Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa. Helen Käit

Чтение книги онлайн.

      Raamatu avaldamist on toetanud Kultuurkapital

      ISBN 978-9949-9345-8-4 (kogu teos)

      ISBN 978-9949-7406-5-9 (3. osa)

      e-ISBN 9789949740666

      www.raamatukirjastus.eu

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      Sünnipäev

      Oli Janne kolmeteistkümnes sünnipäev. Ema, isa ja Joosep äratasid Janne hommikul lauluga üles. Ema ulatas talle peopesasuuruse kollasesse krepp-paberisse mähitud paki, isa kolm kuldset krüsanteemi ning Joosep lihtsalt kallistas õde. Miskipärast tundis Janne just selle kallistuse üle erilist heameelt. Mitte et tal kingitusest ükskõik oleks olnud – neid imeilusaid südamekujulisi hõbedast kõrvarõngaid oli ta nii kaua ihaldanud. Nädal tagasi lubas ema lõpuks tal kõrvadesse augud teha ja täna jõudis see tähtis päev siis kätte. Janne oli klassis viimane tüdruk, kellel veel kõrvas auke polnud, sest ema sõdis raudselt selle vastu väitega, et kenad noored tüdrukud näevad ilusad välja ka ennast augustamata. Mingil põhjusel muutis ta viimaks siiski meelt, lubas Jannele sünnipäevaks kõrvarõngad kinkida ning pani samaks päevaks ka ilusalongis aja kinni. Kõrvarõngad lebasid nüüd Janne peopesal, ilusalongi pidid nad emaga kahekesi minema kella üheteistkümneks.

      Ühesõnaga – kingitusel ei olnud midagi viga. Ometi valdas Jannet tunne, et see kallistus ja venna tasakesi kõrva sosistatud sõnad „Palju õnne, minu kallis väike suur õde!” olid talle palju olulisemad. Pärast seda, kui nad Joosepiga kaks suve tagasi vanaema talu lähedalt metsast selle imeliku punaste kaantega raamatu leidsid, muutusid nad väga lähedasteks. Kui Joosep armastas varem pidevalt noorema õe kallal nokkida ning teda kunagi võimaluse korral narrimata ei jätnud, siis nüüd oli asi täiesti vastupidi. Vend toetas Jannet igal pool ja igas asjas ning kes vähegi julges tüdrukule halvasti öelda, pidi arvestama, et tal tuleb Joosepiga tegemist teha.

      Kuigi selline muutumine emas ja isas imestust tekitas, oli neil ennekõike ikkagi hea meel. Ema lausus vaid korra muiates isale: „Usu mind, nad hakkavad lihtsalt tasapisi suureks saama. Oli ka juba aeg!” Rohkem nad seda teemat ei arutanud. Hoopis teine lugu oli aga Janne ja Joosepiga. Ei möödunud vist ühtegi päeva, mil nad poleks mõelnud emand Mandolina, Oculuse, Sissi ja Portuse, Ferrumi ja veel paljude teiste peale. Vahel võtsid nad kummalise raamatu kätte ja uurisid selle kaanest kaaneni läbi, kuid ei suutnud seda enam lugeda. Müstilised märgid, mis lehekülgi tihedalt katsid, tundusid neile täiesti võõrad. Iga kord raamatut avades lootsid nad, et ehk seekord veab, aga seda ei juhtunud. Ometigi liitis see salapärane raamat nad kokku rohkem kui ükskõik mis muu.

      Vaatamata sellele, kui lähedaseks Janne vennaga viimasel kahel aastal muutus, pidi ta siiski tunnistama, et kõrvarõngad ja kõrvadesse aukude tegemine pole Joosepi rida. See oli puhtalt „naiste asi”, nagu ema oli öelnud ja sellega nõustus Janne täiesti. Seega läks Joosep pärast ühist hommikusööki välja lubadusega õhtuse peo ajaks kindlasti tagasi olla. Janne ja ema hakkasid ennast aga riidesse sättima, et õigeks ajaks ilusalongi jõuda. Kuigi kõik klassiõed olid kinnitanud, et see pole põrmugi valus, ei suutnud Janne päriselt hirmu vältida. Isegi kui see pole valus, on natuke … noh, õõvastav mõelda, et sulle lastakse püstoliga kõrva sisse auk, arvas Janne. Püstol polnud muidugi mingi selline püstol, millega pahad poisid märulifilmides üksteist maha lasevad, vaid spetsiaalne kõrvaaukude tegemise masin, mida mingil põhjusel püstoliks kutsutakse. Sellele vaatamata tekitas see kõhedust. Emalt Janne ses osas tuge ei saanud, kuna emal ei olnud kõrvades auke ning ta ei osanud Jannele öelda, mis tunne see on. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise järele proovida.