Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist. August Gailit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid Koikküla ja Taheva vahelist ala. Novellis „Mailiis“ väidab Gailit, et „ükski koht pole nii tagasikutsuvalt mu mällu sööbinud, kui Koiva jõgi. Ma pole seal sündinud ega kasvanud, lapsepõlve unelmad ei seo mind temaga, kuid juba läbides Laanemetsa ja Koikküla haarab sind kodune ja hubane tunne, nagu sammuksid üle hulga aja oma isakodu poole.“ Ka „Võõras veres“ on tegevustik samas kohas Koiva ääres ja siin kirjeldatakse kunagist esimest muljet: „Koiva kevadiselt õitsev sügav org, kiire lookleva jõe lakkamatu laul, taeva imepuhas sinendus mõne üksiku pilvepurjega …“ Kunagi Gailiti Lundis käies soovitasin talle, kui jutt Koivale kaldus, novelliteemat „Must tamm“, vanade liiva alla sattunud jõeoru tammetüvede sümboolset motiivi. Gailit elustus hetkeks, kuid lausus siis, et ta ei tunne kummalgi pool elavat rahvast kuigi põhjalikult. Tõin selle näiteks Gailiti suhtumisest oma ainesse, mis selles väikeses episoodis tähelepanematult vilksatas. Aga ka selle kaudse tõendina, et ta noorusmaa piirdus puhteesti maastikuga.

      Gailiti juures kohtame merd ja rannikut („Karge meri“, „Leegitsev süda“ jt.), aga just nagu selleks, et pilt oleks Eestimaast täielik, on raamatus „Kas mäletad, mu arm?“ iga novell viidud kodumaa eri nurka – Peipsi äärde, Emajõele, Tartusse, Kuressaarde, Tallinnasse, Ruhnu saarele, Narva-Jõesuhu. Need kõik aga on antud iseloomulikkude nappide joontega, elavalt, sissetuntult. Hümn suvisele loodusele, matkailule, seiklusele, elurõõmule, tegutsemisjulgusele on aga „Toomas Nipernaadi“, romaan novellides, Gailiti peateos, mille järgi teda ennastki vahel naljatades kutsuti. Ka selle juured peituvad noores Gailitis. Pole mõeldav, et see raamat oleks sündinud jõuka peremehe tagakambris või vaese popsi hurtsikus, kehvas sulasenurgas või pedantse maakooliõpetaja kitsas toas. Vabatahtliku vagabundi kuju, kes rändab oma jõuohtruse, elurõõmu ajal, mitte nii nagu Gorki paljasjalgsed proletaarlased, Hamsuni romantilised ning armastuses pettunud hulkurid või paljud teised maailmakirjanduse seiklejad, oli ainult Gailitil võimalik luua. Ja Nipernaadi polnud mitte juhuslik pähepist ja kogemata tulnud õnnevise, vaid juba aastakümne võrra varemini ette töötatud romaanis „Muinasmaa“. Enne aga kui vaatleme seda, peatume Gailiti kooli- ja õpinguaastatel, ta ajakirjanikutee algusel ja tegelikul ning kirjanduslikul miljööl, millesse ta Sangastest lahkudes sattus.

      4

      Kampmaa kirjandusloos leidub stereotüüpne lause: „Lugemisoskuse omandas väike August varakult vanematekodus.“ Sellele järgneb üks neid varaste imelaste puhul tuttavaks saanud kinnitusi: „Kõneldakse, et ta juba kuueaastasena katsunud lugeda „Fausti“, muidugi teose alguskeeles.“ Kuidas selle lugemise nii varase ajaga ka nüüd on, „Faust“ kuulus küll Gailiti armastatud teoste hulka, mis ilmnes siis, kui Eesti Kirjanike Kooperatiiv „Fausti“ Ants Orase tõlkes välja hakkas andma. Kampmaa andmete kohaselt viidi poiss 1899. aastal Valga läti kihelkonnakooli; see läbi, siirdunud ta Valga linnakooli. Gailit mäletas Valgas elamist vanaema juures, kes oli tragi ning energiline naisterahvas, kamandas saksa keeles. Kampmaa teab, et noor Gailit vaatas kooli õppeaineile üleolevalt ja tegeles juturaamatute lugemisega. 1905. a. sügisel astus Gailit Tartu linnakooli II klassi.

      Linnakool oli senise kreiskooli asemele 1872. a. seadusega elluviidud koolitüüp, nn. „gorodskoi“, esimese astme kool, millel oli kaks eelklassi ja neli pärisklassi. Õpetus oli täiesti venekeelne, ka õpetajad olid väheste eranditega võhivõõrad, emakeele tarvitamine oli õpilastel omavahelgi keelatud (eesti keelt võis kasutada ainult usuõpetuse tunnis). Juba väikesest peast tuubiti sisse, et Venemaa on isamaa, kohaliku rahva aja lool ja kirjandusel polnud neis koolides loomulikult mingit osa. Õppeained jäid siin lastele sageli võõraks, noor harjus tühjade sõnade tuupimisega, lõputute päheõppimistega. 1905. a. revolutsiooni järel muhenes mõnel määral vene koolipoliitika, kuid linnakoolide ilmet see esialgu palju ei muutnud.

