Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist. August Gailit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsitavusi sünnikoha, elukohtade ja kooli suhtes – Gailit ei sündinud Sangaste mõisas, elukohti vahetas ta isa, mitte perekond, ja Treffneri gümnaasiumis pole Gailit õppinud. Olgu mainitud, et Gailiti enese silma alt läbi käinud koguteoses „Kirjanikult lugejale“ (Lund, 1953) on öeldud, et Gailit on õppinud Valgas, hiljem Tartu linnakoolis ja Rostovtsevi eraülikoolis arstiteadust.

      Kõige põhjalikum ning pikem (1½ lk.) elulugu leidub M. Kampmanni „Eesti kirjandusloo peajoonte“ IV köites (Tartu, 1936). Seal teatatakse, et Gailit sündis (vkj. 28. XII 1890) „Sangaste mõisa lähedal Kuiksillal, kuhu ta isa August, Luke vallast pärinev puusepp ja ehitusettevõtja, oli asunud oma perekonnaga, et siit juhtida tähendatud mõisas ja ümbruses tema kätte usaldatud ehitustöid“. Ebatäpne on siin Luke vald, Gailiti isa oli tulnud Valga linnast, ta kuulus oma isa järgi Luke kogudusse, põhiliselt polnud ta pärit Luke vallast. Ka asub Kuik silla siiski Laatre mõisale lähemal kui Sangastele. Edasi loeme: „Kui noor August oli astunud neljandasse eluaastasse, siirdus perekond Kuiksillalt Laatre mõisa ja jäi sinna peatuma 12 aas taks, sest et selles mõisas eneses ja tema ümbruskonnas leidis ehitusettevõtja Gailit rohkesti tööd.“

      Kampmaa võtab Gailiti rahvusküsimuse kõne alla: „Et Gailiti isa ja ema olid nooreas haridust saanud saksa keeles, eelistati ses läti perekonnas alguses kõnelda saksa keelt. Hiljem võeti tarvitusele läti ja eesti keel, sest ehitusmeister Gailiti ema oli puhastverd eestlanna. Elades kauemat aega eestlaste keskel, eestistus see lätinimeline perekond täiesti ja omandas meie riikliku iseseisvuse tulekul Eesti kodakondsuse.“ Veidi küsitav on selles esialgne saksa keele rääkimine ja siis läti keelele üleminek. Muidugi oskasid mõlemad abielupooled saksa keelt, kuid kodune keel oli siiski läti. Kõik Gailiti lapsed valdasid läti keelt, eesti keelt õppisid nad väljaspool kodu. Ka rääkisid Gailitid täiesti vabalt eesti keelt, perekondlik kirjavahetus käis aga kirjaniku noorusajal läti keeles.

      Katsume omalt poolt perekonna pärimusteateid abiks võttes lähemalt vaadelda seda Kampmaa antud keerulist olukorda.

      Ehitusmeister August Gailiti isa Peter, samuti ehitusmees, polnud põline Valga elanik, vaid oli sisse rännanud Asti järve (läti k. Burtnieku ezers) ja sealt väljavoolava Salatsi (Salace) jõe ja mere vaheliselt alalt. Ta pidas ennast liivlaseks, oli aga lätistunud, nagu kõik Salatsi-Väina liivlased (viimne sealne liivlane surnud Liivimaal 1868). Ta oli abiellunud Valga saksastunud eestlannaga, võib-olla ka lätlannaga, sealt on pärit ta poja saksa keele oskus. Kuigi Gailitid omasid Valga linnas oma maja, siirdus poeg siiski Sangaste krahvi kutsel perekonnaga maale. Seal oli ta tegev Sangaste ja Laatre mõisa ehitamisel. Hiljem suveti ehitushooaegadel tegi ta sageli pikki tööreise Lõuna-Eesti mõisadesse (Paju, Koikküla jt.) kuni üle Koiva jõe Lätimaale. Hiljem olid ta vanemad pojad vahel ehitustöödel kaasas ja jäidki pärast Riias koolis käimist Lõuna-Eestisse veskipidajatena elama. Ka noor August puutus isa töömeestega kokku ja on viidanud sellele kui inimtüüpide varasalvele.

      Ehitusmeister Gailit oli abielus Agnes (Agnia) Stambergiga Koiva taga asuvast Vana-Annemõisast, Stambergi nime varjul pidi perekonnapärimuste järgi peituma üks tuntud aadlikunimi, samuti olevat sinna sulanud Saaremaalt toodud eestlanna ja ühe Põhja-Läti mõisades töötava hollandlase verd.

      Gailititel oli viis last, vanuse järjekorras: Pauline Vilhelmine (abielludes Sapas), Karl Jakob, Anna Rosalie (Eliaser), Ernst Adalbert ja August Georg. Ehitusmeister Gailit suri August Gailiti ja teistegi laste kodupesast välja lennanud olles (umbes 1907), ema veetis vanusepäevad Tallinnas Annast tütre juures, suri sel ajal, kui Augustist poeg oli Pariisis, 1924. a. Mõlemad on maetud Sangaste surnuaiale.

