oma ettevõtteid parandama niivõrd innukalt, et nõukogudeaegsest viletsast poest ei olnud peagi enam midagi alles. Asjad olid hoopis teisiti nende jaoks, kes seisid teisel pool letti ning kelle säästud ja pensionid neelas hüperinflatsioon. Keskmine eluiga langes oluliselt, СКАЧАТЬ