Suverüütel. Джим Батчер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Oma ristiemale. Ja see on veel vaidluse all.”

      „Enam mitte,” sõnas ta. „Isegi selles surelike maailmas läheb võlg ühe käest teise kätte. Hüpoteekide müük, jah?”

      Mul läks südame alt külmaks. „Mida sa öelda tahad?”

      Ta paljastas hambad, teravad ja valged. See ei olnud naeratus. „Sinu hüpoteek on müüdud, surelik laps. Mina ostsin selle. Sa oled minu oma. Ja sa aitad mind selles asjas.”

      Asetasin relva lauale ja avasin ülemise sahtli. Võtsin välja oma paberinoa, tavalise masinatöö, raske sileda tera ja kruvikäepidemega. „Sa eksid,” laususin, ja mu hääles kõlas mulle endalegi ilmselgelt puhas tahtmatus leppida. „Ristiema ei teeks seda. Võib väga hästi olla, et sa püüad mind sisse vedada.”

      Ta naeratas, vaadates mind teraselt. „Luba mul siis ometigi tõde selgeks teha.”

      Mu vasak peopesa lajatas lauale. Vaatasin hirmunult, kuidas parem käsi haarab paberinoa, rapperifilmi stiilis. Püüdsin kätt paaniliselt tagasi hoida, paberinuga käest pillata, aga käed tegutsesid autopiloodil, nagu kuuluksid kellelegi teisele.

      „Oota!” karjatasin.

      Naine silmitses mind, külm ja eemalviibiv ja huvitatud.

      Virutasin paberinoaga vastu omaenda käeselga, jõuliselt. Mul on odav kirjutuslaud. Teras hammustas puhtalt läbi pöidla ja nimetissõrme vahele jääva liha ning vajus lauapinda, mind selle külge naelutades. Valu uhkas mööda käsivart üles, haavast hakkas immitsema verd. Püüdsin valu alla suruda, aga ma olin paanikas, üldse mitte sellises seisundis, et end oluliselt valitseda. Suust pääses niitsatus. Püüdsin tera ära tõmmata, käe seest välja saada, aga käsivars lihtsalt keeras end, väänates paberinuga vastupäeva.

      Valu tegi mu maatasa. Ma ei suutnud sissegi hingata, et karjuda.

      Naine, see haldjas, sirutas käe ja kangutas mu sõrmed paberinoa ümbert ära. Ta tõmbas noa järsult, otsustavalt välja ja asetas verest läikivana lauale. „Võlur, sina tead seda sama hästi kui mina. Poleks sa minu kütkes, ei oleks mul sinu üle säärast võimu.”

      Sel hetkel teadsin ma peamiselt seda, et käsi valutab, aga mingi hämar osa minust taipas, et ta räägib tõtt. Haldjad ei saa lihtsalt sisse traavida ja nukuisandat mängima hakata. Nad tuleb sisse lasta. Mina olin oma ristiema Lea sisse lasknud aastaid tagasi, kui olin noorem ja rumalam. Eelmisel aastal lipsasin tal käest, sundisin teda andma ajapikendust, mis oleks pidanud mind kaitsma aasta ja ühe päeva.

      Aga nüüd oli ta ohjad kellelegi teisele üle andnud. Kellelegi, kes ei olnud teises tehingus osalenud.

      Vaatasin tema poole üles, hääl valust ja äkilisest vihast karedaks urinaks madaldunud. „Kes sa oled?”

      Naine tõmbas küütleva sõrmeküünega läbi vere kirjutuslaual. Ta tõstis sõrme suu juurde ja seadis selle nagu muuseas vastu keeleotsa. Ta naeratas, aeglasemalt, meelelisemalt ja viimseni sama võõrikult. „Mul on palju nimesid,” kurises ta. „Aga sina võid öelda mulle Mab. Õhu ja öö kuninganna. Sidhe Talvekoja valitseja.”

      3. peatükk

      Mul vajus süda saapasäärde.

      Haldjakuninganna. Minu kontoris seisis haldjakuninganna. Ma vaatasin haldjakuningannale otsa. Rääkisin haldjakuningannaga.

      Ja ma olin tal pihus.

      Sa pagan, ja mina arvasin, et mu elu on niigi lootusetute juhtumite nimekirjas.

