Talvetuli. Андерс де ла Мотт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Millal?”

      „Arvatavasti mingil ajal ööl vastu esmaspäeva.”

      Ilma igasuguse hoiatuseta hakkavad mööda selga sipelgad jooksma. Vaheldumisi külm ja kuum, ta pole seda juba mitmeid aastaid tundnud. Vähemalt mitte ärkvel olles.

      „Jah, igal juhul …” jätkab Håkansson. „Teie tädi võttis minuga hiljuti ühendust. Ta tahtis testamenti teha. Teie olete ainus pärija.”

      Mees vaikib vastust oodates, aga Laura ei tea, mida öelda.

      „Nagu te kindlasti aru saate, tuleb seoses pärandiga teha nii mõnedki praktilised otsused,” jätkab mees.

      „Jah … ma saan aru,” saab Laura üle huulte. „Kas ma võin teile homme tagasi helistada?”

      „Piisab, kui helistate esmaspäeval. Otsest kiiret ei ole. Nagu öeldud, tunnen kaasa. Teie tädi oli …” Ta ei lõpeta lauset, otsiks justkui õiget sõna. „Väga eriline naine.”

      Kõne lõpeb ja Laura seisab liikumatult, telefon endiselt vastu kõrva surutud. Nahk seljal põleb nagu tules, higipiisad voolavad püksivärvli vahele. Ülejäänud keha on külm nagu jää.

      2

      Vett ei ole vaja karta, Laura. Vähemalt seni, kuni sa seda austad.

      Ujudes kajavad Laural Hedda sõnad kõrvus.

      Maja spaa- ja spordikeskuse bassein on kakskümmend meetrit pikk, Laura ujub ühe otsa viieteistkümne sekundiga. Ta hingab ainult pärast ümberpööramist. Ühtlased liigutused, mis asjata hapnikku ei kuluta. Üks basseinipikkus teise järel, tavaliselt ei kuule ta midagi muud peale veesulina ja vastu trumminahku taguva pulsi. Täna on lood teisiti. Mõtted keerlevad peas, rebides esile hääli ja mälestusi.

      Sport pole kunagi olnud tema tugev külg. Eriti veel neil aladel, kus läheb vaja koostööd. Kallid erakoolid andsid talle piisavalt võimalusi selles veenduda.

      Ujumine oli teistsugune. Seal polnud ühtegi meeskonnakaaslast ega palli. Vastaseid oli vaevu näha. Oli vaid tema ja vesi.

      Hedda oli see, kes teda päriselt ujuma õpetas. Enne seda oli ta Singapuris ujumistundides käinud. Ta sai seal eraõpetaja valvsa pilgu all hakkama täpselt ühe basseinipikkuse paanilise koeraujumisega, ema istus samal ajal päevitustoolil ja lehitses Vogue’i.

      Hedda märkas tema hirmu, ühel suveõhtul võttis ta tüdruku kaasa ja nad läksid väikese aerupaadiga järvele. Laura oli siis seitsmeaastane, aga ta mäletab siiani pisimaidki üksikasju. Nende kohal oli täiskuu ja tähine taevas. Vaikus, mis tekkis, kui Hedda keset järve aerud paati tõmbas.

      „Järv hoiab sind üleval,” ütles ta. „Sa pead teda ainult usaldama. Ja mina olen kohe su selja taga. Terve tee koju tagasi.”

      Ta viipas ranna poole, kust paistsid puhkeküla tuled.

      „Kas oled valmis?”

      Laura hingas sügavalt sisse ja noogutas. Siis lükkas Hedda paadi küljeli.

      Laura peseb end nagu alati kõige vasakpoolsemas dušikabiinis, kus kahhelkivide vuugid on puhtad, veejuga ühtlane ja põranda äravoolukalle kõige parem. Ta piserdab enne sisse astumist seinad ja põranda hoolikalt üle. Kaasa võetud spreipudel sisaldab võrdsetes osades vee ja Klorini segu. Segu, mis kindla peale tapab enamiku mikroorganismidest, mis end põrandal võivad peita. Sellest hoolimata jätab ta kummiplätud jalga.

