Päritolu. Дэн Браун

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajada viisakat loba sotsiaalmeedia ja Bollywoodi üle, kõndis vastassuunas, triivides kaugema seina vastas seisva suure moodsa kunstiteose poole.

      Installatsioon oli paigutatud hämarasse grotti ja koosnes üheksast kitsast konveierilindist, mis liikusid põrandapragudest ülespoole ja kadusid laes olevatesse aukudesse. Kompositsioon meenutas üheksat liikuvat jalgteed vertikaalpinnal. Igal lindil oli ülespoole keriv valgustatud sõnum.

Ma palvetan valjusti… Ma tunnen su lõhna oma nahal…Ma lausun su nime

      Ent lähemale jõudes taipas Langdon, et liikuvad lindid on tegelikult paigal ja liikumise illusiooni tekitab vertikaalsele lindile paigutatud tillukestest LED-lampidest koosnev „nahk“. Tuled süttisid järgemööda, moodustades sõnu, mis oleksid nagu põrandast üles tõusnud, mööda linti üles liikunud ja siis lakke kadunud.

Ma nutan valjusti… Seal oli veri… Keegi ei öelnud mulle

      Langdon kõndis lintide vahel ja ümber ning uuris seda kõike.

      „See on keeruline teos,“ teatas audiogiid äkki. „Seda nimetatakse „Installatsiooniks Bilbaole“ ja selle autor on kontseptuaalkunstnik Jenny Holzer. Kompositsioon koosneb üheksast kaheteistkümne meetri kõrgusest LED-tahvlist, mis edastavad baski, hispaania ja inglise keeles aidsi õuduste ja mahajääjate valuga seotud tsitaate.“

      Langdon pidi tunnistama, et mõju oli lummav ja kuidagi südantmurdev.

      „Äkki olete Jenny Holzeri töid ka varem näinud?“

      Langdon tundis, et taeva poole liikuv tekst hüpnotiseerib teda.

Matan oma pea… Matan sinu pea… Matan sinu

      „Härra Langdon?“ helises hääl ta peas. „Kas te kuulete mind? Kas teie peakomplekt töötab?“

      Langdon võpatas mõtteist üles. „Vabandust – kuidas? Tere?“

      „Jah, tere,“ vastas hääl. „Usun, et vahetasime juba tervitusi. Ma lihtsalt kontrollin, kas te kuulete mind.“

      „Ma… vabandust,“ kogeles Langdon ekspositsioonist ära pöörates ja aatriumis ringi vaadates. „Ma arvasin, et te olete salvestis! Ma ei saanud aru, et mul on liinil reaalne inimene.“ Langdon kujutles ridamisi bokse terve armee peakomplektide ja muuseumikataloogidega relvastatud kuraatoritega.

      „Pole hullu, sir. Ma olen täna õhtul teie isiklik giid. Teie komplektis on ka mikrofon. See programm on mõeldud interaktiivse kogemusena, milles me saame pidada dialoogi kunsti üle.“

      Nüüd märkas Langdon, et ka teised külalised räägivad oma peakomplektidesse. Isegi need, kes olid tulnud paaridena, paistsid olevat pisut eraldunud ning vahetasid lõbustatud pilke, pidades oma personaalgiididega eravestlusi.

      „Igal külalisel on eragiid?“

      „Jah, sir. Täna õhtul teeme eraviisilise tuuri kolmesaja kaheksateistkümnele külalisele.“

      „Uskumatu.“

      „Nagu te teate, on Edmond Kirsch kirglik kunsti- ja tehnoloogiafänn. Ta kavandas selle süsteemi spetsiaalselt muuseumidele lootuses asendada rühmaringkäike, mida ta põlgab. Nii saab iga külastaja isikliku tuuri ning võimaluse liikuda oma tempos ja esitada küsimusi, mida tal võiks olla grupi ees ehk piinlik küsida. See on palju intiimsem ja süüvivam.“

      „Ma ei taha mõjuda vanamoelisena, aga miks mitte igaüht lihtsalt reaalselt saata?“

