Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa. Helen Käit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Kuigi raamat ei olnud juba pea kaks aastat mingeid võluomadusi demonstreerinud, kutsusid nad vennaga seda jätkuvalt võluraamatuks.

      „No kui sa seda nii väga soovid. Aga sa ju tead, et me oleme seda nii palju kordi teinud ja mitte midagi pole juhtunud.”

      „Ma tean,” vastas Janne jonnakalt, „ega ma ei arvagi, et peaks kohe midagi juhtuma. Tuli lihtsalt selline tahtmine.”

      Joosep ronis voodist välja, võttis riiulist raamatu, istus õe voodiäärele ning avas selle. Kõik oli nii nagu alati. Või vähemalt nad arvasid, et on nii nagu alati. Kuna imelikud kõverikud raamatus olid neile täiesti võõrad, ei oleks nad ilmselt aru saanud, kui need ka iga kord erineks. Pildid olid igatahes samasugused. Jätkuvalt imelikud, aga vähemalt samasugused. Küllap siis olid ka need kõverikud samasugused, järeldasid õde-venda. Sellele vaatamata vaatasid nad kogu raamatu läbi. Seda tegid nad iga kord. Kuni viimase leheküljeni püsis lootus, et äkki on seekord midagi teistmoodi, äkki saavad nad seekord mõnest sõnast aru. Ei saanud. Aga siis märkas Janne midagi uut.

      „Joosep, vaata! Seda pilti siin küll varem polnud!”

      Ja tõesti – viimasel leheküljel olev pilt oli kohe kindlasti midagi uut, seda polnud nad siin varem näinud. Samuti erines pilt selle poolest, et tundus üsna tõeline. Kui teistel piltidel olid igasugused imeolendid ja -asjad, üks veidram kui teine, siis sellel pildil kujutati mahedates sügisvärvides metsa, mille keskel paistis sissepääs mingisse koopasse. Vähemalt Janne ja Joosep arvasid, et see on koopa sissepääs. Sissepääsu ees seisis väike tumedasilmne tüdruk, kes näis vaatavat otse Jannet ja Joosepit. Tema pikad pruunid juuksed lehvisid tuules. Janne ja Joosep vaatasid lummatult.

      „Joosep, kas sulle ei tundu, et ta tahab meile midagi öelda?” sosistas Janne.

      „Võib küll olla. Aga see on ju kõigest pilt, ta ei saa meile midagi öelda. Iseasi, kui me oskaks lugeda, mis pildi alla on kirjutatud, aga me ei oska ju.”

      Ei osanud tõesti. Kahjuks. Kahetsustundega panid nad raamatu tagasi riiulisse ja Joosep puges tagasi voodisse. Veel enne, kui nad magama jäid, ütles Janne uniselt:

      „Tead, mul on millegipärast tunne, et see, mida see väike tumedapäine tüdruk meile öelda tahtis, on väga oluline. Peaksime homme uuesti vaatama. Igaks juhuks.”

      Joosep ümahtas nõusolevalt ning järgmisel hetkel nad juba magasid.

      Ärkamine

      Kui Janne hommikul silmad lahti tegi, sai ta kohe aru, et öö jooksul on midagi toimunud. Ta hõõrus unesegaseid silmi ning püüdis aru saada, kus ta on. Ta mäletas selgelt, et uinus õhtul oma toas, aga praegu ta küll enam oma voodis ei olnud. Isegi oma toas mitte. Küljealune oli kõva ja ebamugav, arvatavasti seetõttu ta üles ärkaski. Janne ajas ennast istukile. Kõigepealt tegi ta kindlaks, et Joosep magab tema kõrval. Pisut rahunenult asus ta ümbrust uurima.

      Voodi, millel ta istus, polnudki tegelikult mingi voodi. Ase oli tehtud põrandale kokku kuhjatud kuivanud rohust ja lehtedest. Selle kuhja otsas ta maganud oligi. Tema kõrval paiknes teine samasugune kuhi ja selle otsas magas Joosep alles õiglast und. Janne vaatas enda ümber ringi. Ruum oli ümmargune ja üsna kitsuke, kõige rohkem kahemeetrise läbimõõduga. Seinad näisid olevat tehtud mingitest roigastest, mille vahelt kohati valgust sisse paistis. Janne otsustas, et tegemist on mingit sorti onniga. Nad ehitasid kunagi ammu vanaema juures maal Joosepiga endale umbes samasuguse, kuigi veel väiksema ja hõredama, nii et see penni eestki tuult ega vihma kinni ei pidanud. Nad olid tookord muidugi üsna pettunud, aga kummalgi polnud oskusi asja parandada.

