Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

      Originaal:

      Sabine Durrant

      Remember me this way

      Mulholland Books

      Kaas: OÜ PiktoGraaf

      Toimetanud Piibe Kohava

      © TPC & G Ltd 2014

      © Tõlge eesti keelde. Elin Trélon ja OÜ Eesti Raamat, 2015

      ISBN 978-9949-525-93-5

      ISBN 978-9949-091-50-8 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      B. S-ile, J. S.-ile ja M. S-ile

       Ma hakkan mõistma, miks lein tundub põnev.

      C. S. Lewis

      Zach

      Ma seisin väljas ja vaatasin teda, ta oli üleval kooli raamatukogus. Tuled põlesid ja ta möödus aknast kaks korda. Kolmandal korral nõjatus ta küünarnukkidega aknalauale ja vaatas välja. Ta näis ainiti mind silmitsevat, ehkki ma teadsin, et olin peidus, selg vastu puud surutud, okstevõrk nägu varjamas. Mul oli kavas just peidust välja astuda, kui tema taha ilmus mees. Kui naine ümber pöördus, nägin ma teda naermas, nägin viilukest ta valgest kurgualusest. Siis kujutlesin ma ette mehe huuli tema kaelalohul, kus tukslevad veenid, kujutlesin, kuidas ta silmad sulguvad ja mehe käed ta rinnakumerustele liiguvad.

      Kui ma tean kindalt, et ta on eluga edasi läinud ja unustanud selle, mis meie vahel oli olnud, siis ma tapan ta.

      Tal ei ole süüdistada kedagi peale iseenda.

      Esimene peatükk

      Lizzie

       2013, veebruari keskpaik

      Sügav hingetõmme. Bensiin, sõnnik, mineraalsoola pikantne hõng. Ma ei ole enam merest eriti kaugel, olen suisa selle ääres. Mu nägu on niiske uduvihmast ja märjal teel veerevate rataste alt paiskuvatest veepritsmetest. Ma hoian nüüd lillekimpu kahe käega kinni nagu mõrsja. Ma valisin hüatsindid, ehkki ebakindlalt, ja ainult sinised. Zach oli mulle rääkinud, et kimp peaks sisaldama ainult üht värvi õisi. Ma olin mähkinud varred märja köögipaberi sisse ja tõmmanud neile ümber väikese külmikukilekoti. Ma kas tegin paberi liiga märjaks või on kotis väike auk, sest vesi immitseb välja. See tilgub mööda mu käsivart alla küünarnuki poole.

      Üle tee näen rohust nõlvakut, igavat puudesalu ja selle taha jääva mäekünka varju. Kõige selle kohal ripub mõne tumedama laiguga, määrdunud lamba värvi taevas ja taamal väreleb madalamale laskuv päike sedamööda, kuidas külm pärastlõuna õhtusse veereb. Ma keskendun väga pingsalt kõigile nendele asjadele, sest tean, et kusagil vaatevälja serval, risti üle sõidutee ja kaugemal vasakul on see koht. Aga ma ei vaata seda. Mitte veel.

      On sõbrapäev. Täpselt aasta mu mehe autoavariist, ma olen kodust kahesaja miili kaugusel, maanteeserval keset Cornwalli maakonda. See teekond on lõpp või algus – ma ei ole kindel, kumb. On aeg edasi liikuda. Inimesed ütlevad mulle seda pidevalt. Ma püüan neid uskuda.

      Ma ootan autode voolu tekkivat vahet ja jooksen. Kui jõuan teisele poole, heidan pilgu tagasi maanteeäärsele peatumiskohale, kus seisab mu Nissan Micra, kõikudes mööduvate veoautode tõmbetuules. Mu koer vaatab mind auto küljeaknast. Mul on parkimisest saadik tunne, et keegi järgneb mulle varjuna. Tõenäoliselt on põhjuseks ainult asukoha eraldatus – nii paljud inimesed sõidavad mööda ja üksi neist ei peatu. Või tuleb see süütundest – süütundest igasuguste asjade pärast, kuid peamiselt sellepärast, et ma oleksin pidanud tulema varem. Surmaga lõppenud õnnetuse kohta minek on tavapärane, nagu ka lillede jätmine sellesse paika – kõik need tsellofaani mähitud laternapostid paikades, kus vaesed ratturid on surma saanud. Õnnetuskohta minemata jätmine nii pika aja vältel on tavatum. Tol ööl, kui see juhtus ja politseikonstaabel Morrow mu ukse taha tuli, oleks ta mind otsemaid siia toonud. Patrullauto ootas. Mu õde Peggy peatas mind. Ta ütles Morrow’le, et ma pean koos temaga koju minema, mitte sõitma viis tundi märjale tuulest viidud Cornishi teepervele, suitsu ja purustuste keskele. Ta ütles, et see olnuks hullumeelne tegu. Ma võisin minna muul ajal. Zachi ei olnud enam. Ma ei saanud enam midagi muuta.

