Kuuõde. Lucinda Riley
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuuõde - Lucinda Riley страница 5

Название: Kuuõde

Автор: Lucinda Riley

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985346778

isbn:

СКАЧАТЬ

      Meie vahel valitses taas vaikus, ja kui olime jõudnud tillukese räämas kabeli juurde, mille ühel seinal rippus viltune päevi näinud silt „Müüa”, tegi Cal järsu pöörde vasemale. Tee oli kitsaks muutunud ja me sõitsime läbi avamaastiku, mõlemal pool mördita laotud müürid, mis hoidsid kinni turvaliselt tarasse aetud lambaid ja veiseid.

      Kaugusest paistsid mägise maastiku kohal rippuvad hallid pilved. Aegajalt ilmus meist ühel või teisel pool nähtavale mõni kivist eluase, mille korstnast paiskus välja suitsuvoog. Sõitsime kiiresti meie kohale laskuvas videvikus edasi ja peagi muutus tee aukudest konarlikuks. Tajusin, et vedrustus vanal Land Roveril praktiliselt puudub, sest õige pea tüüris Cal auto keerleva veega jõgede kohal kummuvatest kitsastest kaarsildadest üle ning valges vahus kukerpallitavad kivid ja möirates üle nende allapoole sööstev vesi andsid märku, et me sõidame kõrgemale.

      „Kas pikk tee on veel sõita?” küsisin, saades käekellale pilku heites aru, et Tainist lahkumisest on möödas terve tund.

      „Enam mitte,” vastas Cal järsult paremale pöörates, misjärel teest sai midagi kruusase raja taolist, reetlikud augud aga olid nii sügavad, et neis peituv muda paiskus üles ja pritsis aknad täis. „Mõisa piauks juba paistab.”

      Kui auto täistulede valgel vihises mööda kaks kivisammast, soovisin, et oleksime varem pärale jõudnud ja ma suudaksin orienteeruda.

      „Me oleme õkva kohal,” rahustas mind Cal, kui me maja juurde viival teel keerlesime ja pöörlesime ja hüplesime. Et Land Rover ikka veel mööda järsku nõlva ülespoole ronis, hakkasid rattad ringi käima, sest üritasid vesisel kruusal tugipinda leida. Lõpuks peatas Cal auto ja mootor jäi kergendusest värisedes seisma.

      „Tere tulemast Kinnairdi!” teatas ta ust lahti lükates ja ronis välja. Märkasin, et nii suure massi kohta olid ta liigutused sujuvad ja kärmed. Ta kõndis ümber auto, avas kõrvalistuja ukse ja pakkus mulle kätt, et mind välja aidata.

      „Ma saan hakkama,” kinnitasin maha hüpates ja maandusin otseteed porilombis. Thistle hüppas minu kõrvale, tõmbas sõbralikult keelega üle mu näo ja lonkis siis sissesõidutee ümbrust nuuskima, ilmselgelt rõõmus, et on tuttaval territooriumil tagasi.

      Tõstsin pilgu ja nägin kuuvalguses selgelt eristuvate piirjoontega Kinnairdi jahimaja, mille järsu kaldega katused ja kõrgustesse pürgivad korstnad heitsid õhtusse varje, tugevatest kiltkiviseintest välja piiluvate suurte lükandakende taga helkis aga soe valgus.

      Cal võttis Land Roveri pakiruumist minu reisikoti ja juhtis mu ümber jahimaja nurga tagaukse juurde.

      „Teenijate sissekäik,” pomises ta saapaid ukse taga restil puhtaks hõõrudes. „Ainult mõisahärra, tema pereliikmed ja kutsutud külalised käivad eesuksest.”

      „Selge,” ütlesin, kui olime sisse astunud ja mõnus kuum õhk mulle näkku paiskus.

      „Palav nigu praeahjus,” kurtis Cal, kui rajasime endale teed koridoris, mis lõhnas tugevalt värske värvi järele. „Mõisaprovva lasi sisse panna mingi udupeene küttesüsteemi ja Beryl põle veel õppin’d seda reguleerima. Beryl!” hõikas ta, juhtides mind suurde ülimoodsasse kööki, mida valgustas terve hulk kohtvalgusteid. Pilgutasin nendega harjudes silmi ning jäin siis üllatunult vaatama ruumi keskel seisvat hiigelsuurt läikivat tööpinda, kiiskavaid seinakapiridu ja veel kaht eset, mis näisid olevat ultramoodsad pliidid.

      „Väga stiilne,” ütlesin Calile.

