Kadumismäng. Leona Deakin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Ja sa tundsid end hirmust kangena?“

      „Jah.“ Seraphine vaigistas naeratuse. See läks ludinal.

      Doktor Bloom vaikis ja hingas sügavalt sisse.

      „Mida tähendab hirmust kange? Kas sa oskad kirjeldada, mis tunne see oli?“

      „Ee …“

      Bloom ei soostunud tema eest vaikust täitma.

      „Mitu seanssi meil tuleb?“ küsis Seraphine.

      „Nii palju kui vaja.“

      „Aga tavaliselt?“

      Doktor naeratas. „Kas pead seda kogemust tavaliseks, Seraphine?“

      Kurat. Pean keelt hammaste taga hoidma.

      „Vabandust. Ei. Arvasin lihtsalt, et mingi arv peab olema.“

      „Oskan täpsemalt öelda siis, kui oleme juba paar korda kohtunud.“ Bloom pani märkmiku kinni. „Meile mõlemale tuleks kasuks, kui sa hakkaksid päevikut pidama ja kirjutaksid selle läbielamise ja seanssidega seotud mõtted üles. Lihtsalt asjad, mida sa mäletad, meenuvad detailid ja kuidas sa end tunned ja olukorraga kohaned.“

      Doktor Bloom võttis selja tagant laualt samasuguse märkmiku kui tal endal ja ulatas selle Seraphine’ile. „Võiksid ehk seda kasutada.“

      Seraphine küünitas ettepoole, võttis märkmiku, asetas selle endale sülle ja pani käed selle ümber. Ta ootas, et Bloom enda jäljendamisele kuidagi reageeriks. Inimesed kergitasid sellise asja peale tavaliselt kulmu või naeratasid. Aga Bloom ei reageerinud kuidagi. Ta küsitles Seraphine’i koduse elu ja kooli teemadel ning Seraphine andis endast parima, et teemat mujale juhtida ja vastamisest kõrvale puigelda.

      Kui Seraphine tund aega hiljem kabinetist väljus, oli ta rahul, et suutis psühholoogi ninapidi vedada. Kuni poole koridori peal meenusid talle ühtäkki salvrätid. Mul pidi ju salvrätte vaja minema. Järgmine kord ta nii tobedat viga ei tee.

      5

      Bloom kontrollis Angeli metroojaama poole astudes, kas metroo­pilet on tal ikka jakitaskus. Siis märkas ta piletiväravate poole tõttavaid jalakäijaid ja otsustas hoopis, et kõnnib need poolteist miili tagasi Russell Square’ile jala. Uue kliendiga tutvumine paneb alati mõtted keerlema ja värske õhk aitaks tal seansist sotti saada.

      Ta pööras paremale Chadwell Streetile, kus kavatses ümber Myddelton Square’i põigata ja läbi vaiksete tagatänavate kulgeda, kui ta telefon helisema hakkas

      „Terekest, ’reilna!“ Marcus Jamesonis ei voolanud tilkagi Austraalia verd ja ometi tarvitas ta iga päev austraallasele omast tervitust koos sobivalt eheda aktsendiga.

      „Terekest, ’ärra,“ vastas Bloom, püüdmatagi varjata oma äratuntavalt laulvat Yorkshire’i kõnepruuki.

      „Mis toimps?“ küsis Jameson seejärel Walesi intonatsiooniga. Bloom mõtles, kas üks niivõrd premeeritud minevikuga salateenistuse töötaja ei peaks ehk poliitkorrektsemalt väljenduma. Samas leidis ta aga, et mehe kalduvus aktsente imiteerida oli nagu patoloogi sünge huumor – toimetulekumehhanism kõige halva balansseerimiseks. Või vahest mõtles Bloom lihtsalt üle. Äkki Jamesonile lihtsalt meeldivad erinevad aktsendid.

      „Olen nüüd tagasiteel,“ vastas ta, „peaksin umbes kümne minuti pärast seal olema.“

      „Kuidas uustulnukaga läks?“

      „Ei teagi.“

      „Keeruline juhtum?“

      „Keeruline isiksus vist. Aga võin ka ülekohtune olla. Vabandust.

