Suverüütel. Джим Батчер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ köidikutest, kõigepealt Leanansidhe ja nüüd minu suhtes.”

      „Kõigele kriips alla? Läheme igaüks oma teed?”

      „Täpselt.”

      Silmitsesin oma valutavat kätt ja krimpsutasin nägu. „Ma arvasin, et vabaduse mõiste ei meeldi sulle eriti, Mab.”

      „Sa ei peaks asju eeldama, võlur. Ma jumaldan vabadust. Kõik, kellel seda pole, tahavad seda.”

      Hingasin sügavalt ja püüdsin pulssi kontrolli alla saad. Ma ei võinud lasta hirmul ega vihal enda eest mõelda. Mu instinktid karjusid, et võtaksin uuesti relva ja teeksin sellega proovi, aga ma pidin mõtlema. See oli ainus asi, mis võis haldja käest päästa.

      Mab mõtles oma pakkumist tõsiselt. Tundsin seda, tajusin nii ürgsel viisil, sisimas, et kahtlustele ei jäänud ruumi. Ta laseb mu vabaks, kui tema kaubaga nõusse jään. Muidugi võib tema hind liiga kõrge olla. Selleni polnud ta veel jõudnud. Ja haldjatel on komme seada asjad nii, et iga järgmine tehing veab sind sügavamalt sisse, selle asemel, et vabaks päästa. Täpselt nagu krediitkaardifirmad või see õppelaenu rahvas. Vaat need on alles kurjuse kehastus.

      Tundsin, kuidas Mab mind jälgib nagu kass Sylvester Tweetyt. See mõte tegi mu tuju natuke paremaks. Üldiselt annab Tweety lõpus ikka Sylvesterile tappa.

      „Olgu,” ütlesin talle. „Ma kuulan.”

      „Kolm ülesannet,” kurises Mab, kolm sõrme selgituseks üleval. „Ma soovin sinu käest aeg-ajalt midagi. Kui oled täitnud kolm soovi, siis sinu kohustused minu ees lõpevad.”

      Viivu valitses ruumis vaikus ja ma pilgutasin üllatunult silmi. „Mida... Ja see on kõik?” Mab noogutas.

      „Ükskõik millised kolm ülesannet? Mis tahes kolm soovi?” Mab noogutas.

      „Niisama lihtsalt? Kui sa seda niimoodi ütled, siis minu arust võin ma sulle kolm korda soola ulatada ja ongi tehtud.”

      Ta silmas, rohekassinised nagu liustikujää, vaatasid pilgutamata mulle otsa. „Kas sa oled nõus?”

      Hõõrusin aeglaselt suud ja mõtlesin asja üle järele. Kui nii võtta, siis oli see lihtne kaup. Need võisid teinekord päris keeruliseks minna, lepingute ja kõige muuga. Mab oli pakkunud mulle suurepärast komplekti, meeldivat, kena ja korralikku nagu halloweeni kommid.

      Mis tähendas, et oleksin idioot, kui ei otsiks žiletiteri ja tsüaniidi.

      „Mina otsustan, millised soovid ma täidan ja milliseid mitte?”

      „Just nii.”

      „Ja kui ma keeldun soovi täitmast, siis ei tule sinu poolt mingit survet ega karistusi.”

      Ta kallutas pead ja pilgutas aeglaselt silmi. „Nõus. Sina valid, millised soovid täita, mitte mina.”

      Vähemasti ühe maamiini olin üles leidnud. „Ja minu hüpoteeki ei tohi enam edasi müüa. Või kannupoisse mind nuhtlema vilistada või mind vahemeeste kaudu ahistada. Leping jääb meie kahe vahele.”

      Ta hakkas naerma ja see kõlas nii lõbusalt, selgelt ja armsalt nagu kellukesed – kui need oleks veel helisevana mulle vastu hambaid surutud. „Nagu su ristiema tegi. Petad sa mind teisegi korra, siis häbi mulle,^[1.] kas nii, võlur? Nõus.”

      Niisutasin huuli ja mõtlesin hoolega. Olin ma talle mõne augu jätnud? Võis ta mulle mingil muul viisil ligi pääseda?

      „Noh, võlur?” küsis Mab. „Kas oleme kokku leppinud?”