      Hirmutunne võib olla sõna otseses mõttes nagu jäävesi. See võib olla nagu külmaaisting, mille sa alla neelad, mis rullub kõrist alla ja valgub rinnus laiali. Ta teeb su hingetuks ja paneb südame kloppima, kuigi seda poleks tarvis, laieneb siis kõhu ja puusadeni, jättes endast maha värinad. Seejärel suundub reitesse, põlvedesse (tehes mõnikord piinlikkust tekitava vahepeatuse), röövides jõu pikkadest lihastest, mis arvavad, et sa peaksid neid kasutama, et joosta, kuidas jalad võtavad.

      Mina neelasin hirmulonksu, pilk teisel pool lauda seisval mürgiselt kaunil haldjal.

      See pani Mabi naeratama.

      „Jah,” ümises ta. „Küllalt tark, et karta. Et mõista, vähemasti osaliselt. Mis tunne see on, laps, teada seda, mida sina tead?”

      Mu hääl värises ja kõlas vaiksemalt, kui mulle meeldinud oleks. „Umbes nagu Tokyol, kui Godzilla merest välja tuleb.”

      Mab kallutas pead, silmitsedes mind endise naeratusega. Võib-olla ei saanud ta viitest aru. Või siis ei meeldinud talle võrdlemine kolmekümne korruse kõrguse sisalikuga. Või talle ehk meeldis see. Tähendab, kust mina peaksin teadma? Ma ei saa inimnaistestki hästi aru.

      Ma ei vaadanud Mabile silma. Hinge vaatamise pärast ma enam ei muretsenud. Et see juhtuks, peab mõlemal poolel olema hing. Aga paljud olevused võivad sulle kallale saada, kui liiga pikalt silma vaatad. Pilk kannab kaasa igasuguseid tundeid ja võrdkujusid. Põrnitsesin Mabi lõuga, käsi valust põlemas, ega öelnud midagi, sest ma kartsin.

      Ma vihkan kartmist. Ma vihkan seda rohkem kui midagi muud maailmas. Ma vihkan abitusetunnet. Jõhkrutsemine ei meeldi mulle samuti, ja Mab oleks samahästi võinud mulle rusika nina alla torgata ja mu taskuraha nõuda.

      Haldjakuningannad oli halb uudis. Väga halb uudis. Tõenäoliselt ei puutu ma kunagi kokku ühegi teise olendiga, kellel on sama palju toorest väge kui Mabil, kui ma just ei kutsu välja mõnda auväärset vana jumalat või ei astu vastu Valgele Nõukogule endale. Oleksin võinud virutada talle maagilise maksahaagi, proovida tast jagu saada, aga vaevalt oleksin ta soengugi sassi ajanud, isegi kui me oleksime võrdsetel alustel võidelnud. Ja mina olin tal köie otsas, maagilise kanali kaudu. Ta võis peaaegu kõike mu kaitsest mööda saata ja ma ei saaks sinna midagi parata.

      Jõhkrutsejad ajavad mul harja punaseks – ja on teada asi, et kui ma vihane olen, kipun lollusi tegema.

      „Unusta ära,” ütlesin ma tuliselt. „Ei lähe läbi. Löö mind maha ja ongi kõik. Pane uks lukku, kui minema hakkad.”

      Mu vastus ei paistnud teda ärritavat. Ta seadis käed vaheliti ja kurises: „Selline viha. Selline tuli. Jah. Ma jälgisin läinud sügisel seda patiseisu sinu ja su ristiema Leanansidhe vahel. Vähesed surelikud on iial millegi sellisega hakkama saanud. Jultunud. Häbematu. Ma imetlen sedalaadi tugevust, võlur. Ma vajan sedalaadi jõudu.”

      Kobasin mööda lauda, kuni leidsin salvrätirulli ja hakkasin õhukest paberit haava ümber mässima. „Mulle ei lähe üldse korda, mida sa vajad,” teatasin talle. „Ma ei hakka su saadikuks ega millekski muuks, kui sa just ei taha mind sundida, ja vaevalt sul sel juhul minust erilist kasu on. Nii et tee, mida sa teha tahad, ja kao mu kontorist.”

      „Sulle peaks see korda minema, härra Dresden,” teatas Mab mulle. „See puudutab otseselt sind. Ma ostsin su võla, et teha sulle pakkumine. Et anda sulle võimalus end kohustustest vabaks võita.”

      „Jajah, muidugi. Ära näe vaeva. Ma ei ole huvitatud.”

      „Võlur, sa võid kas pakkuda mulle midagi või lasta pakkuda ennast. Eineks. Kas sa ei soovi vaba olla?”

      Vaatasin СКАЧАТЬ