      Eestis on rohkem kui kuskil mujal ristunud mitmete rahvaste teed. Oleme lisa andnud küll saksa ja vene, küll soome ja läti, poola ja rootsi verele, saades samadelt rahvastelt vastupanuseid. Pole muidugi olematud meie lähemate sugurahvaste – liivlaste, vadjalaste, ingerlaste – jäljed. August Gailit on üks sääraseid piirialade inimesi, kelles pole ülekaalus ühegi rahva veri. Liivi, läti, eesti, saksa, võimalik ka, et hollandi vereseguga kaasub ka mitme rahvuse keele ja kultuuri mõju läti ja osaliselt saksa – perekonnaringis, vene – kooli ja ajalehetöö mõjul, eesti – koduümbruse, sõprade, perekonna ja ajakirjaniku- ja kirjanikukutse kaudu. Ainult isaisade päriskeelt – liivit – pole kahjuks selle pildi hulgas. Lisaks kõigele kahel maal (ajutiselt ka Lääne-Euroopas) elamine, kui me kõige viimast maist sundpeatuskohta Rootsit ei arvesta. See kõik teeb Gailitist ühe erilise pärimustega inimese, harva esineva üldse, ainu laadse, siiski mitte täiesti tundmatu meie kirjanduses. Rahvusküsimuses ja kuuluvuses pole aga kahtlust: Gailit pidas ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks ja oligi seda. Ta elutöö kuulus Eestile ja ta mõte oli seotud meie rahvaga ja selle saatusega tihedamini kui mõnel puhtverelisel eestlasel, kelle rahvustunde mõni juhuslik tuulehoog itta või läände puhub.

      Küsimusele, kuidas eesti kultuuripiirkonda jäämine, selle valik toimus, vastas Gailit otseselt: „Eesti meeldis rohkem. Vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge. See oli arenenum, julgem, avaram.“ Gailit leidis eestlaste hulgas häid ning toredaid sõpru, ta mõlemad õed olid abielus eestlastega, sõda ajas ta Riiast välja … Ja kas kuskil sügaval alateadvuses ei kummitanud vana liivlaste vastuolu vaim, kuigi nad olid agressiivsema rahva sisse sulanud? Selles mõttes pole huvituseta tähele panna „Võõra vere“ motiivistikku, aga ka resignatsiooni selle „põlise kodumaatuse“ puhul.

      Gailiti sidemed Lätiga püsisid ka pärast Eestisse põliseks jäämist. Pärast arusaamatusi 1920. a. lühikesel atašee-perioodil Riias on vahekorrad jälle paranenud. Gailiti teoste tõlked on läti keeles ilmunud. Gailit jälgis läti kirjandust ja tundis elavat huvi selle vastu. Pagulusajal tõlgiti suurem osa ta teostest läti keelde (tõlkijaks peamiselt Riia eestlane Leo Švarcs) otse käsikirjast.

      Otseselt rahvusküsimusest ja piiriala inimestest pole Gailit ainet võtnud. Ta varasem toodang ei tingi ka tegelaste rahvuse määramist. Nimede ja muu järgi otsustades on Gailiti inimesed eestlased (muidugi leidub seal ka lätlasi, venelasi, mustlasi ja muid), kuid esmajoones ikkagi inimesed. Ainult oma triloogia „Kas mäletad, mu arm?“ viimases novellis „Võõras veri“ pöördub ta rahvusküsimuse juurde. Sellele muidu kergemaid või tõsisemaid armuseiklusi käsitlevale raamatule pannakse gailitlikult ootamatu puänt.

      „Küllap sa teadsid seda isegi, teadsid juba varajasest noorusest peale, kuid siis aitas sind kitsusest üle su võrratu uljus ja hoolimatu trots.“ – Nii hüüab autor kunstnik Rein Malveti suu läbi. See tähendab, et teadis, et oled rännanud võõraid radu, mis olid küll kaunid, kuid mitte sinu omad. Sest „võidakse kaotada oma rahvas ja maa, võidakse põlvkondade jooksul unustada oma esiisade keel … jäädakse siiski selleks, millise vere su esiema on su südamesse tuksuma pannud.“ Ja „nii nagu pajuvits kaldub veesoone poole, nii hakkad sinagi üha valjemini kuulma oma vere kutsuvat häält“. Ja kui sa tahaksid sellele häälele järgneda, poleks see võimalik, sest „rahvas, kust oled võrsunud, on juba ammu lakanud olemast, kõik neli ilmakaart on sinu ees kinni“. Sul on tunne, nagu oleksid sa naabri poole külla palutud, kuid sa oled sinna päriseks jäänud, sina, liivlaste viimne võsuke, koos temaga võõrsilegi kolinud – „mitmendat korda sa, tuiskliiv, oled juba vahetanud oma kodumaad ja rahvust?“

      Gailit analüüsib seda põlist kodumaatust otse südamesse sälkuva kaasaelamisega. Need on sugestiivsemad leheküljed ta viimase aja toodangus. Neil kirjeldatakse, kuidas tekib tunne, et sa pole enam sa ise, vaid su isa, kes raskete ning aeglaste sammudega kännule istuma jääb, nii üksi on, oma petetud esivanematele mõtleb, kuidas sirge rüht kaob, töötahe haihtub. Jõutakse vanaisani, kelle ehitatud kiriku pikne kolm korda maha põletas, kes varises varakult ebavõrdses võitluses. Ja kui siis lõpuks asetatakse küsimus, kellele pärandada oma „haige ja julmast ajast närbunud süda“, siis on vastus sellele: „Oma rahva viimse võsuna viin ta Loojale tagasi, vaadaku ise, kas on ta oma ülesande täitnud või mitte.“

      Rahvuse, päritolu ja kuuluvuse СКАЧАТЬ