Janno ja Joosep. 2. osa. Lohe needus. Helen Käit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulemustest aru andma. Aga kell saab kohe kaheksa, nii et tule võta paar ampsu – ma tegin sulle ühe võileiva – ja siis punuma! Teised peaksid kõik juba kohal olema.”

      Janne tegi, nagu Flossi ütles, toppides terve võileiva peaaegu ühekorraga suhu, millega teenis ühtlasi ära Flossi etteheitva pilgu. Aga ta ei hoolinud sellest, sest põles soovist liikuma hakata ja ülejäänutega liituda. Ta ei tahtnud, et teised tema järele ootama peavad. Ta kugistas viimase suutäie alla ja astus otsustavalt uksest välja.

      Nõupidamine

      Kui Janne basseinisaali jõudis, olid kõik ülejäänud juba kohal. Emand tuli talle poolele teele vastu.

      „Kuidas sa ennast tunned, mu tüdruk? Tänane päev oli sinu jaoks kindlasti raske. Esimene kord ratsutamas – ja kohe nii pikk maa.”

      „Pole viga,” vastas Janne. „Kõik kohad on nii valusad, nagu oleks keegi mind kurikaga tümitanud, aga muidu läks pärast magamist natuke paremaks. Ja ma vabandan, et ma kõigil enda järel oodata lasin. Flossi oleks pidanud mind varem üles ajama.”

      „Ära selle pärast küll muretse. Lähme, ma tutvustan sulle teadmanaist Filomenat.”

      Janne vaatas enda ees seisvat seltskonda. Ta vend seisis seal, samuti Oculus, Sissi ja Portus. Ka vennad Marcolus Grandolare ja Carmone Menolare, keda nad hommikul kutsumas käisid. Lohed lamasklesid kohe sealsamas, kenutades oma pikki kaelu ning vaadates oma kaunite niiskete silmadega Jannele otsa. Ainsana ei tundnud Janne ühte kummalise välimusega noort naist. Naise pikad mustad juuksed olid ümber ta pea palmikusse keeratud ja jätsid mulje, nagu ta kannaks peas turbanit. Silmad olid tal suured ja sama mustad kui juuksedki. Seljas kandis ta liibuvat musta kleiti. Kõik tema juures oli must, ainult tema kahvatu nägu tundus peaaegu valgena ning huuled kumasid sinakalt. Tema pihta ümbritses mingisugustest hammastest valmistatud vöö. Janne polnud päris kindel, aga need nägid välja nagu haihambad.

      „Janne, see on Filomena. Ta tunneb taimedega ravimise kunsti, räägib lindude ja loomadega ning näeb vahel asju, mida tavainimesed ei näe.”

      Filomena silmitses Jannet hindavalt, nii et Jannel hakkas natuke kõhe. Siis ta naeratas äkki ja sirutas käe. Janne pistis oma pisikese käe teadmanaisele pihku. Filomena käsi oli vastupidiselt tema külmale väljanägemisele väga soe ja pehme, kuid ta pigistas sellele vaatamata Janne sõrmi üsna kõvasti. Siis lasi ta Janne käe lahti ja astus sammu tagasi. Tundus, et tema poolt on tervitustseremoonia läbi ning tal polnud kavaski midagi lausuda.

      Jannet hämmastas aga ennekõike teadmanaise noorus. Ta oli omale ikka ette kujutanud vana ja küürus naist, kellel on takused juuksed ja kortsus paled. Filomena oli aga noor ja kõbus, kui tema pisut sünge välimus kõrvale jätta. Emanda järgmine lause tõi aga sellesse müsteeriumisse selgust.

      „Filomena on vana teadmanaise Manchita tütar. Manchita otsustas mõne aja eest, et talle aitab ning Filomena võttis tema kohustused üle.”

      „Milles need kohustused seisnevad?” tahtis Janne nüüd teada.

      „Ennekõike külarahva ravitsemine. Manchita oli kuulus kaugel väljapool oma küla ja tundub, et Filomena astub ema jälgedes. Ta on nii-öelda hea käega. Lisaks ravitsemisele oskab ta veel abivajajatele igasugust tarka nõu anda – millal midagi maha külvata, millal minna metsa puid langetama, kas peigmehe kosjad vastu võtta ja muud sellised asjad. Aga mulle tundub, et me võime nüüd alustada. Ma arvan, et lausun ise sissejuhatuseks mõned sõnad.”

      Janne noogutas nõusolevalt ja emand palus tähelepanu.

