Talvetuli. Андерс де ла Мотт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pead ohjad jälle enda kätte haarama, Laura. Find somebody new. Yihaa!”

      Seda viimast Stephanie tegelikult ei öelnud, vaid Laura lisas selle oma mõttes juurde. Ta võtab tubli sõõmu veini ja leiab, et on ebaõiglane. Steph on kasvanud USA-s ja räägib seepärast mõlemat keelt läbisegi. Mõnikord tundub Laurale, et Stephanie teeb seda meelega, liialdab inglise keelega otsekui selleks, et massist eristuda, mida tema puhul aga üldse vaja ei oleks.

      Ta vaatab laua otsa poole. Steph on nagu alati kena, tema kleidi dekoltee on täpselt õige sügavusega. Heledad juuksed on hoolikalt föönitatud, pea kergelt küljele kallutatud, see poos paneb kõik mehed tema läheduses otsekohe tahtma talle meele järele olla. Steph on temast kaks aastat vanem, aga ilulõikused on tehtud nii tagasihoidlikult ja profilt, et keegi ei pakuks talle päevagi üle neljakümne.

      Laura ise näeb välja täpselt nagu neljakümne viie aastane naine. Tal on silmanurgas kanavarbad ja laubal murekorts, mis paistab punapäiste inimeste kriitvalgel nahal eriti selgelt silma. Juuksevärv ja nahatoon on isalt päritud, karm joon suu ümber seevastu aga täiesti omal käel hangitud.

      Laural on seljas pikkade varrukatega pluus ja selle peal kašmiirkampsun, ehkki mõned meestest on soojas ruumis juba lipsusõlme lõdvaks lasknud, on ta sõrmed ja ninaots jääkülmad. Tänu talvetulele on need alati ja aasta ringi külmad. Või pigem talvetule tõttu. Mingit tänulikkust ta selle suhtes ju ei tunne.

      Nad on Stephiga nii mõneski mõttes vastandid. Steph on avatud ja ekstravertne ning oma ettevõtte nullist ise üles ehitanud. Tema võttis üle isa firma. Istus kaetud laua äärde, nagu ema talle pidevalt meelde tuletab.

      Stephanie on Laura pilke märganud, sest ta vaatab sõbranna poole ja noogutab paljutähendavalt. Laura teab, mida see tähendab. „Võta ennast kokku, Laura, anna talle võimalus.”

      Ta ohkab vaikselt endamisi ja pöördub siis Niklase poole. Püüab mitte vaadata plekki mehe lipsul.

      „Vabandust, ma ei kuulnud, mis sa ütlesid.”

      Niklas punastab.

      „Küsisin ainult, kas sa tegeled investeerimisäriga?”

      „Ei, ma töötan riskide juhtimise alal. Põhiliselt avalikus sektoris.”

      Niklas jääb talle küsivalt otsa vaatama ja ta taipab, et peab pikemalt seletama.

      „Me hindame inimesi. Kas nad on palkamiseks või edutamiseks sobivad. Võib-olla oled sa kuulnud väljendit „skriining”?”

      „Sa tahad öelda, et kontrollid karistusregistrit ja nii…?”

      Ta märkab mehe toonist, et too ei saa aru, selles pole midagi imelikku. Tema eriala on pehmelt öeldes väga kitsapiiriline.

      „Karistusregister on sellest ainult üks väike osa. Tahame saada inimesest täielikumat pilti. Kontrollime majanduslikku olukorda, perekondlikke suhteid, räägime vanade õpetajate, endiste tööandjate, kolleegidega. Kokku teeme üle saja erineva kontrolli ja mõnikord ka süvaintervjuusid.”

      Ta jätab ütlemata, et just nimelt viimane on tema eriala, ta ei taha meest asjata hirmutada. Tegelikult on tal Niklase kohta põhiline või vähemalt kõige tähtsam juba teada. Ta ei kavatse mingil tingimusel mehega uuesti kohtuda, ükskõik, mida Steph ka ei ütleks.

