33 kohtumist. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

      Alar Sikk:

      ka mina olen kõrgel rumalusi teinud

      Alar Sikk on sündinud 4. jaanuaril 1966.

      Esimene eestlane, kes on jõudnud maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu. Esimene eestlane, kes on tõusnud kõigile eri maailmajagude kõrgeimatele tippudele. Kõnelus toimus 8. jaanuaril 2019.

      Kas need matkarajad on sellised, et inimene peab looduses ise hakkama saama sellega, mida loodusema annab, või on need rajad külapoele lähedal?

      Väga tähtsad objektid matkaradade juures ongi poed. Siin on omad tingimused. Number üks, et matkarajal oleks palju ilusat loodust ja matkarajale jääks võimalikult palju kultuuri. Kirikud, turismitalud jne. Poed, et oleks võimalik matkarada iseseisvalt läbida. Peraküla–Ähijärve on 820 kilomeetrit pikk, seal lihtsalt peavad teatud vahemaa tagant poed olema. Siis lõkkekohad ja kohad, kus saaks telkida. Kõike seda peab arvesse võtma.

      Üks meie ühine retk oli lõbus. Meil olid kanuud, jalgrattad, hobused. Kas praegu võin ma samamoodi sellel rajal käia?

      Ei, see oli tol hetkel show-üritus, et oleks mõnus, äge ja huvitav. Praegu päris nii ei ole, et sulle pakutakse mingil hetkel hobust. Aga on eri võimalusi. Kui kusagil laenutatakse kanuusid, siis miks mitte seda kasutada.

      Alar, sa oled matkal ülirahulik, peaaegu vaga mees, aga ma mäletan ühelt matkalt olukorda, kus sa olid nii püha viha täis, et isegi su käed värisesid. Kas mäletad, millal see oli?

      Mäletan, aga ma ei taha sellest rääkida.

      Kui 8000 meetri kõrgusel näed võõrast alpinisti suremas, siis lähed temast mööda. Abi vajavat inimest üksi nii kõrgelt mäest alla vedada on peaaegu võimatu.

      Ma räägin siis ise.

      Äkki me mõtleme erinevaid hetki?

      Mina mõtlen seda korda, kui oli ratsutamisetapp ja …

      (naerab) Mina mõtlesin hoopis ühte teist korda.

      Sa tulid, hobune käekõrval, teised tulid kõik ratsa, ja sa olid nii närvis, et käed ka värisesid ja kõikvõimalikud eestikeelsed vandesõnad lendasid ning sinna otsa põrutasid veel, et hobune on kõige lollim elusolend, keda sa üldse oled näinud. Kas nüüd on su suhtumine muutunud?

      Ma pole kunagi ratsutanud ja hobustest ei tea mitte midagi. See oli selline suur loom ja selgus, et just eelmisel päeval olid parmud välja tulnud. Siis ta puristas ja vehkis peaga ja ma mõtlesin, et mida ma tegema pean, see loom on ju täiesti juhitamatu. Arvasin, et palju parem on liikuda jala. Siis me metsa ääres sinuga kokku saimegi. Sul oli väga hea idee: istu auto peale ja ma viin su laagrisse ära.

      Oled öelnud, et kui sul läheb elu liiga lihtsaks, padi liiga pehmeks ja voodi liiga soojaks, siis järelikult on õige aeg hakata seljakotti pakkima ja ära mägedesse minna, sest kui kõik on liiga lihtne, muutub inimene mugavaks.

      See on täiesti tõsi. Vaatad, hea söök on ees, aga ei maitse millegipärast, või oled kaupluses ja hakkad asju sortima, küll see ei sobi ja küll too ei sobi. Tahaks midagi paremat. Siis ongi õige aeg mägedesse minna. Usu mind, kui mägedest tagasi tuled, siis on kõik absoluutselt hea.

      Oled käinud kõikide kontinentide kõige kõrgemates tippudes ehk sa kuulud sellesse eksklusiivsesse klubisse, kus praeguseks peaks olema umbes 350 inimest.

      Ma isegi ei tea, kas see on mingi klubi. Sellist klubi kui niisugust minu meelest ei eksisteeri.

      Kas nii pole, et vahel võtab Alar Võrumaal oma kapist kalli tikitud logoga tviidpintsaku, sõidab mugavas äriklassis kuhugi Londoni Royal 7 Summit Clubi kohtumisele, livreedes teenrid võtavad teid vastu, šampanja voolab?

      Ei, mingeid klubiruume pole.

      Milline pettumus. Mis mõttega sa ronid siis nendesse tippudesse?

      Võib-olla СКАЧАТЬ