      „Kallid kokkutulnud! Teile kõigile on lühidalt juba räägitud, miks me täna siin oleme, aga ma kordan siiski üle. Meie eesmärgiks on täna, siin ja praegu luua salaliit lohe Ferrumiga võitlemiseks – Lohe Ordu. Selle idee algatajaks on Janne, kes alles eile õhtul selle mõttega minu juurde tuli. Aga et Ferrum nõuab juba selleaastast kaunitari, on asjaga kiire, nii et kutsusin teid kõiki juba täna siia. Kutsutute valik võib mõnele teist pisut kummaline tunduda, aga ma kinnitan, et teie olete just need, keda me vajame. Aga nüüd asja juurde. Ma usun, et on kõige parem, kui Janne ise teile täpsemalt räägib.”

      Ausalt öeldes polnud Jannel õrna aimugi, mida ta täpselt rääkima peaks. Aga kõigi pilgud olid temale suunatud ja ta pidi midagi ütlema.

      „Tegelikult oli asi nii, et ühel hetkel ma otsustasin, et kui me peame Ferrumiga võitlema, siis vajame abilisi. Ehk siis Joosepiga kahekesi ei saa me sellega hakkama. Me oleme nüüd juba piisavalt palju võluraamatut tundma õppinud ja hakanud mõistma, kui raske ülesanne meil ees seisab. Ja kui emand ütles, et meil pole palju aega jäänud, sain ma aru, et nüüd on aeg tegutseda. Ja selleks vajame me teie abi.”

      Janne tegi pausi ja vaatas Joosepi otsa. Vend noogutas talle julgustavalt. Janne jätkas.

      „Kui ma eile õhtul selle jutuga emand Mandolina juurde tulin, pakkus ta välja, et kutsume Ferrumiga võitlemiseks kokku Lohe Ordu. Ja siin me nüüd oleme. Teil kõigil on mingid erilised oskused või omadused, mis liidule kasuks tulevad, kuid kõige olulisem on meie kõigi ühine soov kuningriik Ferrumi hirmuvalitsuse alt vabastada. Te kõik olete vabatahtlikult oma abi pakkunud ja meie vennaga tahame nüüd selle abi vastu võtta. Me peaksime täna jõudma nii kaugele, et meil on siit laiali minnes plaan, kuidas seda teha. Siiamaani teame vähemalt meie Joosepiga Ferrumist väga vähe. Kui siia saabusime, tehti meile kohe selgeks, et just meie peame lohe vastu välja astuma, aga mismoodi seda teha, pole veel keegi öelnud.”

      „Aga sellepärast, et keegi ei tea, kuidas seda teha,” sekkus emand.

      „Seda küll,” jätkas Janne. „Aga ma siiski usun, et on asju, mida te pole veel meile rääkinud. Tänane eesmärk ongi kõik sellised asjad välja selgitada. Sest kui ma hakkasin mõned päevad tagasi põhjalikumalt eesseisva võitluse peale mõtlema, sain ma järsku aru, et kui jätkame nii nagu seni, pole meil vähimatki lootust Ferrumit võita. Ma pean silmas seda, et õppides ainult võluraamatut kasutama. Muidugi on ka sellest kindlasti palju kasu, aga ainult sellest ei piisa. Siis ma mõtlesingi, et esiteks peame me oma vaenlasest rohkem teada saama ning teiseks vajame mingit plaani temaga võitlemiseks.”

      Janne jäi vait. Ta ei osanud järsku rohkem midagi öelda. Kõik vaatasid talle ootavalt otsa. Ma pean keskenduma, muidu nad peavad mind hulluks, mõtles Janne. Tüdruk hingas korra sügavalt sisse ja jätkas.

      „Ühesõnaga, ma tahaksin teada – või õigemini meie Joosepiga tahaksime teada – , mis tüüp see Ferrum tegelikult on. Me pole teda rohkem näinud kui Oculuse juures Kõikenägeva Silma vahendusel. Aga see ei öelnud suurt midagi. Üks suur lohe kõhutas lihtsalt oma lossis. Ja me ei tea temast eriti midagi muud, kui et tal on kombeks nõuda korra aastas endale kuningriigi kõige kaunim neiu ning et ükski neist neidudest pole tagasi tulnud. Ja keegi ei tea, kus Ferrumi loss asub. Aga ma usun täiesti kindlalt, et peab olema veel midagi, mis aitaks meil võitluseks valmistuda. Midagi, mida keegi pole siiani meile rääkinud, aga ilma milleta me lihtsalt ei saa edasi minna. Seega ma palun teid, et räägiksite meile kõike, mida olete eales Ferrumi kohta lugenud, kuulnud või arvanud kuulnud olevat.”

      Nüüd oli Janne kord teistele ootavalt otsa vaadata. Keegi ei kippunud sõna võtma. Lõpuks tundus emandale, et tema kohus on midagi öelda.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