Kuuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtlesin rahulolevalt, et loomade varjupaika tuleku otsus oli õige. Nagu ma ka Charlie Kinnairdile mainisin, jõudsin pärast seda, kui olin töötanud kuus kuud Lausanne’is Servioni loomaaia uurimisosakonnas, selgusele, et tahan päriselt loomade eest hoolitseda ja neid kaitsta. Seetõttu kandideerisingi ametikohale, mida nägin internetis avaldatud töökuulutuses, ja tulin järve kõrvale päevi näinud osmikusse, et artriiti põdevale vanadaamile tema metsloomade varjupaigas abiks olla.

       Usalda oma sisetunnet, Tiggy, see ei vea sind kunagi alt.

      Seda oli Pa Salt mulle korduvalt öelnud. „Elus on kõige tähtsam intuitsioon, millele lisandub kübeke loogikat. Kui sa õpid nende vahel õiget tasakaalu hoidma, teed üldjuhul ainult õigeid otsuseid,” lisas ta, kui seisime kõrvuti Atlantises tema salaaias ja vaatasime Genfi järve kohale tõusvat täiskuud.

      Mäletan, et rääkisin talle oma unistusest minna tulevikus Aafrikasse ja töötada seal fantastiliste olevustega nende looduslikul asualal, mitte trellide taga.

      Tõmmanud sel õhtul varbad konksu voodilapil, mille olin põlvedega ära soojendanud, taipasin, kui kaugel mu unistus näib praegu olevat. Nelja Šoti metskassi eest hoolitsemine pole ju mäng kõrgemas liigas.

      Kustutasin tule ja jäin mõtlema selle üle, miks kõik mu õed mind meie pere vaimseks lumehelbekeseks narrivad. Tegelikult ei saa ma neid milleski süüdistada, sest nooremana ei taibanud ma, et olen „teistsugune”, ning rääkisin kõigest, mida nägin või tundsin. Ükskord, kui olin päris pisike, soovitasin oma õel CeCel lemmikpuu otsa ronimata jätta, sest olin vaimusilmas näinud, kuidas ta selle otsast alla kukub. Muidugi ta naeris mu sõbralikult välja ning teatas, et on sadu kordi selle puu otsa roninud ja et ma räägin rumalusi. Pool tundi hiljem, kui ta oli alla kukkunud, hoidus ta mulle otsa vaatamast, sest tal oli piinlik, et mu ennustus läkski täide. See vahejuhtum õpetas mulle, et alati, kui ma midagi „tean”, on targem suu kinni hoida. Ka nüüd, mil ma teadsin, et Pa Salt ei ole surnud ...

      Sest kui ta oleks surnud, teaksin täpselt, millal ta hing maa pealt lahkus. Aga ma ei tundnud midagi, ning kui mu õde Maia helistas, sain uudist kuuldes vaid tõsise šoki. Olin selleks täiesti ette valmistamata; ma ei saanud ainsatki „hoiatust”, et juhtumas on midagi halba. Järelikult olid mu vaimsed juhtmed lühises või ma lihtsalt eitasin juhtunut, sest mul ei jätkunud jõudu tõde tunnistada.

      Mu mõtted libisesid taas Charlie Kinnairdile ja veidrale töövestlusele, kus ma sel päeval olin käinud. Tundsin kõhus taas sobimatut jõnksatust, kui mu kujutlusvõime võlus välja need vapustavalt sinised silmad ja pikkade tundlike sõrmedega saledad käed, mis on päästnud nii palju elusid ...

      „Taevas halasta, Tiggy! Võta end ometi kokku!” pomisesin endale. Ehk oli asi lihtsalt selles, et – erakuelu elades – ei voori mu uksest just sageli sisse sarmikaid ja intelligentseid mehi. Pealegi pidi Charlie Kinnaird minust vähemalt kümme aastat vanem olema ...

      Aga silmi sulgedes mõtlesin, et sellegipoolest ootan külaskäiku Kinnairdi mõisa ülisuure huviga.

      *

      Kolm päeva hiljem astusin Tainis väikesest kahevagunilisest rongist maha ja kõndisin lömmis Land Roveri juurde – see oli ainus sõiduvahend, mida ma tillukese raudteejaama sissepääsu ees seismas nägin. Mees juhiistmel kruvis autoakna alla.

      „Sa oled Tiggy?” küsis ta tugeva šoti aktsendiga.

      „Jah. Ja sina Cal MacKenzie?”

      „Just. Roni piale!”

      Seda ma ka tegin, aga nägin kõvasti vaeva, et raske kõrvalistujapoolne uks enda taga kinni panna.