      Ma poleks pidanud seda ütlema.“

      „Kõhutundes pole muide midagi halba, Augusta. Sa ei saa ju eelarvamusteta vaakumis elada. Mõnikord teab vaist paremini.“

      „Ja-jah. Nii see arvatavasti ongi, aga püüd objektiivne olla ei jookse ka mööda külgi alla. Pean veidi järele mõtlema. Varsti näeme.“

      „Kuule … Helistasin tegelikult sellepärast, et mul on üht teenet vaja.“

      Bloom surus telefoni tugevasti vastu kõrva, et liiklusmüra summutada. See oli midagi uut. Nende viie aasta jooksul, mis nad väikses konsultatsioonibüroos koos olid töötanud, polnud Jameson eales teenet palunud. Ta oli üks neist sõltumatutest isetegija-tüüpidest. Sellepärast meeldiski naisele temaga koos töötada. Ta poleks jaksanud pärast noorte kurjategijate nõustamist veel hädalist äripartnerit kantseldada.

      „Ma kuulan,“ vastas ta.

      „Kontoris on üks naine, keda ma sulle tutvustada tahaksin. Ta vajab meie abi. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline.“

      „Kas meile abi eest tasutakse ka?“ Bloom pööras Margery Streetile.

      „Ei. Ei tasuta. Sellepärast seda teeneks kutsutaksegi. Kuule, selgitan lähemalt, kui tagasi oled. Tahtsin lihtsalt ette hoiatada, et sa end sunnituna ei tunneks.“

      Ta teadis, et Jameson luiskab. Ta polnud helistanud, et teda ette hoiatada. Ta helistas, et temas seeme idanema panna, sest teadis, et Augusta ei suuda müsteeriumi lahendamisest ära öelda. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline. Alati oli mingi mõistatus. Mõnikord palkasid neid pered, kes tahtsid lähedasega juhtunus selgust saada, kui politsei oli juba käega löönud. Või siis riigiprokuratuur või kaitsja vandeadvokaat, kui kuriteo asjaolud eriti hämaraks jäid.

      Nad olid tutvunud ühel konverentsil. Augusta kõneles seal kuritegeliku ekspluateerimise peamistest motiividest. Jameson otsis ta pärast üles ja naljatas, et keegi ei sobi müsteeriume paremini uurima kui üks endine spioon ja kriminaal­psühholoog. Ja kuus kuud hiljem nad just nimelt seda tegidki.

      Neist sai hea meeskond ja nad olid ka väga erinevad. Augusta eeldas, et kooli ajal oli Jameson olnud See Poiss: kindlasti populaarne, humoorikas, ragbimeeskonna liider ja kapten. Ja hoolimata sellest, et tegemist oli kõige korratuma inimesega, keda ta kunagi kohanud oli, jagus mehes piisavalt enesekindlust, et evida ranget ja sõnadetagi selget autoriteeti. Augusta omakorda oli vaat et piinlikult pedantne inimene.

      Nende kontor kujutas endast rendikeldrit ühe klanitud ­Russell Square’i suhtekorraldusfirma ruumide all. Kontor oli väike, hämar ja kohaselt diskreetne.

      Kui Bloom sinna jõudis, leidis ta Jamesoni töölaua tagant. Ta tumedad juuksed olid pisut välja kasvanud, nii et lokid ­tikkusid silma. Mees kandis teksaseid ja triiksärki, aga ei mingit lipsu, nagu ikka. Tema kõrval istus kulunud, sihilikult katkirebitud liibuvate teksastega teismeline tüdruk. Tal olid madalasse hobusesabasse seotud pikad pruunid juuksed ja seljas ilmetu hall kampsun.

      „Jane,“ ütles Jameson, „tema on Augusta.“

      Bloom langetas koti põrandale ja istus oma laua taha.

      „Jane peatub tihti mu õe Claire’i pool, kui ta ema välislähetustel on,“ selgitas Jameson. „Lana töötab sõjaväes. Tunnen Jane’i juba ajast, mil ta oli alles põlvepikkune plikatirts. Oleme aastate СКАЧАТЬ