      Asi ei olnud selles, nagu ei oleks ma juhtunut mõistnud. Morrow, kes oli äsja lõpetanud politseiväljaõppe, selgitas mulle kõike üha uuesti ja uuesti. Ma mõistsin surmavat kombinatsiooni – merelt tõusev udu ja märg tee, terav kurv, pehme autokatus, kõrvalistmel Zachi lemmikviski pudelid, õlivärvid, pakiruumis lahustist läbi imbunud riidekaltsud, paks puutüvi ... hävitava asukohaga puu.

      Ma lükkasin minekut üha edasi. Inimesed mõistsid. Cornwall oli Zachi lemmikpaik. Tal oli seal maja, millega tuleks tegeleda. Inimesed oletasid, et ma lähen sinna siis, kui olen selleks valmis. Kuid järgnevatel päevadel ja nädalatel hakkasin ma selle ees õudu tundma – ma pelgasin Zachi bangalo tühjust, kartsin Zachi kaotamise tunde naasmist.

      Ma tunnen seljal külmavärinaid. Pilved tihenevad. Tuuleiil piitsutab mu mantlit. Ma pean kiirustama, saama sellega ühele poole, jõudma tagasi auto juurde enne, kui läheb veelgi pimedamaks. Veoautost mööda kihutav mootorratas huilgab. Ma astun sammu võrra tagasi. Toiming, mis oli kakssada miili eemal olles tundunud nii vajalik, hakkas näima hullumeelsusena, järelemõtlematusena.

      Ma astun pidet otsides piki valge joone ja kaitsetara vahele jäävat kitsast konarlikku teeperve. Üks samm teise järel. Niimoodi tullakse toime – seda ütlevad kõik. Üks samm korraga. Ma keskendan oma tähelepanu nii tugevasti kui suudan prahisele teeäärele: ketšupine hamburgeripaber, määrdunud murul kummaliselt eredana paistev kasutatud kondoom. Tara vastu pressitud polüstüreenpurk, mis lipendab sinna-tänna iga kord, kui mõni auto möödub. Teekurvile lähenedes lastakse valjult autosignaali. Võib-olla mureliku hoiatusena või ehk hämmastusest, mida tekitab hull lillesülemiga naine maanteel.

      Kohale jõudes asetan ma hüatsindid otse puutüve kõrvale maha. Eks ole? Või peavad need olema kõrgemal? Ehk oleksin ma pidanud sellele põhjalikumalt mõtlema ja kleeplindi kaasa võtma. Zach teaks, ehkki talle minu tulek ei meeldiks. Ta võtaks seda solvangu, mitte austusavaldusena. Ta vihkas sentimentaalsust. Talle ei meeldinud isegi sünnipäevad. Ta oleks arvanud, et ma andsin järele klišeele või teiste nõuannetele. „Keda sa võtsid kuulda, Lizzie Carter?”

      Nüüd suudan ma tajuda selle puu kuju, selle halli taeva poole sirutuvaid soonelisi harusid. Ma jõuan tee ja põllu vahele jääva räsitud hekini. Kahvaturohelised võrsed iga oksa tipus. See, kuidas viirpuu on taastunud, kuidas ta on tahapoole kaardunud, on kalk. Ma heidan veel kord pilgu selja taha, vinnan ennast siis üle teepiirde ja siin see on – see puu, see tamm, kummaliselt väärikas vaatamata pahklikus puukoores olevale sügavale sisselõikevigastusele.

      Zachi puu. Ma sirutan käe välja, et seda puudutada, et tunda oma sõrmede all puukoore karedaid sooni. Ma toetan pea vastu puud. Mu silmad täituvad pisaratega.

      Mu sõbranna Jane arvas, et ma ei oleks pidanud siia täna üksinda tulema. Ma panin ta naerma tõestamaks, et tulen toime. Ma võtsin kasutusele naljaka hääletooni ja rääkisin oma „tseremoniaalsest visiidist”, oma „lilledega lugupidamisavalduse rituaalsest pandist” – laused, mis ma võtsin eneseabiraamatust, mille mu õde mille andis. Ma ei rääkinud Jane’ile kogu tõde sellest, kui keeruline mu lein on, kui sünge, ja et rohkem kui milleski СКАЧАТЬ