      „Tõsta üles ja löö siis kinni,” andis Cal nõu. „See plekikosu on näin’d paremaid päevi, nigu enamik asju Kinnairdis.”

      Järsku kuulsin selja tagant haugatust, ja kui ma end sinnapoole pöörasin, nägin tagaistmel hiiglaslikku šoti hirvekoera. Koer nihkus ettepoole, et nuusutada mu juukseid, ning tõmbas siis kareda keelega üle mu näo.

      „Hei, Thistle, istu!” andis Cal talle käsu.

      „Pole midagi,” ütlesin kätt taha sirutades ja Thistle’it kõrva tagant sügades, „mulle meeldivad koerad.”

      „Jajah, aga ää teda liiga palju hellita, ta on töökoer. Olgu, läksime.”

      Pärast mitut ebaõnnestunud katset sai Cal viimaks mootori käima ja me sõitsime läbi Taini – väikese karmist hallist paekivist hoonetega linna –, mis teenindas suurt maakogukonda ja kus paiknes selle piirkonna ainus korralik kaubahall. Hõreda inimasustusega paik jäi peagi selja taha ja me sõitsime edasi mööda käänulist maanteed, mida ääristavate mägede laugeid nõlvu katsid kanarbikupuhmad ja täpistasid Šoti männid. Mäetipud olid mähkunud paksu halli udusse, ja kui kurv oli läbitud, ilmus paremat kätt nähtavale järv. Uduvihmas meenutas see tohutu suurt halli porilompi.

      Tundsin külmavärinat, ehkki Thistle – kes oli otsustanud halli pulstunud karvaga pea mu õlale toetada – soojendas kuuma hingeõhuga mu põske, ja meenutasin päeva peaaegu aasta tagasi, mil ma Invernessi lennujaamas maandusin. Olin maha jätnud selge sinise Šveitsi taeva ja külmale aastaajale iseloomuliku esimese õhukese lumekihi Atlantise vastas kõrguvate mägede tippudel ning leidsin end seejärel nende igava koopia keskelt. Kui takso mu Margareti majakese ette tõi, küsisin endalt, mida paganat ma ometi olin teinud. Aasta hiljem, elanud Šoti mägismaal üle kõik neli aastaaega, teadsin juba, et kui saabub kevad, toob helelilla kanarbik mäekülgedele taas elu ning rahulik sinine järv lööb heatahtliku Šoti päikese paistel särama.

      Heitsin oma juhile vargsi kõrvalpilke: tegu oli jässaka, tugeva kehaehitusega mehega, kellel olid õhetavad põsed ja hõrenevad punased juuksed. Suured käed, mis rooli hoidsid, kuulusid inimesele, kes kasutab neid tööriistadena: sügavale küünte alla oli tunginud mustus, nahk kaetud kriimudega ja sõrmenukid raskete ilmastikuolude tõttu punased. Et Cal tegi ränkrasket tööd, jõudsin järeldusele, et ta peab olema noorem, kui välja näeb, ning paigutasin ta kusagile kolmekümne ja kolmekümne viie eluaasta vahele.

      Nagu enamik inimesi, keda ma siin kandis olin kohanud ning kes selles ülejäänud maailmast eraldatud paigas olid pikka aega elanud ja maatööd teinud, polnud ka Cal eriti jutukas.

      Aga süda on tal hea ... kinnitas mu sisetunne.

      „Kui kaua sa oled Kinnairdis töötanud?” katkestasin vaikuse.

      „Sestsaadik, kui olin pisike põnn. Minu isa, vanaisa, vanavanaisa ja vanavanavanaisa tegid sedasama. Kohe, kui käima õppisin, läksin koos papsiga tööle. Aga nüid on ajad muutun’d, selles põle kahtlust. Muide, muudatused toovad kaasa uued probleemid. Beryl põle üldse rõemus, et ta territooriumile on tungin’d kamp anglosakse.”

      „Beryl?” küsisin.

      „Kinnairdi jahimaja perenaene. Ta on sial töötan’d üle neljakümne aasta.”

      „Ja anglosaksid?”

      „Inglased, sest ühtäkki valgub pidevalt üle piiri ülbeid rikkureid, kes tah’vad kangeste meie jahimajas vana-aastaõhtat veeta. Ja Beryl põle selle piale rõemus. Pärast hoone remonti oled sina esimene külaline. Mõisniku naene pandi maja remondi eest vastutama ja raha ta kokku ei hoidnud. Ainult kardinate piale pidi kuluma mitu tuhat.”

      „Loodetavasti pole ta pingutanud СКАЧАТЬ