      „Logistika,“ vastas mees. „Isiklike giidide lisamine muuseumiüritusele kahekordistaks kohalolijate hulka ja vähendaks külaliste arvu paratamatult poole võrra. Pealegi mõjuks kõigi giidide üheaegne jutt häiriva kakofooniana. Meie idee on muuta arutelu võimalikult sujuvaks. Üks kunsti eesmärke, nagu härra Kirsch ikka ütleb, on edendada dialoogi.“

      „Olen täiesti nõus,“ vastas Langdon, „seepärast käivadki inimesed sageli muuseumides koos sõbra või kallimaga. Neid peakomplekte võib pidada pisut antisotsiaalseks.“

      „Kui tulete koos kallima või sõpradega,“ vastas britt, „võite ühendada kõik peakomplektid ühe giidiga ja osaleda grupiarutelus. Tarkvara on üsna arenenud.“

      „Teil paistab olevat kõigele vastus valmis.“

      „See ongi tegelikult minu töö.“ Giid naeris kohmetult ja vahetas järsult käiku. „Aga nüüd, professor, kui te üle aatriumi akende poole liigute, näete muuseumi suurimat maali.“

      Üle aatriumi kõndides möödus Langdon veetlevast pisut üle kolmekümnesest paarist, kes kandsid ühesuguseid valgeid pesapallimütse. Mõlema mütsi ees oli firmalogo asemel üllatav sümbol.

      Langdon tundis seda ikooni hästi, ometi ei olnud ta seda kunagi näinud mütsi peal. Viimastel aastatel oli see stiliseeritud A-täht muutunud planeedi ühe kõige kiiremini kasvava ja üha häälekama demograafilise grupi – ateistide – universaalseks sümboliks. See rühm oli hakanud iga päevaga võtma üha jõulisemalt sõna selle vastu, mida pidas usuliste tõekspidamistega seotud ohtudeks.

      Ja nüüd on ateistidel oma pesapallimüts?

      Silmitsedes enda ümber sagivaid tehnikageeniusi, tuletas Langdon endale meelde, et paljud neist noortest analüütilistest mõistustest on arvatavasti väga antireligioossed nagu Edmond isegi. Tänaõhtune publik ei olnud just religioosse sümboloogia professori „oma kamp“.

      NELJAS PEATÜKK

      KUUMAD UUDISED

      Täiendus: ConspiracyNeti „Päevauudiste esikümmet“ saab vaadata vajutades. Meil on just praegu tuliuus kuum uudis!

EDMOND KIRSCHI ÜLLATUSLIK TEADAANNE?

      Tehnikahiiud on kogunenud täna õhtul Hispaaniasse Bilbaosse, et osaleda Guggenheimi muuseumis futurist Edmond Kirschi korraldataval vip-üritusel. Turvateenistus on äärmiselt range ja külalistele ei ole avaldatud ürituse eesmärki, kuid ConspiracyNet sai siseallikalt vihje, et Edmond Kirsch esineb õige pea ja kavatseb üllatada oma külalisi olulise teadusteemalise avaldusega. ConspiracyNet jätkab loo jälgimist ja edastab uudised kohe, kui need saame.

      VIIES PEATÜKK

      Euroopa suurim sünagoog asub Budapestis Dohány tänaval. Mauri stiilis massiivsete kaksiktornidega pühamus on kohti rohkem kui kolmele tuhandele jumalakummardajale – allkorrusel pingiread meestele ja rõdul naistele.

      Sünagoogi aias on ühishauda maetud sajad natside okupatsiooni aegsetes õudustes surnud Ungari juudid. Hauda tähistab „Elupuu“ – leinapaju kujutav metallskulptuur, mille lehtedele on graveeritud ohvrite nimed. Kui puhub tuul, kõlisevad metall-lehed kõheda kajaga püha pinna kohal.

      Enam kui kolmkümmend aastat oli Suure sünagoogi vaimne juht olnud väljapaistev talmudi õpetlane ja kabalist rabi Yehuda Köves, kes hoolimata kõrgest east ja viletsast tervisest oli jäänud endiselt nii Ungari kui ka kogu maailma juudikogukonna aktiivseks liikmeks.

      Kui päike Doonau taha vajus, väljus rabi Köves sünagoogist. Ta möödus Dohány tänava poekestest ja salapärastest „varemebaaridest“ ja kõndis oma kodu poole Marciuse väljakul majas number 15, vaid kiviviske СКАЧАТЬ