Õhus. Pilvetekste 2009–2019. Krister Kivi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asju, mida muidu kunagi ei näe. Linavästrik vehkis Muusikaakadeemia ees tiibadega ja hõljus õhus koolibri kombel. Hiigelsuur varestegäng laias kraaksudes ja hüpeldes mööda Lembitu tänavat. Ja kuskil Lätte tänava lõpus kasvab sirel, millel peamiselt viie- ja kuuelehelised õied ongi. Võib-olla pärast ärkamist on teisiti.

      19.06.2011: Reedest pubi- ja klubiööd nullida püüdes valmistasin detox-tee pooleks pu-erh teest ja mõrumelonist. See ongi ilmselt kõige vastikum võimalik jook maailmas (nagu oleks vanas friikartulifritüüris kala keedetud ning sekka veel näpuotsatäis mulda pudistatud). Aga noh, terviseks.

      23.06.2011: Mulle tegelikult meeldib, kui tühi täna kõik Tallinnas on. Nagu elaks mahajäetud linnas. Üksikuid inimesi on siiski näha hämarduvatel tänavatel ja kui nii jääks, siis tunneks aasta pärast ilmselt neid kõiki isiklikult.

      04.07.2011: New York. Pidi tulema äiksetorm, aga ei tulnud, vähemasti mitte veel. Linn on pime, enamus inimesi 4. juuli pidustustega seoses kuhugi kadunud. Charles Bukowski, hotellitoa voodis: „I got up and walked back to my roominghouse. The moonlight was bright. My footsteps echoed in the empty street and it sounded as if somebody was following me. I looked around. I was mistaken. I was quite alone.“

      09.07.2011: Ma arvan, et mu läpakas on globaalsesse soojenemisse ka oma väärika panuse andnud. Ta peamiselt ainult soojenebki. Väga soojaks. Ja kahiseb. Ning sahiseb. Ja teatab, et programmid „ei vasta“. Ja kahiseb-sahiseb veel. Siis seiskub kõik.

      10.07.2011: Nägin rõdult, kuidas kajakapojad lendama õppisid. Ma ei ole eriline ornitoloog, aga tundus, et see käis minutite jooksul – kuidas täiesti abitu mööda asfalti ukerdamine hüpeteks ja veel pikemateks hüpeteks ja siis minemalendamiseks üle läks. Üldiselt on kajakaid nende jurassicparkilike kriisete tõttu raske armastada, aga see oli küll suhteliselt helge moment.

      14.07.2011: Hommikul terendas silmapiiril võimalus, et peab taas Liibanoni minema, aga nüüd selgus, et jääb siiski ära see asi. Ja ma olen selle üle tegelikult üsna õnnelik. Jääb rohkem aega veini, kirjutamise, rattasõidu ja pilvevaatluste jaoks.

      02.08.2011: Ameerika koosneb kordustest. Ma olen Dallases esimest korda ja kõik on déjà-vu. Südalinna pilvelõhkujad keset päiksekõrbet meenutavad Houstonit, isegi staadion on samas ilmakaares. Linnalähedane rongijaam on täpne koopia ühest California rongijaamast (varjud langevad parkimisplatsile samamoodi). Ainult kuumus on siin teine – kuiv ja põrgulik, täna 41 kraadi. Ja vihma pole üle kuu tulnud ühtegi tilka.

      04.08.2011: Sõitsin täna Kenya Airwaysiga Hongkongist Taisse. Sellel liinil lendab kummalisi kompaniisid, kellel Aasia sees pole nagu pealtnäha asja inimesi vedada. Igatahes oli meeldejääv kogemus: laia naeratusega stjuuard laksas õlale ja küsib, kas tahan kala või kana. Pärisin, kas ta saaks kirjeldada kumbagi, selgus, et mõlemad kartuliga. Veine oli ka kaks: punane ja valge. Aus värk. Ei mingit hyacinthbucketlikku edvistamist.

      05.08.2011: Avastasin, et mu hotellitoas on seinapaneelide taha peidetud kaks lukustatud metallust, mis algavad umbes veerandi korruse kõrguselt. Mis seal on? Kambrid, kuhu müüritakse mittemaksnud kliendid? Seif väga suure hulga sularahaga reisijaile? Okei, ma kujutan ette, et seal võib olla tehniliselt elektrikilp, aga miks see peaks olema peidetud kliendi tuppa, paika, kuhu alati sisse ei saa? Film „Being John Malkovich“ tuli ka meelde täiega.

      06.08.2011: Som tam ehk tänane õhtusöök koosneb läbiuhmerdatuna toorest papaiast, ühest õnnetust soolakrabist, tünnist kaabatud tumedast kalakastmest, (paljudest) tšillikaunadest, ubadest ja tomatist. Töötab ühtlasi talismanina Armani kaupmeeste ja working girl’ide vastu, sest ükski endast lugupidav tai ei pea kliendiks isikut, kes läheb kodu poole, som tam’i kotike näpus. Vastupidi, teda vaadatakse nagu pooleldi omainimest. Ja maitseb som tam jumalikult, päris palju teisiti kui Eesti tai restode porgandisalat.