      Ujumistrikoo on pikkade varrukatega, meenutab pigem sukeldumisülikonda, ta ei võta seda seljast enne, kui on kabiiniukse lukku keeranud. Siin ei näe teda keegi ja tal pole vaja duši all seistes selga seina poole keerata.

      Nad tegid selle esimese ujumisringi Heddaga igal suvel uuesti läbi. Lükkasid üheskoos paadi uppi, ehkki seda polnud tegelikult vaja. Kui vesi oli väga soe, ei kiirustanud nad tagasi randa, vaid lesisid tähti vaadates selili keset järve ja ta õpetas Heddale tähtkujude nimesid.

      Järgmisel hommikul oli väike aerupaat tavaliselt maja lähedale randa triivinud.

      „Paat tunneb järve sama hästi kui mina. See oskab alati ise koju tulla.”

      Kui ta duši all lõpetab, mässib ta end hommikumantlisse, tõmbab kapuutsi pähe ja sõidab liftiga üles oma korterisse. Sel ajal, kui ta ujus, käis koristaja. Nüüd on ta juba läinud ja jätnud endast maha vaid kerge puhtuselõhna.

      Laura lükkab plätud jalast ja läheb paljajalu üle sileda kivipõranda. Kohendab käigu pealt väikest Guan Di kuju, mis esikus kurje vaime peletab ja pärast seda, kui koristaja kapilt tolmu pühkis, mõne millimeetri võrra paigast on nihkunud.

      Põrandaküte on maksimumi peal, termostaat näitab kakskümmend viis kraadi. Ühes nurgas on kamin. Selles põleb karastatud klaasi taha vangistatud gaasileek, mida juhib ja kontrollib tehnika. Ta paneb tule kaminas kaugjuhtimispuldist põlema, väldib leekidesse vaatamist. Siis tõmbab ta jalga lambanahksed sussid.

      Kell on kolm läbi laupäeva pärastlõunal. Stockholmi lumiste katuste kohal on juba hämarduma hakanud. Korteris on vaikne, kuulda on vaid alt tänavalt kostvat tasast liiklusmüra. Ta viivitab tulede põlema panekuga, võtab laadimisriiulilt mobiili. Ei ühtegi sõnumit ega vastamata kõnet. Mitte et ta kõnet ootaks. Pigem on tal endal vaja kellelegi helistada. Ta oleks pidanud seda juba hommikupoolikul tegema, aga venitas viimase hetkeni.

      „Madeleine Aulin.”

      Taustal on kuulda jutukõma.

      „Tere, ema, mina olen. Kas sa oled hõivatud?”

      „Meil on külalised.”

      „Rootsist?”

      „Jah. Lihtsalt mõned vanad tuttavad.”

      Laura tabab kerge toonimuutuse otsekohe ära.

      „Kas Marcus on seal?”

      Lühike paus annab ammendava vastuse.

      „Nad tulid eile. Otsustasid vist viimasel minutil. Tal on olnud närviline aeg ja lapsehoidja vaatab kuni jõuluvaheaja alguseni tüdrukute järele.”

      Laura surub lõuapärad kokku. Formaalselt võttes on ta Marcuse ülemus, aga loomulikult pole noorem vend lausunud sõnagi kavatsusest end töölt vabaks võtta. Veelgi vähem on ta iitsatanud midagi selle kohta, et kavatseb ema ja Pierre’i juurde Mallorcale sõita.

      Ema tõlgendab tema vaikimist omamoodi.

      „Me ei arvanud, et sa saad tulla. Marcus ütles, et sul on palju tegemist. Aga loomulikult oled sa iga kell teretulnud. Sa tead seda.”

      Laura liigutab lõuapärasid, et nende pinget leevendada. Ta ei saa kutset vastu võtta, esiteks sellepärast, et see on esitatud pika hambaga, teiseks sellepärast, et ta ei suuda ette kujutada midagi hirmsamat kui jõulude tähistamine ema ja Pierre’i uhkes Hispaania villas koos Marcuse lärmaka perekonnaga. Aga kui ta keeldub ja toob ettekäändeks töö nagu tavaliselt, kui tegemist on mingi perekondliku üritusega, jääb neile õigus. On igati mõistetav, miks teda kõrvale jäetakse.

      „Muide, СКАЧАТЬ