      Lubasin endal sekundikese soovida, et ma poleks nii väsinud. Või et mul poleks nii valus. Päevaste sündmuste ja samal õhtul eelseisva Nõukogu koosoleku tõttu polnud mu aju just maailmaklassi läbirääkimiste vormis. Aga ühte teadsin kindlalt – kui ma Mabi kütkest ei pääse, siis olen üsna pea surnud või midagi hullemat. Parem tegutseda ja eksida, kui mitte tegutseda ja lasta end möödaminnes lömaks litsuda.

      „Hea küll,” ütlesin ma. „Oleme kokku leppinud.” Kui ma need sõnad kuuldavale tõin, käis üle kukla väike judin ja jooksis kirvendades mööda selgroogu alla. Tulitav valukihvatus pani mu haavatud käe tõmblema.

      Mab sulges silmad, naeratas oma tumedate huultega kassilikult ja keeras pea viltu. „Hästi. Jah.”

      Teate seda ilmet Ott Koioti näol, kui ta jookseb täie auruga üle kaljuserva ja siis taipab, mida ta teinud on? Ta ei vaata alla, vaid katsub ühe varbaga ja just siis, just enne kukkumist vajub ta näkku ürgne hirm.

      Ma pidin ka selline välja nägema. Ma tean, et umbes niimoodi ma end tundsin. Aga sinna polnud midagi parata. Võib-olla saan lõputult edasi minna, kui ei hakka kontrollima, kas maa on jalge all. Pöörasin pilgu Mabilt ära ja üritasin käe eest hoolitseda nii hästi, kui sain. See tuikas ikka veel ja haava desinfitseerimine teeb palju hullemini haiget. Õmblusi vist vaja ei lähe. Hea vast seegi.

      Kirjutuslauale latsatas jõupaberist ümbrik. Vaatasin üles ja nägin, et Mab tõmbab kindaid kätte. „Mis see on?” küsisin.

      „Minu soov,” vastas ta. „Siin sees on faktid ühe mehe surma kohta. Ma soovin, et sa teeksid minu süüst puhtaks, avastades tema tapja isiku, ja tooksid tagasi selle, mis temalt varastati.”

      Avasin ümbriku. Sees oli mustvalge foto laibast, kaheksa korda kümme formaadis. Vana mees lebas trepi jalamil, kael õlgade suhtes teravnurga all. Tal olid valged kräsujuuksed, seljas tviidjakk. Pildi juures oli Tribune’i artikkel pealkirjaga „KOHALIK KUNSTNIK SUREB KESKÖISES ÕNNETUSES”.

      „Ronald Reuel,” sõnasin ma silmadega üle artikli lastes. „Ma olen temast kuulnud. Tal on vist Bucktownis ateljee.”

      Mab noogutas. „Kiidetud Ameerika kunsti visionääriks. Ehkki ma oletan, et nad kasutavad seda mõistet kergekäeliselt.”

      „Fantaasiamaailmade looja, öeldakse siin. Küllap öeldakse igasuguseid ilusaid asju nüüd, kus ta surnud on.” Lugesin artikli lõpuni. „Politsei ütles, et see oli õnnetusjuhtum.”

      „Ei olnud,” vastas Mab.

      Vaatasin üles tema poole. „Kust sa seda tead?”

      Ta naeratas.

      „Ja miks see sulle korda peaks minema?” küsisin ma. „Politsei ei tule ju sind taga ajama.”

      „Peale surelike seaduse on muidki jõudusid, mis kohut mõistavad. Sulle piisab teadmisest, et ma soovin õigusemõistmist,” lausus ta. „Lihtsalt seda.”

      „Mhmh,” ütlesin ma kulmu kortsutades. „Sa ütlesid, et temalt varastati midagi. Mis see oli?”

      „Sa saad sellest aru.”

      Panin pildi ümbrikku tagasi ja jätsin selle kirjutuslauale. „Ma mõtlen järele.”

      Mab kinnitas mulle: „Sa nõustud seda soovi täitma, võlur Dresden.”

      Vaatasin teda altkulmu ja lükkasin lõua ette. „Ma ütlesin, et ma mõtlen järele.”

      Mabi СКАЧАТЬ