Päritolu. Дэн Браун

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid põhjatut rahutust.

      Soovin, et ei oleks sellel osalenud.

      Erakordne kohtumine piiskop Valdespino, allamah Syed al-Fadli ja futurist Edmond Kirschiga oli vaevanud Kövesi mõtteid kolm pikka päeva.

      Koju jõudes suundus Köves otsejoones oma aeda ja avas házikó – väikese aiamajakese, mis oli tema isiklik pühamu ja tööruum.

      Majas oli vaid üks tuba kõrgete raamaturiiulitega, mis ägasid religioossete teoste raskuse all. Köves istus kirjutuslaua taha ja kortsutas ees valitsevat segadust nähes kulmu.

      Kui keegi sel nädalal mu lauda näeks, arvaks ta, et olen aru kaotanud.

      Laual oli lahti pool tosinat kleepsudega kaetud segast religioosset teksti. Nende taga seisis puust tugedel lahtiselt kolm paksu köidet: heebrea-, aramea- ja ingliskeelne toora, kõik avatud ühe ja sama raamatu kohalt.

      Esimene Moosese raamat.

      Alguses…

      Muidugi võinuks Köves lugeda Esimest Moosese raamatut peast ette kõigis kolmes keeles, tõenäolisemalt oleks ta pidanud süvenema mõnda akadeemilisse kommentaari „Zohari“ või kabalistliku kosmoloogiateooria kohta. Kövesi kaliibriga õpetlase jaoks oli Esimese Moosese raamatu uurimine umbes sama, kui Einstein oleks pöördunud tagasi algklasside aritmeetika juurde. Sellegipoolest oli rabi sel nädalal just sellega tegelnud ning märkmikku ta kirjutuslaual oleks tabanud nagu pöörane kirjutatud märkmete tuulispask. Märkmed olid nii segased, et Köves suutis neist vaevalt ise aru saada.

      Ma näen välja nagu kuutõbine.

      Rabi Köves oli alustanud toorast – maailma loomise lugu on juutidel ja kristlastel ühine. Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Edasi oli ta pöördunud talmudi õpetuste juurde ja lugenud uuesti üle rabide selgitused ma’aseh bereshit´i, loomiseakti kohta. Pärast seda oli ta süvenenud midraši, mõtisklenud paljude austatud eksegeetide kommentaare, mis püüdsid seletada näilisi vastuolusid traditsioonilises loomisloos. Viimaks mattis Köves ennast „Zohari“ müstilisse kabalistlikku teadusse, milles inimesele tundmatu jumal ilmutab end kümnemõõtmelise sefirot´ina ehk Elupuuna, millest tärkab neli universumit.

      Judaismile aluseks olnud saladuslikud uskumused olid Kövesile alati lohutust pakkunud: see oli meenutus Jumalalt, et inimkond ei peagi kõigest aru saama. Ent nüüd, näinud Edmond Kirschi esitlust ning mõtisklenud tema avastuse lihtsuse ja selguse üle, tundis Köves, nagu oleks ta veetnud viimased kolm päeva, vahtides kogumikku iganenud vasturääkivusi. Ühel hetkel tundis ta, et peab iidsed tekstid kõrvale lükkama ja tegema pika jalutuskäigu Doonau kaldal, et mõtteid koguda.

      Rabi Köves oli viimaks hakanud tunnistama valusat tõde: Kirschi tööl oleksid selle maailma usklike hingede jaoks tõepoolest laastavad tagajärjed. Teadlase avastus lükkas ümber peaaegu kõik usulised doktriinid ning tegi seda pealegi masendavalt lihtsalt ja veenvalt.

      Ma ei suuda seda viimast pilti unustada, mõtles Köves, meenutades Kirschi esitluse häirivat lõppu futuristi suures telefonis. See uudis mõjutab kõiki inimesi, mitte ainult vagasid.

      Viimaste päevade pikkadest mõttemõlgutustest hoolimata ei tundnud rabi Köves ikka veel, et ta oleks lähemal teadmisele, mida Kirschi informatsiooniga peale hakata.

      Ta kahtles, et ka Valdespino ja al-Fadl on mingit selgust leidnud. Kolm meest olid kaks päeva tagasi telefonitsi suhelnud, kuid vestlus ei olnud tulemuslik.