      Gailitite vanem tütar Paula, kes Riias vastava õpetuse saanud, töötas Dehio kliinikus haigla ökonoom-majapidajana. Tema, noorem õde Anna ja nende tuttavate ring – Rein Eliaser, Anton Palvadre, Jüri Vilms, Juhan Sapas ja mitmed teised EÜS Ühendusse kuuluvad üliõpilased moodustasid seltskonna, kuhu liitus August Gailit linnakoolis õppides 1905–07 ja hiljem. Linnakooli aeg ei kujunenud Gailitil pikaks, ta astus III, s.o. eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end edasi harida ja gümnaasiumi eksam ära teha. Gailit võttis tolleaegse Treffneri gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles ja üliõpilase Czapkovski [?] juures kirjanduses ja teistes ainetes. Rahutu ning kääriv õhkkond, politiseeritud ümbrus, majanduslikud raskused, kasvavad kirjanduslikud huvid ja jumal teab mis veel ei lasknud Gailitil küpsuseksamit sooritada. Ta kuulas küll Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid atestaati ta ei saanud siitki küpsuseksami puudumise tõttu. „Sellisteks pingutusteks ei olnud Gailitil visadust,“ arvab Kampmaa omalt poolt. Tõenäoliselt polnud see mitte visaduse puudus, vaid olukordade süü ja mentaliteediküsimus. Gailit omandas nähtavasti sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911, laialdased teadmised, mida võisid kinnitada hiljem temaga lähemalt kokkupuutujad ja mis ilmneb ka ta teostest. Asjaolul, et neil polnud vene ametliku kahepealise kulli pitsatit, pole sisemist tähtsust. Tähendus on sellel ainult välispidine – Gailit läks sellele teele, kuhu paljud meie tolleaegsed iseõppijad läksid, nimelt ajakirjanduse teenistusse.

      Meil pole kahjuks andmeid, millal ja kus noore Gailiti read esmakordselt trükikotta sattusid. Võib arvata, et ta kaastööd üritas teha mitmele poole, ka provintsilehtedele. 1909–10 ilmus temalt „Meie Kodumaa“ (Pärnus ja Viljandis) joone all pikem jutustus „Kui päike läheb looja“, mis 1910 eri raamatuna välja anti. Ühel postkaardil, millel sama pilt, mis ta esikteose frontispissil – lokkis juustega ja kunstnikulipsuga kõhna näoga noormees – teatab Gailit Tartust oma vennale Karlile Riiga, et ta on võtnud „Postimehe“ juurde koha, 100 rubla kuus, tööd alustab 1. jaanuarist. Kaart kannab postitemplit: Jurjev – Liivimaa 8.12.10. „Postimehe“ toimetuse koosseisust ei leia me tol ajal August Augusti poeg Gailiti nime. Voldemar Kures, kes sel ajal „Postimehele“ lähedal seisis ja selle kaastööline oli, mäletab küll Gailiti meeldejäävat kuju „Karskuse Sõbra“ teemajast, kuid mitte „Postimehest“, ja eitab täiesti nii kõrge palga maksmise võimalust algajale. Kaardil leidub ka lause: „Labas doma eesahkt isdot jaunu awisi“ („Hea mõte hakata välja andma uut lehte“). Gailit kutsub venda pühadeks Tartusse, et pikemalt ja laiemalt kõnelda. Kahjuks pole teada, millisest kavatsusest on jutt. Kuid see näitab, millega Gailitite mõtted tegelesid. (Mõlemad August Gailiti vennad Ernst ja Karl elasid tol ajal Riias.) Samal kaardil räägitakse ka „Olevikust“, mille nad Sapasega „ära öelnud“. („Olevik“ hakkab samal aastal uuesti ilmuma kaks korda nädalas.)

      1911. a. alates töötab Gailit Riias „Dzimtenes Vēstnesis’e“ („Kodumaa Teated“), umbes 68 000-lise tiraažiga päevalehe toimetuses. Igatahes 2.6.11 Sangaste templiga vend Ernstile Riiga läkitatud tervituskaardist võib järeldada, et minek pidi toimuma aasta teisel poolel. Gailiti enese jutust on mulje jäänud, et ta ajakirjanduslikku tegevust ja ka ilukirjanduslikku „karjääri“ alustas läti keeles, kirjutades meeleolupalasid ja miniatuure. Ta debüteerinud ka joonistustega reportaaži juurde.

      Gailiti Riia ajajärk on palju raskemini kaardistatav. Pole isegi teada, kas ta seal viibis pidevalt. Suhtlemisring ja sõbrad pidid tal arvatavasti samuti olema, tal oli palju tutvusi läti tol ajal noorte, hilisemal, iseseisvuse perioodil avaliku elu tegelaste ja kirjanikkude hulgas. Riia oli tol ajal mitte ainult kubermangulinn, vaid üks Venemaa tähtsamaid sadama- ja tööstuslinnu. Oma mitmesaja tuhandeni ulatuva elanike arvuga oli ta suurlinn Tartuga võrreldes. Riias aga puudus see, mis Tartus oli – humanitaarteaduste ülikool. Riia polütehnikumis (asut. 1862) õppis terve rida eesti üliõpilasi, samuti vaimulikus seminaris, Riias oli eestlastel oma selts Imanta, siin asutati esimene eesti üliõpilaste korporatsioon (Vironia), Riia eestlaste koloonia oli arvukas. Pole andmeid Gailiti kokkupuutumistest eestlastega, oletada võib, et neid mõningal määral võis olla.

      Gailit avaldas 1912–14 ülevaateid eesti kirjandusest, peale „D. V.“ veel kuukirjas СКАЧАТЬ