Kadumismäng. Leona Deakin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja viimaks, et maailm võib olla hoomamatult julm. Lapsepõlv peaks lagunema kildhaaval, et mõistusele jäetaks aega kohaneda. Kui see aga ühe jõhkra ropsuga katki kiskuda, jäävad alles eituse, viha ja viimaks meeleheite armid.

      Bloomil polnud väge kella tagasi pöörata ega traumat olematuks teha, aga ta võis püüda lapse mõtetes leiduvat helgust võimendada ja mure müra vaigistada.

      Seraphine seisatas väikse kabineti uksel ja vaatles hindavalt doktor Bloomi. Naine istus kõrge seljatoe ja puidust käetuge­dega toolil. Tal olid lühikesed kaerakarva juuksed, jalas mustad püksid ja seljas roheline V-kaelusega džemper, mis jättis korraliku ja elegantse mulje. Jala otsas olid tal madala ­kontsaga mustad kingad, mille Seraphine’i ema oleks hinnanud mõistlikeks. Psühholoogi jalad küündisid vaevu põrandani.

      Ta on lühike nagu minagi, mõtles Seraphine. Sellest võib kasu olla.

      „Tere, Seraphine,“ ütles Bloom, „tule sisse ja võta istet.“ Ta hoidis käsi süles väikese musta märkmiku ümber. Ta ootas, kuni Seraphine istet võttis, ning jätkas: „Kuidas sa end täna tunned?“

      Seraphine pilgutas paar korda silmi. „Hästi,“ vastas ta. See on alati turvaline vastus.

      „Hästi,“ kordas Bloom. „Kas sa tead, miks su ema palus mul sinuga vestelda?“

      „Majahoidja pärast.“

      Doktor Bloom noogutas. „Tead, et ma olen psühholoog?“ Bloom ootas, et Seraphine ta küsimusele reageeriks, ja ütles siis: „Ma töötan noortega, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises.“

      „Te töötate siis politsei heaks?“

      „Mõnikord jah. Kuigi peamiselt töötan koos advokaatide ja nende klientidega või noorsooteenistusega – seda enamasti kohtuistungiks valmistumise ajal. Aga su ema palus mul täna sinuga vestelda, sest ta muretseb, kuidas hiljutine läbielamine sulle mõjus. Nii et ma olen siin, et aidata sul selles selgusele jõuda. Liigume sinu tempos. Siin on klaas vett ja salvrätid, ja kui soovid millalgi pausi teha, siis anna lihtsalt märku.“

      Seraphine vaatas salvrättide karpi. Ta eeldab, et mul läheb neid vaja, mõtles ta. „Kuidas ma teid kutsuma pean?“

      „Doktor Bloom sobib hästi. Ma kuulsin, et sa oled küllalt võimekas õpilane ja õpetajad arvavad, et sul on väga head välja­vaated. Kas sulle meeldib koolis käia?“

      Seraphine kehitas õlgu.

      „Su ema ütles, et oled andekas sportlane. Rääkis, et käid netpallitrennis ja oled sulgpallikoondises võistelnud. On see tõsi?“

      Seraphine kehitas taas õlgu.

      „Ja et sa mängisid eelmise aasta koolinäidendis peaosa. Tõeline multitalent.“

      Seraphine niheles toolil. Ta pidi end kokku võtma. Praegu käitus ta nagu mõni ta lollidest sõbrannadest. Ta vaatas, kuidas Bloom istub sirge seljaga, jalad kenasti kõrvuti ja käed põlvedel. Seraphine ajas selja sirgu. „Ma olen füüsikas, keemias ja matemaatikas päris hea.“

      Doktor Bloom noogutas.

      „Ja sportida meeldib mulle ka.“ Ta nihutas parema jala otse parema põlve alla.