      „Mu sõbrad,“ oli Valdespino alustanud, „on selge, et härra Kirschi presentatsioon oli häiriv… paljudel tasanditel. Palusin, et ta helistaks ja seda minuga rohkem arutaks, kuid ta vaikib. Usun, et peame langetama otsuse.“

      „Mina olen otsusele jõudnud,“ ütles al-Fadl. „Me ei saa istuda, käed rüpes. Me peame olukorra kontrolli alla saama. Kirsch suhtub religiooni tuntud põlgusega ning esitleb oma avastust just nii, et see teeks religiooni tulevikule nii suurt kahju kui võimalik. Me peame ohjad enda kätte haarama. Me peame ise tema avastusest teatama. Viivitamatult. Me peame esitama seda õiges valguses, et mõju pehmendada, ning muutma selle usklike jaoks võimalikult vähe hirmutavaks.“

      „Ma tean, et me arutasime avalikkuse ette minekut,“ ütles Valdespino, „kuid paraku ei suuda ma kujutleda, kuidas esitada seda infot mitteähvardaval viisil.“ Ta ohkas raskelt. „Lisaks vandusime härra Kirschile, et hoiame tema saladust.“

      „Tõsi,“ nõustus al-Fadl, „ja mindki häirib vande murdmine, kuid ma tunnen, et peame valima kahest halvast väiksema ja tegutsema suurema hüve nimel. Kõik me oleme rünnaku all: moslemid, juudid, kristlased, hindud, kõik usundid ühtviisi – ning arvestades seda, et kõik meie usundid jagavad põhitõdesid, mida härra Kirsch õõnestab, on meil kohustus esitada tema materjal viisil, mis ei häiriks meie kogukondi.“

      „Kardan, et selleks ei ole vähimatki võimalust,“ sõnas Valdespino. „Kui me kaalume võimalust minna ise Kirschi uudisega avalikkuse ette, on ainus mõeldav lähenemine tema avastus kahtluse alla seada – diskrediteerida teda, enne kui ta oma sõnumiga välja tuleb.“

      „Edmond Kirschi?“ pahvatas al-Fadl. „Hiilgavat teadlast, kes pole kunagi milleski eksinud? Kas me ikka olime kõik samal kohtumisel Kirschiga? Tema esitlus oli läbinisti veenev.“

      Valdespino mühatas. „Mitte veenvam kui Galileo, Bruno või Copernicuse esitlused omal ajal. Religioonid on olnud säärases kitsikuses varemgi. Teadus klopib lihtsalt taas meie uksele.“

      „Kuid hoopis sügavamal tasandil kui füüsika ja astronoomia avastused!“ hüüatas al-Fadl. „Kirsch heidab väljakutse tuumale endale – kõige selle alusele, millesse me usume! Te võite viidata ajaloole, palju kulub, kuid ärge unustage, hoolimata teie Vatikani pingutustest Galileo-suguseid mehi vaigistada, pääses tema teadus viimaks võidule. Kirschiga läheb samamoodi. Pole võimalik takistada seda juhtumast.“

      Valitses haudvaikus.

      „Minu seisukoht selles küsimuses on lihtne,“ ütles Valdespino lõpuks. „Soovin, et Edmond Kirsch ei oleks seda avastust teinud. Kardan, et me ei ole valmis tema järeldustega toime tulema. Ma eelistaksin kindlalt, et see info ei näeks mitte kunagi päevavalgust.“ Ta peatus. „Samal ajal usun ma, et meie maailma sündmused leiavad aset vastavalt Jumala plaanile. Kui me palvetame, räägib Jumal ehk härra Kirschiga ja veenab teda oma avastuse avalikustamise suhtes ümber mõtlema.“

      Al-Fadl turtsatas kuuldavalt. „Mina ei usu, et härra Kirsch oleks seda sorti mees, kes suudaks kuulda Jumala häält.“

      „Võib-olla mitte,“ ütles Valdespino, „aga imesid juhtub iga päev.“

      Al-Fadl andis ägedalt vastu. „Kogu lugupidamise juures, kui te just ei palveta, et Jumal Kirschi maha lööks, enne kui ta teatab…“

      „Härrased!“ sekkus Köves, üritades kasvavat pinget vaigistada. „Me ei tohi teha seda otsust tõtakalt. Me ei pea täna õhtul üksmeelele jõudma. Härra Kirsch ütles, et esineb oma avaldusega alles kuu aja pärast. Kas ma tohin ette panna, et me mediteeriksime omaette selle küsimuse üle ning räägiksime uuesti mõne päeva pärast? Võib-olla ilmutab õige tee ennast mõtisklustes.“

      „Tark nõuanne,“ nõustus Valdespino.

      „Aga me ei tohi liiga kaua oodata,“ hoiatas al-Fadl. „Räägime kahe päeva pärast uuesti.“

      „Kokku lepitud,“ otsustas Valdespino. СКАЧАТЬ