Raudne rusikas. Vladimir Putin ja võitlus Venemaa eest. Angus Roxburgh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaielda, kiusati taga.

      Miks nii läks? Vastuse leidmiseks ja Putini arengu mõistmiseks tuleb vaadata, millise Venemaa ta Jeltsinilt üle võttis – majanduslikult ja sõjaliselt nõrga riigi, millele Lääs ülevalt alla vaatas.

Jostling ja Clinton

      Bill Clinton käis USA presidendina viimati Venemaal 2000. aasta juunis, kaks kuud pärast Putini ametisse astumist. Clinton oli kohtunud Boriss Jeltsiniga umbes 20 korda ja neil oli tekkinud lähedane, sõbralikult aasiv suhe, mida hakati nimetama „Billi ja Borissi show’ks”. Ta oli paar korda kohtunud ka Putiniga, kuid nagu enamik lääneriikide juhte, ei teadnud ka Clinton Putinist suurt midagi, välja arvatud tema armastust judo vastu ja karjääri KGBs – ning see tegi ameeriklase valvsaks. Clinton avastas peagi, et Putin on karm läbirääkija, kes juba pidas Clintonit mõttetuks presidendiks, kelle ametiaeg pidi kestma veel ainult pisut kauem kui pool aastat.

      USA presidendist ligi 20 sentimeetrit lühem Putin kompenseeris lühikest kasvu judokale omaselt kiiruse ja osavusega. Ta seisis kategooriliselt vastu ameeriklaste plaanile loobuda 1972. aastal sõlmitud ballistiliste rakettide vastasest lepingust (Anti-Ballistic Missile Treaty – ABM), et USA saaks luua riikliku raketitõrjesüsteemi – nn Tähesõdade programm, millega tuli algselt lagedale Ronald Reagan. Tuumalepe keelas Venemaal ja Ameerika Ühendriikidel selliste raketitõrjesüsteemide loomise, mis kaitseksid kogu riiki, ja Putini silmis oli see tuumasõja vältimise nurgakiviks: kui ühel osapoolel lubatakse ehitada süsteeme, mis suudavad hävitada teise osapoole pikamaaraketid, oleks õrn võimutasakaal rikutud ja kaitsekilbiga osapool võib rünnata esimesena.

      Putin eiras Clintonit, kes kritiseeris tema jõhkrat tegevust Tšetšeenias ja Venemaa juhtiva sõltumatu telekanali NTV ahistamist. Ta näitas, et on endiselt vihane NATO peale, kes pommitas 1999. aastal Serbiat. See sündmus mõjutas Putini välispoliitikat järgnenud kümme aastat.

      Serbia-vastane kampaania, mille eesmärk oli lõpetada president Miloševići etniline puhastus Kosovos, oli pöördeline hetk Venemaa suhetes läänega. Moskva toetas 1990. aastatel möllanud Jugoslaavia sõjas Miloševići, osalt seetõttu, et venelased on alati tundnud suuremat lähedust serblastega, kes on õigeusklikud slaavlased nagu venelasedki. Serblaste ja venelaste „vendlus” võib olla liialdus, kuid Kremlis nähti kahtlemata sarnasusi Miloševići „terrorismivastase” võitluse ja Kosovo separatismi ning samade probleemide vahel, millega maadles Jeltsin Tšetšeenias. Jeltsin nimetas tšetšeeni mässajaid „bandiitideks” ning Milošević (ja tegelikult ühel hetkel ka USA valitsus) pidasid Kosovo Vabastusarmeed terrorirühmituseks. Pidanud verist sõda Tšetšeeniaga, tapnud kümneid tuhandeid inimesi ja põhjustanud tohutu põgenikelaine, oli loogiline, et Venemaa toetab Miloševići püüdeid säilitada Jugoslaavia terviklikkust.

      Jeltsini palvet Serbiat mitte rünnata ei võetud kuulda ning Moskva tundis, et hoolimata „Billi ja Borissi show’st” ja jutust, et postkommunistlik Venemaa võetakse rõõmuga tsiviliseeritud riikide hulgas vastu, ei maksnud nende sõna midagi. Belgradi pommitamisele eelnenud õhtul pidas Jeltsin vihaseid telefonikõnesid Clintoniga ning mõnikord peksis vihaselt telefoni vastu lauda.1

      Jeltsini peaminister Jevgeni Primakov lendas Washingtoni 1999. aasta 23. märtsil. Ta pidi kohtuma president Clintoniga, asepresident Al Gore’iga ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajatega. Tema ülesanne oli laenata mitu miljardit dollarit, mis aitaks stabiliseerida Venemaa majandust, mis polnud 1998. aasta augusti finantskrahhist endiselt toibunud. Primakovi assistendi Konstantin Kossatšovi sõnul helistas peaminister Gore’ile, kui lennukit Iirimaal Shannonis tangiti ja küsis: „Kas te kavatsete Jugoslaaviat pommitada?” Gore vastas: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, kuna otsust pole veel langetatud.”2

      Valitsuse lennuk tõusis õhku ja lendas üle Atlandi ookeani. Pardal olid Vene ärimagnaadid ja ametnikud, kes jõid viina ja mängisid doominot. Äkitselt, pärast neljandat või viiendat lennutundi helistati Primakovile ragiseval, krüptitud telefoniliinil. Gore andis teada, et NATO õhurünnakud on algamas. Primakov helistas otsekohe Jeltsinile, küsis piloodilt, kas neil on Shannonisse naasmiseks piisavalt kütust ning teatas siis ärimeestele, et reis jääb ära. Ameeriklastega äri ajamine tundus tol hetkel sobimatu.

