Janno ja Joosep. 2. osa. Lohe needus. Helen Käit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ metsas jalutasime, kuulsime mingit imelikku oigavat ulgumist. Või siis ulguvat oigamist. Ma pole päris kindel, kumb see oli. Esialgu tundus see võigas ja verdtarretav, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem tundub mulle, et see oli pigem appikarje. Oskad sa arvata, kes sellist häält võiks teha?”

      Emand jäi viivuks mõttesse.

      „Te olite seal ju päevasel ajal? Muidugi, rumal küsimus. Manuhhid uluvad mõnikord, aga nad teevad seda eranditult öösel, sest nad ei talu päevavalgust. Päevasel ajal ei tule nad kunagi välja. Rohkem selliseid loomi, kel oleks kombes ulguda, meie metsades ei ela. Kui see polnud just mõni haavatud loom, kes valu pärast sellist häält tegi.”

      Janne ei saanud sellest just palju targemaks. Ta ei uskunud, et see oli lihtsalt mõni haavatud loom. Selles hääles peitus midagi tähenduslikku, mida ta ei suutnud mõista, ja see häiris teda.

      „Mul on mõte,” ütles emand järsku.

      Janne jäi talle ootavalt otsa vaatama.

      „Sa peaksid Oculusele selle loo ära rääkima. Äkki saab tema sind aidata? Lõppude lõpuks on ju tema oraakel – kui keegi üldse midagi teab, siis just tema.”

      Janne arvates oli see hea mõte. Ta ainult imestas, et ise varem selle peale ei tulnud. Kuna nad pidid niikuinii õhtul Oculusega kokku saama, otsustas Janne muuhulgas ka selle teema üles võtta.

      Nad ratsutasid kõrvuti edasi, samal ajal õhtuse nõupidamise üksikasju arutades. Nii jõudsid nad varsti kõrge linnamüüri taha. Väravad olid lahti ja nad ratsutasid sisse. Valvurid tervitasid emandat lugupidavalt, millest Janne järeldas, et ta käib siin üsna tihti.

      Janne ratsutas emanda kannul läbi kitsaste linnatänavate, kus kees hommikune melu. Varsti peatusid nad ühe uhke kolmekordse kivimaja ees. Emand tuli hobuse seljast maha ja andis Jannele märku sama teha. Nad sidusid hobused lasipuu külge ja emand sikutas ukse kõrval rippuvast kellanöörist. Läbi suletud ukse kuuldus nõrka kellahelinat.

      Hetke pärast uks avanes ja uksel seisis üks servikaput.

      „Tervitus, emand Mandolina,” lausus too aupaklikult. „Palun astuge sisse. Isand Marcolus Crandolare on oma kabinetis. Ma teatan talle teie tulekust.”

      Ta eemaldus, jättes emanda ja Janne suurde luksuslikult sisustatud eestuppa ootama. Ei läinud kaua aega, kui ilmus isand Marcolus Crandolare isiklikult. Too oli peaaegu samasugune hirvepeaga olend, nagu Janne ja Joosep esimesel päeval oma kambri aknast nägid. Aga ta oli palju uhkemalt riides – tema vest oli kullakarva brokaadist ja rohelisest sametist vammust ääristas lumivalge pehme karvariba. Ja millegi poolest erines ta veel väga oluliselt suuremast osast seni nähtud servikaputitest – temal polnud sellist kõrki pilku. Tal olid hoopis sõbralikud samblarohelised silmad, millega ta uudishimulikult Jannet ja emandat piidles.

      „Emand Mandolina. Tere tulemast minu tagasihoidlikusse pesakesse! Millest selline au?”

      Marcolus Crandolare kummardus aupaklikult.

      „Tänan, isand. Ma väga vabandan, et me nii ette teatamata teie juurde sisse tungisime, aga asi on pakiline ja me pidasime paremaks isiklikult kohale tulla. See siin on Janne.”

      Janne tegi viisakalt kniksu. Tema üllatuseks kummardas servikaput tema ees täpselt samamoodi nagu emanda ees.

      „Tere tulemast, Janne. Palun astuge edasi, ma lasen Gringeril kaminatuppa laua katta.”

      „Tänan, aga pole tarvis – me ei saa kauaks jääda. Muide, kas isand Carmone Menolaret polegi kodus?” tahtis emand teada.