      16.08.2011: Nägin und – must kass ajas mööda tuba taga nahkhiirt. Kõik toimus täiesti hääletult ja silmale peaaegu tabamatult kiiresti – mustade välgatustena –, paljude korduvate kaadritena. Tundsin vajadust vahele minna, kuigi tegelikult pole mul ei kassi ega nahkhiirt ja ma isegi ei mäleta, kelle poolel ma olin, kui üldse. Puänti polnud, hajus hämarusse kõik.

      18.08.2011: Hakkan südaöö saabumise puhul valmistama neljakäigulist õhtusööki: tom yum, peedi-kimchi, pasta aglio e olio ning plaadipirukas musta riisi, tüümiani ja männiseentega (need olid endal olemas eelmisest aastast). Kuskil võiks olla võimalik end registreerida kompulsiivse ülekokkajana, nii et mind lähema aasta jooksul ühtegi Tallinna toidupoodi ei lastaks.

      22.08.2011: Otsustasin eile öösel, et ma ei lähe nädala lõpuni toidupoodi. Lihtsalt ei lähe ja kõik. Mul on mõned sibulad, odrakruubid, pool pakki makarone, 6 muna, veidi õunu, pudel punast veini ja piisavalt maitseaineid, et pidada aasta aega idamaist restorani. Ja neid ma tarbin nüüd väga aeglaselt. Protestiks madalate palkade, kõrgete toiduhindade, oma elukorralduse ja üldse kõige vastu.

      26.08.2011: “Sellisel lodevusel head vilja olla ei saanud.“ (Toivo Tänavsuu)

      05.09.2011: Ma olen suhteliselt palju oma suhteliselt vähesest telekavaatamisajast pühendanud loomakanalitele, aga eetika on hakanud kimbutama. Mind häirib näiteks see „Monster Bug Wars“ saade, mida Animal Planet hullult promob (ja millest ma siiani pole näinud midagi peale reklaami). Surm ei peaks olema osa meelelahutusest, isegi siis, kui tegu on prussakate ja tuhatjalgsetega. Ei näe olulist vahet gladiaatorite võitlustega.

      13.09.2011: Armas jumal, saada Tallinna mõned aasia kokad, kes TEAKS, mida nad teevad. Ma olen aeg-ajalt käinud selles venelaste Silki sushikas Narva maanteel ja tavamakid tulevad neil enam-vähem välja, aga tänane lõhenahamaki – mis on korrektselt tehtes täitsa hea: mm… krõbe, grillitud lõhenahk… – oli valmistatud TOORE kalanahaga, soomused küljes ja puha. Tuleb ikka jääda kotleti ja jahusousti juurde, pole midagi parata.

      19.09.2011: Hõredasse õhku ehk 12 000 tähemärgi jagu teksti, mida hullult sisse peksin ööl vastu reedet ja nüüd lõpetada mõtlesin, on arvutist nädalavahetuse jooksul lihtsalt minema haihtunud. Grafomaan oleks sellises olukorras väga õnnelik.

      19.09.2011: Küsimus tarospetsidele: kas see, kui ühes ja samas lugemises tulevad korraga mõõkade kolm, torn ja mõõkade kümme, ennustab õnne pigem töös või isiklikus elus?

      22.09.2011: Voodi. Kipsitolm. Palavik. Teises toas on frustreerunud töömeestel ajurünnak: „Nüüd läks või!? Miks ta ei lähe!? K***di p**se r**sk! Oleks teind üheksakendviie, oleks paras olnd! Nüüd jääb siia suur vahe sisse!“ (Kostub saagimist.) „Nüüd läks vä!? K***di p**se, jälle mööda!“ (Kostub veel ägedamat saagimist.)

      24.09.2011: Pakkisin end soojalt riidesse ja läksin Boheemi meega teed jooma. Tee maitses hea. Väljudes lällas tänaval kaks nahktagides venelast, kellest üks vaheldumisi oksendas ja purgist õlut rüüpas. Mind nähes – õigemini salli nähes, õigemini selles salvrätti nähes – süttis tüübi silmades saatanlik helk ja ta üritas seda krabada. Lidusin kiiresti veidi maad eemale. Tropp kakerdas järgi peatumiskäsklusi karjudes. Lidusin veel veidi maad eemale. Esimest korda üle aastate tundus Tallinn ohtlik paik.

      24.09.2011: Midagi ilusamat ka: Vana-Kalamaja tänaval kasvab ühe lagunenud maja hoovis kõrge plangu taga hiiglaslik tumeroheline põõsas. Lehed oleks nagu sireli omad – südamekujulised, СКАЧАТЬ