Null K. Don DeLillo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mu vinniline elulugu, hetked, mille ma paratamatult pean tagasi kutsuma, sest need on minu hetked, neid on võimatu mitte näha ja tunda, nad roomavad välja igast seinast mu ümber.

      Kord tuhkakolmapäeval läksin kirikusse ja võtsin end järjekorda. Silmitsesin kujusid, tahvleid, sambaid ja vitraažaknaid enda ümber, siis läksin altaripiirde juurde ja laskusin põlvili. Vaimulik tuli mu juurde ja jättis oma märgi, püha tuha pöidlajälje mu laubale. Põrmust oled sa võetud. Mina ei olnud katoliiklane, mu vanemad ei olnud katoliiklased. Ma ei teadnud, mis me oleme. Me olime Sööjad ja Magajad. Me olime Isa Ülikonna Keemilisse Viijad.

      Kui isa ära läks, otsustasin hakata end tundma hüljatuna või ka pooleldi hüljatuna. Me emaga mõistsime ja usaldasime teineteist. Asusime elama Queensi, aedapääsuga korterisse aiata majas. See sobis meile mõlemale. Lasksin pärismaalase moodi pügatud juuksed tagasi kasvada. Käisime koos jalutamas. Ema teismelise pojaga: kes Ameerika Ühendriikides teeks midagi sellist? Ema ei lugenud mulle moraali mu kõrvalepõikamiste pärast üldisest normaalsusest, õigemini tegi seda harva. Sõime mahetoitu ja põrgatasime avalikul tenniseväljakul vastastikku palli.

      Ja nüüd preestrirüüs vaimulik ja tema pöidla kerge vajutus tuhamärki tehes. Ja põrmuks pead sina saama. Kõndisin tänavatel ringi, otsides inimesi, kes mind vaataksid. Seisatasin kaupluseakende ees ja uurisin oma peegelpilti. Ma ei teadnud, mis see oli. Oli see mingi ebardunud austuseväljendus? Kas ma vedasin Püha Kirikut ninapidi? Või üritasin lihtsalt endast mingit tähendusrikast kujutist luua? Soovisin, et plekk säiliks päevi ja nädalaid. Kui ma koju jõudsin, naaldus ema minust eemale, justkui tahaks mind perspektiivis uurida. See oli ülilühike hinnanguhetk. Hoidusin hoolega naeratamast – mul oli hauakaevaja naeratus. Ema ütles midagi selle kohta, kui tüütud on kolmapäevad kogu maailmas. „Veidike tuhka, mis pea midagi ei maksa, ja otsekohe saab kolmapäevast midagi mäletamisväärset,” ütles ta.

      Lõpuks asusime isaga läbi murdma mõnedest pingetest, mis meid teineteisest eemal hoidsid, ning ma leppisin mõnede tema tehtud korraldustega minu hariduse asjus, kuid tema ärile ei läinud ma ligilähedalegi.

      Ning aastaid hiljem, peaaegu eluaeg hiljem, nagu mulle tundus, õppisin vähehaaval ka tundma naist, kes nüüd minu ees istus, kumaras lähedalasuvalt laualt tulvavas lambivalguses.

      Ning veel ühe eluea, tema eluea möödudes, avas Artis silmad ning nägi mind seal istumas.

      „Jeffrey.”

      „Jõudsin eile õhtul hilja.”

      „Ross ütles mulle.”

      „Ja nii ongi.”

      Võtsin Artise käe pihku. Tundus, et enam polegi midagi öelda, aga me vestlesime terve tunni. Artis rääkis peaaegu sosinal ja mina samuti, arvestades olukorra või siis ka ümbrusega, nende vaiksete saalide, suletuse ja eraldatusega, selle mullakunsti uue põlvkonnaga, tulevase elustamise ootel inimkehadega.

      „Siiatulekust saadik olen end avastanud keskendumas väikestele asjadele, üha väiksematele. Mu vaim kerib end lahti nagu poolilt. Mõtlen pisiasjadele, mis on olnud aastaid maetud. Näen hetki, mis varem möödusid või mida pidasin liiga tühiseks, et neid meenutada. Asi on muidugi minu olukorras või ka arstirohtudes. See on sulgumise, lõppu jõudmise tunne.”

      „Ajutisse lõppu.”

      „Kas sul on raske seda uskuda? Minul küll ei ole. Olen seda asja uurinud.”

      „Ma tean, et oled.”

      „Skeptitsism on loomulik. Me vajame seda. Aga mingis punktis hakkame mõistma, et on olemas midagi väga palju suuremat ja püsivamat.”