      „Kahjuks mitte, ta läks juba varahommikul meie istandust üle vaatama ja arvatavasti enne pärastlõunat tagasi ei jõua. Aga mida ma saan teie heaks teha?”

      „Te pakkusite mulle ükskord, et sooviksite meid aidata. Ferrumiga võitlemisel siis nimelt,” alustas emand. „Nüüd tulimegi teid appi paluma.”

      „Ahaa. Ja, muidugi aitame me igati. See õel lohe on suureks ohuks kogu kuningriigile ja iga elaniku kohus on tema vastu võidelda. Aga mida me teha saaksime? On teil mingi konkreetne plaan?”

      „Peaaegu. Või no tegelikult on küll,” pudistas Janne.

      „Janne tahab öelda, et me otsustasime luua Ferrumiga võitlemiseks Lohe Ordu ja tulime küsima, kas te olete nõus meiega liituma. Juhul kui olete, siis kas saaksite täna õhtul minu lossi esimesele nõupidamisele tulla,” lisas emand.

      Marcolus Crandolare mõtles viivu ja sõnas siis: „Usun küll, et saame. Minu vend peaks ka selleks ajaks tagasi olema ja ma tean täiesti kindlalt, et võin rääkida ka tema eest. Me tuleme.”

      Emand kummardas kergelt.

      „Ma hindan teie panust. Ootame teid siis kell kaheksa basseinisaalis. Ja ma oleksin väga tänulik, kui meie praegune vestlus jääks meie vahele. Aeg ei ole veel käes, et seda avalikult kuulutada.”

      „Võite minu peale kindel olla. Ja minu venna peale ka,” sõnas Marcolus Crandolare väärikalt. „Kohtume siis kell kaheksa.”

      Tagasi ratsutasid nad vaikides. Janne tundis Kiki iga sammu juures, kuidas tal kõik kohad järjest rohkem valutama hakkavad. Aga arvestades, et ta istus elus esimest korda hobuse seljas, sai ta väga hästi hakkama. Natuke veel tuli vastu pidada ja siis sai taas kindlat maad jalge all tunda. Kui nad emanda lossi ees sadulast maha ronisid, ei suutnud tüdruk vaikset oiet tagasi hoida.

      Emand vaatas teda kaastundlikult.

      „Vaene väike. See oli esimeseks ratsutamistunniks küll natuke liiga pikk maa, aga kokkuvõttes said sa väga hästi hakkama. Mine heida natukeseks pikali. Ja vaata, kas su vend on tagasi jõudnud. Küllap ta on, küla ei asu ju kaugel. Ma lähen räägin korra veel Oculusega. Ja uurin välja, kas kuller on Filomena juurest tagasi jõudnud ja mis ta mulle räägib. Ma saadan Flossiga sõna, kui saan midagi olulist teada.”

      Janne oli emandale ülimalt tänulik, et too talle pisut toibumisaega andis. Ta tahtis küll väga Oculusega rääkida, aga sai aru, et see paar tundi ei muuda enam midagi. Ta lonkas vaevaliselt treppidest üles, silme ees ainult üks siht – voodi. Ta tahtis nii meeletult pikali visata.

      Oma tuppa jõudes avastas ta, et vend polnud veel tagasi jõudnud. Või oli siis uuesti välja läinud. Viimane variant tundus tõenäolisem, sest oli juba hiline pärastlõuna ning polnud võimalik, et külas käimine nii kaua aega võttis. Küllap veetis ta kusagil koos Sissi ja Portusega aega. Janne ei hakanud rohkem oma pead sellega vaevama, vaid vajus ohates voodile. Pikali oli pisut parem olla. Ta sulges korraks silmad, kuid hetk hiljem ta juba magas.

      Janne ärkas selle peale, et keegi sikutas teda varrukast. Ta avas ehmunult silmad. Kas ta jäi tõesti magama. Tundus küll nii. Flossi seisis sõbralikult naeratades ta voodi ees.

      „Hei, ratsanik. Aeg ärgata. Kuidas sa ennast tunned?”

      Janne liigutas käsi ja jalgu. Ta tõdes üllatusega, et valu polnud enam pooltki nii terav kui enne magama jäämist.

      „Pole väga vigagi,” teatas ta rõõmsalt ja ajas end püsti. Seistes andsid jalad ja selg veidi rohkem tunda, aga kokkuvõttes oli see täitsa talutav. Siis meenus talle, et ta pole hommikust saadik oma venda näinud.

      „Flossi, СКАЧАТЬ