      „Ja sa oled ainus laps. Kas olete vanematega lähedased?“

      „Väga.“

      „See on hea,“ naeratas Bloom, justkui oleks ta selle vastuse üle siiralt rõõmustanud. „Kas saaksid selgitada, mida „väga“ sinu jaoks tähendab?“

      Seraphine liigutas vasaku jala parema jala kõrvale. „Ja mulle meeldib ka joonestamine ja tehnoloogia, sest mister Richards on hea õpetaja.“ Ja ta teritab pliiatsid väga, väga teravaks.

      „Ah nii.“

      „Kas te olete arst?“ küsis Seraphine, kui käed reitele kokku pani.

      „Ei, aga mul on psühholoogias doktorikraad. Kas tead, mida see tähendab?“

      Seraphine noogutas. „Kus te õppisite? Ma ei tea, kas tasub ülikooliga jamada. See tundub nagu aja raiskamine, kui võiksin lihtsalt raha teenida. Mis teie arvate?“

      „Kas ütleksid, et oled emaga lähedasem kui isaga?“

      Ei kummagagi, mõtles tüdruk. „Mõlemaga,“ vastas ta. „Võrdselt.“

      „Ja kas nad on pärast juhtunut sulle toeks olnud?“

      Teineteisele jah. Nagu nad oleksid mingid kuradi ohvrid. Seraphine peitis ärrituse naeratuse taha. „Nad on imepärased.“ „Imepärased?“ Seraphine oli vägagi teadlik, et Bloomi pruunide silmade pilk püsib temal. „Sul on väga vedanud, ­Seraphine.“

      Miski selles, kuidas ta seda ütles, pani Seraphine’i arvama, et naine mõtles täpselt vastupidist.

      „Kas saaksid oma sõnadega kirjeldada, mis spordisaalis juhtus?“

      Seraphine hingas sügavalt sisse. Ta oli selleks valmistunud. „Läksime Claudiaga sinna ja majahoidja tuli meile järele. Selgub, et ta on Claudiaga juba mitu kuud sehkendanud. Mitte et Claudia oleks seda tahtnud, vaid see mees on teda vägistanud. Ta nägi meid siis saali minemas ja otsustas, et võiks meie mõlemaga lustida. Claudia üritas teda peatada, aga ta tuli mulle kallale, üritas mind käperdada. Ta surus mu nurka ja ma ei teadnud, mida teha. Ja siis ma …“

      Seraphine mõtles järele: ta pidi selle õigesti sõnastama.

      „Mul oli taskus pliiats ja ma lõin teda. Arvasin, et see võiks teda kriimustada, anda meile võimaluse minema joosta. Aga see läks talle otse kaela sisse nagu lups ja siis tuli palju verd. Kõik kohad olid verd täis ja ta libastus ja kukkus ega tõusnud enam püsti. Ja oligi kõik.“

      Doktor Bloom tegi märkmiku lahti ja pani kolm-neli sõna kirja. „Aitäh sulle. Sellest on palju abi. Ja kui majahoidja sind nurka surus,“ sõnas ta endiselt märkmeid tehes, „enne kui sa pliiatsit kasutasid, siis mida sa mõtlesid?“

      „Ma ei tahtnud, et see pervo mind ära vägistaks.“

      Bloom tõstis pilgu. „Ja kuidas sa end tundsid?“

      „Hirmust kangena.“

      Bloom noogutas. „Kindlasti. Ja mida sa sellel hetkel nägid?“

      „Nägin?“

      „Kas tajusid saalis toimuvat või keskendusid mingile kindlale üksikasjale?“

      Seraphine’ile meenus, kuidas ta jõllitas tukslemist Tusa-­Darreni kaelal. „Ma ei usu … Ma ei mäleta.“

      „Kas sa karjusid või kisendasid?“

      „Ei.“

      „Aga Claudia?“

      Seraphine raputas pead.

      „Miks mitte?“

      „Ta oli uksed lukku pannud. Sellel polnud mõtet.“

      „Nii СКАЧАТЬ