      „Üks lihtne küsimus. Ja praktiline, mitte skeptiline. Miks ei ole sa hospiitsis?”

      „Ross tahab mind enda lähedal hoida. Arstid käivad regulaarselt.”

      Artisel oli raskusi selle viimase sõna silpide järjestikku väljaütlemisega ning sellest hetkest alates rääkis ta aeglasemalt.

      „Või siis veeretatakse mind mööda koridore pimedatesse kabiinidesse, mis liiguvad šahtis üles ja alla, aga võib-olla ka küljetsi ja tagasi. Igal juhul viiakse mind läbivaatustuppa, kus mind siis kuulatakse ja vaadatakse, ikka väga vaikselt. Neis ruumides on kusagil ka mõni põetaja või põetajad. Me räägime mandariini keelt, see naine ja mina või see mees ja mina.”

      „Kas sa mõtled ka vahel, milline võib olla maailm, kuhu sa kunagi tagasi tuled?”

      „Ma mõtlen veetilkadele.”

      Ma ootasin.

      Artis ütles: „Ma mõtlen veetilkadele. Sellele, kuidas ma duši all jälgisin veetilka nõrgumas alla mööda püstist kardinat. Kuidas ma keskendusin sellele tilgale, tilgakesele, sellele ümarale terakesele, ning ootasin, et ta võtaks üle kortsude ja voltide nõrgudes uusi vorme, sellal kui vesi mulle pähe pahises. Mis ajast ma seda mäletan? Kahekümne aasta tagusest ajast, kolmekümne aasta tagusest, kauemast? Ma ei tea. Millele ma sellal mõtlesin? Ma ei tea. Võibolla pidasin ma seda veetilka omamoodi elusaks. Elusaks nagu animatsioonis, nagu joonisfilmis. Ma ei tea. Võib-olla oli mu pea lihtsalt tühi. Mulle pähe pahisev vesi on pagana külm, aga ma ei hakka soojuse reguleerimisega vaeva nägema. Ma pean jälgima seda tilka, nägema, kuidas see hakkab pikenema, nõrguma. Aga ta on liiga selge ja läbipaistev, et olla midagi, mis nõrgub. Seisan ja vesi peksab mulle vastu pead ning ütlen enesele, et mingit nõrgumist ei ole. Muda ja löga nõrguvad, see on algeline elu ookeani põhjas ja see koosneb peamiselt mikroskoopilistest mereolenditest.”

      Artis rääkis mingit varikeelt, peatudes, järele mõeldes, püüdes meenutada, ning kui ta jõudis tagasi sellesse hetke, sellesse tuppa, pidi ta minu paika panema, taas paika asetama, minu, Jeffrey, poja, kes ma istusin tema vastas. Kõigile peale Artise olin ma Jeff. See lisasilp, öeldud tema õrna häälega, tegi mind enese olemasolust teadlikuks, õigemini teadlikuks oma teisest minast, palju meeldivamast ja usaldusväärsemast, mehest, kes käib ringi, selg sirge, aga see oli puhas väljamõeldis.

      „Mõnikord pimedas toas,” ütlesin, „panen ma silmad kinni. Astun tuppa ja panen silmad kinni. Või siis ootan magamistoas, kuni jõuan lambi juurde, mis asub voodi kõrval kummutil. Ja siis panen silmad kinni. On see allumine pimedusele? Ma ei tea, mis see on. On see kohanemine? Las pimedus määrab olukorra tingimused? Mis see on? Kõlab nagu miski, mida teeb mõni veidrikust laps. Just selline laps, nagu olin mina. Aga ma teen seda veel praegugi. Astun pimedasse tuppa ja ehk ootan hetke, seisatades uksel, ning seejärel sulen silmad. Kas ma testin end seda pimedust kahekordistades?”

      Vaikisime mõnda aega.

      „Asjad, mida me teeme ja mille seejärel unustame,” ütles Artis.

      „Ainult et me ei unusta. Inimesed nagu meie ei unusta.”

      Mulle meeldis seda öelda. Inimesed nagu meie.

      „Üks neid tillukesi isiksusenutsakaid. Nõnda ütleb Ross. Ta ütleb, et ma olen võõras maa. Väikesed asjad, üha väiksemad. Selliseks on mu olemine muutunud.”

      „Ma leian pimedas magamistoas tee kummuti juurde, püüdes tunnetada lambi asukohta sellel, ning seejärel püüan ringi kobades leida lambivarju ja lambivarju all seda asjandust, mis ta sisse ja välja lülitab, seda nuppu, lülitit, mis valguse põlema paneb.”

      „Ja siis avad sa silmad.”

      „Aga СКАЧАТЬ