Null K. Don DeLillo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raamatu kohta, tegin abitu liigutuse. See raamat esitas väljakutse, see oli pruugitult ostetud pehmekaaneline raamat, niiskunud lehekülgedele tillukeses kirjas üles tähendatud tohutult ägedaid tundeid. Ema ütles, et paneksin raamatu käest ja loeksin seda kolme aasta pärast uuesti. Aga mina tahtsin seda kohe lugeda, mul oli seda praegu vaja, ehkki teadsin, et ma sellega kunagi lõpule ei jõua. Mulle meeldis lugeda raamatuid, mis mind peaaegu tapsid, raamatuid, mis aitasid mul endale öelda, kes ma olen – poeg, kes loeb selliseid raamatuid isa kiuste. Mulle meeldis istuda ja lugeda meie tillukesel betoonrõdul, kuhu paistis osa klaasist ja terasest sõõrist, kus isa Manhattani allosa sildade ja tornide vahel töötas.

      *

      Kui Ross ei istunud töölaua taga, seisis ta akna juures. Aga ta praeguses kabinetis polnud aknaid.

      Ma küsisin: „Ja Artis?”

      „Teda vaadatakse läbi. Varsti antakse rohtu. Ta elab paratamatult rohtude varal. Ta nimetab seda roidunud rahuloluks.”

      „Mulle meeldib see.”

      Ross kordas fraasi. See meeldis ka temale. Ta oli särgiväel, peas tumedad prillid, mida ta nostalgiliselt kutsus KGBdeks – viltuste klaasidega värvimuutvad polaroidid.

      „Me ajasime juttu.”

      „Ta rääkis mulle. Sa veel näed teda ja räägid temaga. Homme,” ütles isa.

      „Ja vahepeal. See koht siin.”

      „Mis sellega on?”

      „Ma teadsin vaid niipalju, kuipalju sa mulle rääkisid. Tulin siia pimesi. Esmalt autoga, mida juhtis autojuht, ja siis ettevõtte lennukiga Bostonist New Yorki.”

      „Keskmist mõõtu eralennukiga.”

      „Sealt tuli pardale kaks meest. Ja siis New Yorgist Londonisse.”

      „Kolleegid.”

      „Kes mulle sõnagi ei öelnud. Ega mul sest lugu ka polnud.”

      „Ja kes läksid Gatwickis maha.”

      „Mina mõtlesin, et see oli Heathrow.”

      „See oli Gatwick,” kordas isa.

      „Siis tuli keegi pardale, võttis mu passi ja tõi varsti tagasi ning siis tõusime jälle õhku. Olin salongis üksi. Nähtavasti magasin. Sõin midagi. Magasin ja siis me maandusime. Pilooti ma ei näinudki. See oli ehk Frankfurdis. Keegi tuli pardale, võttis mu passi, tõi selle tagasi ja ma vaatasin templit.”

      „Zürich,” ütles isa.

      „Siis tuli pardale kolm inimest, mees ja kaks naist. Vanem naine naeratas mulle. Püüdsin kuulata, mida nad räägivad.”

      „Nad rääkisid portugali keelt.”

      Isa nautis seda kõike toolis lamaskledes, nägu ilmetu, öeldu suunatud lakke.

      „Nad vestlesid, aga ei söönud. Mina võtsin suutäie, aga võibolla oli see hiljem, järgmisel reisietapil. Me maandusime ja nemad läksid maha, siis ilmus keegi pardale ja juhatas mu teise lennuki juurde. Too mees oli umbes kahe meetri pikkune kiilaspäine sell, seljas tume ülikond ja kaelas keti otsas suur hõbedast medaljon.”

      „Sa olid Minskis.”

      „Minskis,” kordasin mina.

      „See on Valgevenes.”

      „Ei usu, et seal keegi oleks mu passi templi pannud. Lennuk oli teistsugune kui varasem.”

      „Rusjeti erilend.”

      „Väiksem, vähem mugavusi, ei ühtki teist reisijat. Valgevene,” ütlesin mina.

      „Sealt lendasid sa kagusse.”

      „Olin unine, juhm, poolsurnud. Ma pole kindel, kas edasi ka peatusime või ei peatunud. Pole kindel, kui mitu järku kogu reisil oli. Magasin, nägin und, nägemusi.”

      „Mida sa Bostonis tegid?”

      „Seal elab mu sõbratar.”

      „Sina ja su sõbratarid ei paista kunagi elavat ühes ja samas linnas. Miks nii?”

      „Nii on aeg kallim.”

      „Siin on asi sootuks teistmoodi.”

      „Tean. Olen sellest aru saanud. Siin aega ei ole.”

      „Või siis on aeg nii kõikehõlmav, et me ei taju selle möödumist harjunud viisil.”

      „Sa peidad end selle eest.”

      „Me anname sellele järele.”

      Nüüd oli minu kord toolis lamaskile vajuda. Tahtsin suitsu teha. Olin kaks korda suitsetamise maha jätnud, aga tahtsin nüüd jälle alustada ja siis maha jätta. Kujutlesin seda eluaegse tsüklina.

      „Kas küsida midagi või võtta olukord vaikimisi omaks? Tahaksin reegleid teada.”

      „Mida küsida?”

      „Kus me praegu oleme?”

      Isa noogutas asja vaagides aegamisi. Siis puhkes ta naerma.

      „Lähim suurlinn asub teispool piiri ja selle nimi on Biškek. See on Kõrgõzstani pealinn. Siis on veel Almatõ, suurem, kaugemal, Kasahstanis. Aga Almatõ ei ole pealinn. Varem oli. Nüüd on pealinn Astana, kus on kullast pilvelõhkujad ja kaubanduskeskused, kus inimesed võivad enne sukeldumist kunstlainetusega basseini lebada rannaliival. Kui tead kohalikke nimesid ja seda, kuidas neid kirjutada, tunned end vähem eemalolevalt.”

      „Ma ei jää siia nii kauaks.”

      „Tõsi,” vastas isa. „Aga hinnangutes Artise seisundile on toimunud muutus. Nende arvates juhtub see päev hiljem.”

      „Mina arvasin, et ajastus on ülitäpne.”

      „Ega sa ei pea siia jääma. Ta mõistab seda.”

      „Ma jään. Muidugi jään.”

      „Isegi kõige hoolikama abistamise puhul tikub keha mõningaid otsuseid mõjutama.”

      „Kas ta sureb loomulikku surma või tekitatakse viimane hingetõmme kunstlikult?”

      „Sa ju mõistad, et midagi jääb pärast viimast hingetõmmet alles. Ja sa mõistad, et see on ainult eelmäng millelegi suuremale, sellele, mis tuleb pärast.”

      „See kõik kõlab väga asjalikult.”

      „Tegelikult toimub kõik väga õrnalt.”

      „Õrnalt.”

      „Kiiresti, ohutult ja valutult.”

СКАЧАТЬ