      „Kes teie kliendid on?”

      Hea küsimus, selle eest tuleb meest tunnustada. Kui praegu oleks tegemist intervjuuga, joonistaks ta ankeedi servale väikese konksukese, mis tähendab, et mees on arukam kui välja paistab.

      „Enamasti värbamisfirmad,” vastab ta. „Aga ka ettevõtted või ametkonnad, kes kavatsevad oma töötajaid juhtivatele kohtadele edutada. Mõnikord investeerijad, kes tahavad oma partnerite tausta teada.”

      „Nagu näiteks Stephanie?”

      „Just nimelt.”

      Täpselt siis, kui Laura tahab viisakas olla ja Niklaselt tema töö kohta pärida, murrab teisel pool lauda istuv alfaisane nende vestlusesse sisse. Ta on umbes viiekümnene ja Laural pole mehe nime teada saamiseks vaja nimekaarti vaadatagi.

      „Kas sa ütlesid, et tegeled juhtide palkamisega?”

      Kogu laudkonna tähelepanu on alfaisasel, mistõttu kõik pilgud pöörduvad nüüd Laurale.

      „Ei,” vastab Laura järsult, sest ta taipab juba, kuhu mees tüürib.

      Aga loomulikult ei lase too end nii kergesti eemale peletada.

      „Ma otsin praegu tegelikult uusi väljakutseid.”

      Laura raputab pead.

      „Nagu öeldud, ei tegele ma juhtivtöötajate värbamisega.”

      Kuid alfaisane ei tee kuulmagi.

      „Tavaliselt suurendan ma juba esimese aasta jooksul käivet vähemalt kümme protsenti,” ütleb ta. „Mõni nädal tagasi oli ärilehes minust artikkel, juhtusid ehk lugema?”

      Laura pöörab end demonstratiivselt Niklase poole, aga alfaisane ei saa vihjest aru.

      „Headhunter’id helistavad vähemalt korra nädalas,” jätkab ta. „Pakuvad mõnikord lausa unistuste palka. Aga ma otsin õiget väljakutset. Mis firmas sa töötasidki, Lena?”

      Steph sekkub, enne kui Laura jõuab mehele midagi nähvata.

      „Laura juhib omaenda firmat, Tobias. Ta koostab hinnanguid sellistele nagu sina, otsib üles teie nõrgad kohad. The skeletons in your closets. Vaata temaga parem ette!”

      Kostab üksikuid naerupahvakuid ja kui Tobiasel oleks vähegi taipu, jätaks ta selle teema sinnapaika. Kuid selle asemel kummardab ta üle laua lähemale.

      „Ah või nii. Mis hinnangu sa siis mulle annaksid, Laura? Millised on minu nõrkused?”

      Ta naeratab äsja valgendatud hammaste särades laialt, mõned külalistest järgivad tema eeskuju.

      Laura märkab Stephanie pilku, loomulikult peaks ta suu kinni hoidma, aga Alfa-Tobias on endaga nii metsikult rahul, nagu on omane ainult teatud kindlat sorti meestele. Ta lausa norib muhku.

      Stephanie raputab pead, kuid Laura ei vaata tema poolegi.

      „Kuule, ma olen sinusuguseid palju näinud,” läheb Tobias õhku täis. „Hobipsühholoogid, kes arvavad, et võivad ainult mingi kuradi testi järgi inimese üle otsustada. Kas nimetaksid oma kolm kõige suuremat nõrkust? Millist värvi sa oma isiksusega seostad? Kui sa oleksid auto, siis millist marki? Täielik jura!”

      Mees naerab valjusti, mõned külalised, peamiselt mehed, liituvad temaga. Poolehoiust innustust saanuna nõjatub ta veelgi lähemale, sirutab ette kergelt kleepuva küünega nimetissõrme.

      „Aga miks mitte, give me your best shot, Laura!”

      „Hästi, aga pea meeles, et see oli sinu idee.”

      Laura võtab lonksu vett, paneb СКАЧАТЬ