      See onn siin oli märksa korralikumalt ehitatud. Kuigi ka siin paistis roigaste vahelt kohati valgust, ei olnud ohtu, et nad vihma korral märjaks saaks. Või nii vähemalt Janne uskus. Sest pea kohalt roigaste vahelt välkus mingi kiletaoline materjal, mis oli onni katuseks sätitud. Aga kuna praegu vihma ei sadanud, ei saanud ta selle vettpidavuses kindel olla. Ja see polnud praegusel hetkel üldsegi oluline. Janne tundis, et nüüd on õige aeg Joosep üles ajada.

      „Joosep, ae, ärka üles!” raputas ta venda õlast.

      Joosep tegi silmad aeglaselt lahti ja vaatas uniselt Jannele otsa.

      „No mis nüüd lahti? Miks sa mu pühapäeva hommikul nii jõhkralt üles ajad?” ei saanud ta aru.

      „Joosep, unusta see pühapäev. Hetkel on palju olulisemaid asju kui pikalt põõnutamine. Ma arvan, et võluraamat ärkas öösel ellu ja korraldas meile midagi.”

      „Mis sa selle korraldamise all …” alustas Joosep, kuid märkas siis roigasseina ja jäi poole sõna pealt vait. Mõnda aega ei lausunud kumbki sõnagi.

      „Nojah,” katkestas Joosep lõpuks vaikuse, „selles on sul nüüd küll õigus.”

      Kuigi asjade selline korraldus tuli mõlemale ootamatult, polnud nad eriti ehmunud ega ka üllatunud, nagu esimesel korral end emand Mandolina lossist leides. Midagi sellist võis ju tegelikult oodata. Kaks aastat ei andnud võluraamat endast märku, mis ei tähendanud aga, et see iga hetk juhtuda poleks võinud. Ja nüüd ilmselgelt juhtuski. Sest mingit muud seletust ei saanud nende praegusele olukorrale olla.

      Joosep ajas ennast hoogsalt püsti ja pidi seda juba järgmisel hetkel kahetsema. Kuna ta ei asunud mitte onni keskel, kus kõrgust rohkem, vaid üsna servas, lõi ta pea kõva kolksuga ära.

      „Aaa!” karjatas ta vihaselt kukalt hõõrudes. „See on siin mingi päkapikkude majakene. Ma ei imestaks, kui siin kuskil Lumivalguke ka veel oleks,” lisas ta pahuralt.

      „Mis sa ajad,” turtsatas Janne. „Sa seisad lihtsalt vale koha peal. Kui sa onni keskele lähed, saad ilusti püsti seista ja sina juba mingi päkapikk ei ole.”

      Selles oli tal õigus. Joosep oli oma 15 eluaasta kohta uskumatult pikk, pikkuselt teine poiss klassis, ning oli näha, et ta pole kasvamisega veel ühele poole jõudnud. Ema oigas alati, et ei jõua poisile nii kiiresti uusi riideid osta, kui vanad väikeseks jäävad.

      „Hea küll, hea küll,” rahunes ka Joosep ikka veel haiget kohta katsudes, „peaksime nüüd hoopis mõtlema, mis me edasi teeme.”

      „Mis siin mõelda – lähme välja ja teeme kõigepealt selgeks, kus me üldse oleme,” teatas Janne ning lükkas onni ukse otsekui sõnade kinnituseks lahti. See polnud lukus. Sellel polnud üldse lukkugi, seega ei olnud siin arvatavasti selliseid olendeid, keda tulnuks karta ja kelle eest ennast lukustatud uste taga peita. See oli üsna rõõmustav teadmine.

      Janne astus esimesena õue päikesevalguse kätte ning Joosep järgnes talle mõne sekundi pärast. Pilt, mis neile avanes, oli mõnevõrra üllatav. Millegipärast arvasid nad, et leiavad ennast taas mingist lossist või siis vähemalt lossiõuelt, kuigi kumbki ei mõelnud sellele, miks peaks üks onn keset lossiõue olema. Ega olnudki. Onn oli täpselt seal, kus onnid ikka – metsas.

      „Tohoh – mis põlislaande meie siis nüüd sattusime?” küsis Joosep segadusse sattunult.

      „On jah täitsa mets mis mets,” nõustus ka Janne. „Mitte päris põlislaas, aga igal juhul üks väga … metsane mets.”

      Seda see oli. Puud olid suured ja kõrged ja neid jagus niikaugele, kui silm ulatus. See oli esimene kord, kui õde-venda pisut murelikuks muutusid. Ei mingit СКАЧАТЬ