33 kohtumist. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

      Pean mägironimist pigem vaimseks tööks. Sportlastel mägedesse asja pole, nad ei saa seal hakkama.

      Tahtsin rääkida loo eestlasest nimega Peep Kala ja ühest leedukast. Kui neid kahte poleks, siis ma sinuga seda juttu siin ei räägiks. Kas oli see liiga utreeritult öeldud või oligi päriselt nii?

      See on päriselt nii. Asi oli lihtne. Ma teen vahepeal lolle vigu. Mul ei ole kombeks käigu pealt juua, iga gramm on mägedes ju arvel ja ma mõtlesin, et küll ma hakkama saan. Olin juba umbes 7000 peale jõudnud, kaheksa tundi oli juba meeletus päikesepaistes käidud, kõvasti oli higistatud. Mul on selline füüsiline eripära, et hemoglobiin on 180. Nagu doktor Melnik mulle ütles: sina ära olümpiamängudest mitte unistagi, kohe tekib dopingukahtlus. Mõistus oli täiesti selge. Saulius oli juba ees üles läinud laagrit ette valmistama ja meie Kalaga läksime järele ning mul blokeerus midagi ajus ära. Veri oli paks ja mingi asi jäi ajju kinni. Maa ja taevas vahetasid kohad. Taevas all ja maa üleval, sa ei saa üldse aru, kuskohas sa oled, mis sinuga toimub. Kala ei saanud ka aru, mis minuga toimub ja ütles: istu koti peale. Mina vaatan, kott pole mitte maas, vaid kusagil üleval. Ääretult keeruline situatsioon, aga mõistus on samal ajal täiesti selge. Jutt täiesti loogiline, tegutsed. Kala ei teadnud, mida teha. Kaasas oli Dexamethasone, süstlas selline vedelik, mis lööb laibale ka elu sisse. Hapnik oli Sauliuse käes, tema oli sellega juba üles läinud. Õnneks oli raadiosaatja, Kala helistas Sauliusele, ütles, et on jama, katsu selle hapnikuga alla tulla. Siis üritas ta mulle seda Dexamethasone’i süsti tagumikku lüüa. See lüüakse läbi kõigi riiete otse lihasesse. Kuigi päike paistab ja on kuum, on tegelikult üleval väga külm. Vedelik külmus süstlanõela sees ära ja Kala üritas nõela vahetada. Igavene jama. Lõpuks lõi ta mulle süstla sisse ja sai süsti ära teha. Võib-olla süsti või millegi muu toimel hakkas mul tasapisi parem. Hakkasin asju loogiliselt paika panema: näen juba rada, kust ma tulin, näen ülesmineku rada. Asi läks enam-vähem paika. Saulius jõudis hapnikuga kohale ja hakkasime alla minema, sest kui oled Dexamethasone’i süsti saanud, siis mingit ülesminekut enam olla ei tohi. Ainult laskumine. Me ei tea ju, mis see oli. See võis olla insult, mägihaigus, ajuturse, kopsuturse. Pilt oli paigas, jalad võtsin alla, natuke imelik oli. Laskud, laskud ja isegi kui jääseintest tuli köitega alla tulla, olin täiesti võimeline seda tegema. Hakkasime jõudma alumisse laagrisse, 50 meetrit oli telkideni ja sain uuesti täpselt samasuguse paugu. Aga mõistus oli selge, ütlesin Kalale ja Sauliusele, et ma panen silmad kinni, siis ma saan raskusjõu mõjul aru, kus on taevas ja kus maa, teie võtke mul kaenla alt kinni ja vedage mind lihtsalt telki. Ja nii oligi. Oksendasin öö otsa, kehv seis oli. Hommikul jalgu alla ei võtnud, hakkasin roomama üle nende kurude. Mingil hetkel võtsin jalad alla, Kala läks ees, hoidsin ta seljakotist kinni, Saulius tuli järel, pani mulle mingi köie ümber. Hoidis mind tagant. Vahemaad olid pikad, baaslaagrisse oli kümneid kilomeetreid. Baaslaagris oli selge, et vaja on minna Katmandusse arsti juurde. Kala ja Saulius vedasid mind kohta, kuhu džiip sai vastu tulla. Džiibiga sõitsime otse Katmandu haiglasse. Haiglad on seal väga kõvad! Kohalikke ei lasta isegi ligi, ainult USA doktorid teevad tööd. Koht on selliste asjade jaoks parim, mis olla saab. Ajuskannid, asjad, seal saab kohe kõik selgeks. Löödi tilgutid igale poole sisse ja asi läks paari päevaga paika, aga kuu aega oli pilt veidi kõver. Sõitsime Kalaga Katmandust tagasi ja mina küsisin, kas maantee on viltu. Tema vastas, et ei, tee on täiesti otse. See on põhjus, miks ma suuri mägesid enam ei tee.

      Mägede halastamatuses on inimlik mõõde, igaüks on seal iseenda eest väljas. See, kuidas Saulius ja Kala sind mäest alla tõid, on ekstreemne näide, kuidas sõbrad hoiavad kokku ja teevad ühe võimatu asja ära, et oma kamraad päästa. Seda oleksid ilmselt teinud ka sina. Üldjuhul on ju nii, et grupp läheb võõrast hädasolijast lihtsalt mööda.

      Jah, see on täiesti tavaline asi. 8000 peal täiesti tavaline. Oma grupp hoiab kokku, aga kui on keegi tundmatu, võõras inimene suremas, siis on sinu otsus, mida teha. Katsud teda toibutada ja uurid, mis on juhtunud. Kas on võimalik teda alla viia. See oleks ju tore tegu, päästa inimese elu, aga see pole sellisel kõrgusel, 8000 peal nii kerge, teist inimest vedada. See võib mitmekümne inimese töö olla.

      Meil on taustal foto hukkunust, mida mägironijad tunnevad nime all „Green boots“.

      Jah, ma tean seda.

      Surnud alpinist on maamärk. Neid sealt ei koristata?

      Ei. See peaks olema India politseinik. Kõik, kes põhja poolt Everestile lähenevad, on seda näinud. Ta on veidi kalju taga varjus ja seetõttu nii jäänud, sest kui Everestil on torm, siis kõik laibad ja praht – kõik pühitakse minema, aga teda tuul ei puutu ja nii on ta sinna jäänud.

      Kust sinu rahu tuleb? Sinusuguse suhtumisega mehed on läbi käinud oma surmakoridori. Sa ei saa edasi minna, kui pole saanud oma hirmust lahti lasta.

      Ega mäed tõmblemist ei salli. Ma pean mägironimist vaimseks tööks, mitte füüsiliseks. See pole sportlik värk, et kui sa mäkke ronid, siis pead kindlasti esimene olema, kes tippu jõuab. Me oleme koos Jaan Künnapiga öelnud kogu aeg, et sportlastel mägedesse asja pole. Nad ei saa seal hakkama. Mägedes tuleb tegutseda rahulikult, kõike tuleb teha mõistlikult. Kui mingi tipp jääb tegemata, siis sellest pole midagi. Mul on mitu tippu tegemata jäänud, no mis siis. Alati pole sobivaid tingimusi. Tuled alla ja kõik on hästi.