      Reaktsioonid olid kõnekad. Magnaadid, kelle patriotism sai ärihuvidest võitu, plaksutasid. „Hetk oli väga emotsionaalne,” kirjeldab Kossatšov. Lennuki ümberpööramine pidi näitama, et Venemaa pole olukorraga kaugeltki rahul. Järgmise paari päeva jooksul levisid samad tunded ka tänavatel, kui tuhanded venelased avaldasid meelt Moskvas USA saatkonna ees.

      Clinton veendus aasta hiljem viimast korda presidendina Moskvas käies, et haav pole ikka veel kinni kasvanud. Putin tegi selgeks, et ta ei lase enam Venemaad eirata ega käsutada. Ta kritiseeris kaks päeva karmilt USA raketikilbi ehitamise plaani. Viimasel hommikul Kremlis enne hüvastijättu kohtudes ähvardas Putin, et kui USA oma plaanist ei loobu, reageerib Venemaa „vastavalt” ja „võib-olla üsna ootamatult, tõenäoliselt asümmeetriliselt” – teiste sõnadega, venelased ei püüaks ehitada sama peent ja kallist süsteemi nagu on USA-l, vaid teeksid nii, et ameeriklaste raketikilp oleks kasutu. See võib tähendada kõike, tohutu hulga tuumarakettide hankimisest, millele kavandatav kilp vastu panna ei suudaks, ameeriklaste süsteemide hävitamiseni kohe, kui need paika pannakse.

      Clinton kuulas Putini jutluse ära, pöördus oma abi Strobe Talbotti poole ja sosistas: „Tüüp vist arvas, et ma ei saanud esimene kord aru. Ta on pisut juhm või arvab, et mina olen. Ühesõnaga, püüame siit kähku minema saada ja lähme Borissi vaatama.”3

      Ameeriklased lahkusid kergendustundega Kremlist, et jätta hüvasti Clintoni sõbra, endise presidendi Jeltsiniga, kes elas nüüd maal oma daatšas. Clintonit ootas ees üllatus. Putin oli Jeltsinile helistanud ja käskinud tollel oma sõnumit omalt poolt veelgi rõhutada. Jeltsin ütles, et Venemaa hakkab vastu kõigile ameeriklaste poliitilistele sammudele, mis ohustavad Venemaa turvalisust. Jeltsini monoloogi lõppedes rääkis Clinton oma murest Venemaa tuleviku pärast. Nõunik Strobe Talbotti sõnul olid Clintoni viimased sõnad üsna tähelepanuväärsed, näidates, millisena ameeriklased Venemaad pärast kommunismi kokkuvarisemist nägid.

      „Boriss,” sõnas ta, „sul on demokraatia südames, sa oled ära teeninud inimeste usalduse, sa oled tõeliselt kirglik demokraat ja reformija. Ma pole kindel, kas Putin on selline. Sa pead tal silma peal hoidma ja püüdma teda õigele teele juhtida. Putin vajab sind, Boriss. Venemaa vajab sind… Sa muutsid Venemaad. Venemaal vedas sinuga. Maailmal vedas, et sa olid õigel ajal õiges kohas. Mina olen meie suhete üle õnnelik. Me tegime koos palju ära, sina ja mina… Me tegime häid asju, mille mõju kestab. Selleks oli vaja julgust. Paljud asjad olid sinu jaoks raskemad kui minule. Ma tean seda.”

      Clinton pöördus Jeltsini daatšast lahkudes Talbotti poole ja sõnas: „Ma ei pruugi vana head Borissi enam kunagi näha. Hakkame ilmselt temast puudust tundma.”

      Clintoni paatoslikud sõnad näitavad, et ta arvas, et asjad olid Venemaal Jeltsini ajal läinud väga hästi ning Venemaa oli seal, kus USA tahtis. Asjad ei läinud tegelikult sugugi hästi ning Venemaa ei tahtnud minna sinna, kuhu Ameerika teda parajasti ajada tahtis. USA hakkas tegelikult puudust tundma Venemaa kuulekast ja allaheitlikust juhist. Putin oli hoopis teisest puust.

Jeltsini Venemaa

      Lääneriigid kohtlesid postsovetlikku Venemaad ülimalt tundetult. Lääne ettevõtted nägid Venemaas tohutusuurt uut turgu ning Vene valitsuse palgatud Harvardi majandusteadlased õhutasid kehtestama piiramatut kapitalismi väga kiiresti, pööramata kuigi palju tähelepanu sellele, kuidas olukord vene rahvale mõjub. Nende ideid võtsid innukalt omaks Jeltsini reformijad, eesotsas majandusteadlase Jegor Gaidariga, keda oli inspireerinud „šokiteraapia”, mis oli paar aastat varem muutnud riike nagu Poola. Jeltsin oli pannud Gaidari СКАЧАТЬ