      „Nujah, sedan’d küll. Sa oleks pidan’d nägema seda ruumi enne vana mõisniku surma; vanade kappide taga võis vabalt olla peidus saja aasta vanune tahmakiht ja suur hiirepere tagatipuks. Muideks, kogu sel värgil põle mõtet, kui Beryl uhiuute imepliitide pial töötamist selgeks ei saa. Kõik see aeg, mis ta siin on oln’d, on ta vana pliidi pial süia tein’d, aga et neid kahte kasutada, piab sul olema ülikoolikraad arvutiteaduses.”

      Samal ajal kui Cal rääkis, astus sisse elegantne sale naine, lumivalged juuksed kuklasse krunniks seatud. Tundsin, kuidas ta sinised silmad – teine teisel pool kullinina pikas nurgelises näos – mind hindavalt mõõdavad.

      „Te olete vist preili D’Aplièse?” küsis ta, kontrollitud tooniga hääles õige kerge šoti aktsent.

      „Jah, aga palun kutsuge mind Tiggyks.”

      „Ja mind kutsuvad siin kõik Beryliks.”

      Minu meelest see nimi ei sobinud talle. Olin ette kujutanud emalikku tüüpi, kellel on suur rinnapartii, punetavad põsed ning karedad ja suured käed nagu pannid, millega ta iga päev žongleerib. Mitte sellist nägusat, karmivõitu olekuga naist, kes kannab laitmatult puhast musta värvi majapidajannakleiti.

      „Suur tänu, et te olete mulle nõus täna öömaja pakkuma. Ma loodan, et ei tee teile palju tüli, sest kindlasti on teil niigi tegemist,” ütlesin, tundes end miskipärast kidakeelsena nagu laps, kes direktrissi kõnetab. Berylist kiirgas autoriteeti, mis lihtsalt nõudis lugupidavat kohtlemist.

      „Kas te olete näljane? Ma keetsin suppi – see on vist ainus asi, millega ma praegu hakkama saan, kuni uute pliitide programmid pole selged.” Ta vaatas Calile sünge naeratusega otsa. „Mõisahärra mainis, et te olete taimetoitlane. Kas porganditest ja koriandrist piisab?”

      „Täiesti, tänan.”

      „Olgu, ma jätan teid nüid omavahele,” ütles Cal. „Mul jäi eilsest jahist kuuri alla paar isahirve piad ja need tuleb nüid ää keeta. Head ööd, Tiggy, maga häste!”

      „Aitäh, Cal, sina samuti,” laususin, püüdes ta lahkumissõnade peale mitte öökima hakata.

      „Hästi, ma viin teid siis ülakorrusele teie magamistuppa,” sõnas Beryl järsult, andes märku, et ma talle järgneksin. Koridori lõpus pöörasime suursugusesse kiltkiviplaatidest põrandaga vestibüüli, kus muljet avaldava kivikamina kohal rippus isahirve pea, kaunistuseks võrratud sarved. Naine juhtis mu üles mööda treppi, mille astmeid kattis sinna hiljuti kinnitatud uus vaip ja seinu kaunistasid Kinnairdi suguvõsa esivanemate portreed, sammus seejärel üle laia mademe ja avas ukse pehmetes soojades värvitoonides avarasse magamistuppa. Ruumi uhkuseks oli hiigelsuur punaseruudulise tartankangaga drapeeritud neljasambaline voodi, kamina ees seisid priskete patjadega nahktugitoolid ja kaks vanaaegset messingjalaga lampi täiuslikult poleeritud öökappide peal andsid toale maheda kuma.

      „Siin on nii ilus,” pomisesin. „Ma tunnen end nagu viietärnihotellis.”

      „Vana mõisahärra magas siin kuni oma surmapäevani. Praegu ei tunneks ta seda enam äragi, eriti vannituba.” Beryl näitas uksele meist vasakul. „Tema kasutas seda garderoobina. Mina tõin talle sinna tema lõpu poole ööpotiga tooli. Tualett paiknes ju koridori teises otsas, mõistate?”

      Beryl ohkas raskelt ja ta näoilmest võis välja lugeda, et tema mõtted on minevikus – võib-olla minevikus, mida ta ikka veel taga igatses.

      „Mulle tuli mõte, et võiksin kasutada teid katsejänesena, täpsemalt öeldes selleks, et järele kontrollida, ega selles sviidis probleeme pole,” jätkas Beryl. „Ma oleksin teile tänulik, kui te pärast duši all käimist annaksite teada, kui kaua te pidite kuuma vett ootama.”

      „Suurima heameelega. Selles paigas, kus ma praegu elan, on kuum vesi haruldus.”

      „Praeguseks СКАЧАТЬ