Tulega mängides. Тесс Герритсен

Чтение книги онлайн.

      3

      Vihm trummeldab mu köögiaknale ja niriseb oma vesiste sõrmedega mööda klaasi alla, kui me Lilyga homse lasteaiapeo jaoks kaera-rosinaküpsiseid küpsetame. Ajastul, kus kõigil lastel näib olevat muna-, gluteeni- või pähkliallergia, tundub küpsiste valmistamine niisuguse hävitustööna, nagu meisterdaksin ma neile õrnadele kullakestele mürgikettaid. Teised emad teevad ilmselt tervislikke suupisteid, nagu puuviljalõigud ja toored porgandid, aga mina segan või, munad, jahu ja suhkru rasvaseks tainaks, mida me siis koos Lilyga plönnidena küpsetuspaberile tõstame. Kui küpsised on soojade ja lõhnavatena ahjust tulnud, läheme me elutuppa, kus ma panen kaks küpsist koos klaasi õunamahlaga Lily ette õhtuooteks. Nämm, suhkur – olen mina ikka halb ema.

      Lily mugib rõõmsalt, sellal kui mina noodipuldi ette istun. Ma pole oma pilli mitu päeva õieti kastist väljagi võtnud, ja ma pean enne meie kvarteti järgmist proovi harjutama. Viiul toetub mu õlale nagu vana sõber ja kui olen selle häälestanud, kajab puit mahedalt ja šokolaadrammusalt vastu, häälel, mis küsib soojenduseks midagi aeglast ja kena. Panen Šostakovitši kvartetiseade, mida olin plaaninud harjutada, käest ja kinnitan puldile hoopis „Incendio”. Selle valsi katked on nädal otsa mu peas keerelnud ja täna hommikul ärgates tundsin ma palavat soovi seda uuesti kuulda, leida kinnitust, et see on just nii ilus, nagu ma mäletan.

      Ning oh jaa, on. Mu viiuli kurblik hääl näib laulvat murtud südametest ja kaotatud armastusest, tumedatest metsadest ja tontlikest küngastest. Kurbus asendub ärritusega. Taustmeloodia pole muutunud, aga noodid tulevad kiiremini, ronivad mööda heliredelit e-keeleni, kus koonduvad reaks arpedžodeks. Mu pulss kiireneb selle metsiku tempoga koos. Püüan sammu pidada, mu sõrmed komistavad üksteise otsa. Mu käsi tõmbub krampi. Korraga ei järgi noodid enam viisi ning puit hakkab ümisema, just nagu võnguks mingil keelatud sagedusel, mis lööb mu pillisse mõrad, nii et see tükkideks lendab. Ja ometi pingutan ma edasi, sõdin oma viiuliga, sunnin seda endale kuuletuma. Ümin valjeneb, meloodia paisub kriiseteni.

      Aga ma kuulen vaid omaenda karjatust.

      Valust õhku ahmides vaatan ma oma reit. Kiiskavat klaasikildu, mis kristallist pistodana mu ihust välja turritab. Kuulen läbi oma nuuksete, kuidas keegi leelotab ikka ja jälle kaht sõna, nii ühetoonilisel, nii masinlikul häälel, et ma selle vaevu ära tunnen. Alles siis, kui näen huuli liikumas, saan ma aru, et see, kes räägib, on mu enda tütar. Ta vahib mulle otsa silmadega, mis on rahulikud, ebamaiselt sinised.

      Hingan julgust ammutades kolm korda sügavalt sisse ja haaran klaasikillust kinni. Karjatades tirin selle oma reiest välja. Värske veri voolab erkpunase nirena mööda mu jalga alla. See on viimane asi, mida ma tähele panen, enne kui kõik pimedusse variseb.

      Kuulen läbi valuvaigistiteudu, kuidas mu abikaasa teisel pool kiirabihaigla eralduskardinat Valiga vestleb. Ta hääl kõlab hingetuna, just nagu oleks ta haiglasse jooksnud. Val püüab teda maha rahustada.

      „Temaga saab kõik korda, Rob. Ta vajas õmblusi ja teetanusesüsti. Ja tal on otsaees hiigelsuur muhk, sest ta lõi pea vastu diivanilauda ära, kui minestas. Aga pärast ärkamist oli ta võimeline mulle helistama. Sõitsin jalamaid sinna ja tõin ta otseteed haiglasse.”

      „Nii et midagi tõsisemat pole? Oled kindel, et ta ainult minestas?”

      „Oleksid sa seda verd seal põrandal näinud, saaksid ise ka aru, miks ta kokku kukkus. Haav oli päris kole ja tegi ilmselt põrgulikult haiget. Aga kiirabiarst ütles, et see näeb puhas välja, nii et põletikuprobleemi ei tohiks tekkida.”

      „Nii et ma võin ta siis koju viia?”

      „Jah, jah. Ainult et…”

      „Mida?”

      Vali hääl tasaneb sosinaks. „Ma olen tema pärast mures. Autos rääkis ta mulle…”

      „Emme?” kuulen ma Lilyt tihkumas. „Ma tahan emmet!”

      „Tss, emme puhkab, kullakene. Me peame vaikselt olema. Ei, Lily, jää siia. Lily, ei tohi!”

      Eralduskardin rapsatakse lahti ja korraga näen ma oma ingellikku tütart, käed minu poole õieli. Ma võpatan eemale, judisen ta puudutust tundes. „Val!” hõikan ma. „Palun võta ta ära.”

      Mu tädi haarab Lily sülle. „Ma võtan ta täna ööseks enda juurde, eks? Kuule, Lil, ööbime täna minu pool. Eks ole lõbus?”

      Lily küünitab kallistust anudes ikka veel minu poole, aga ma pööran pea ära, kartes talle otsa vaadata, kartes näha seda sinist tulnukalikku pilku. Kui Val mu tütre ruumist välja viib, laman ma nagu tardunult külili. Mu keha tundub olevat nii paksu jää sisse vangistatud, et ma ei pääse sellest vist kunagi välja. Rob seisab mu kõrval, silitab tulutult mu juukseid, aga ma isegi ei tunne ta puudutust.

      „Viin su nüüd äkki koju, kallike?” küsib ta. „Võime pitsat tellida ja vaikse õhtu veeta, ainult meie kaks.”

      „Juniperiga juhtunu polnud õnnetus,” sosistan ma.

      „Mida?”

      „Ta ründas mind, Rob. Ta tegi seda meelega.”

      Robi käsi mu juustel peatub. „Võib-olla see näis sulle nii, aga ta on kõigest kolmeaastane. Ta on liiga noor, et mõista, mida ta tegi.”

      „Ta võttis klaasikillu. Ta suskas mind sellega.”

      „Kust ta üldse klaasitüki sai?”

      „Pillasin täna hommikul ühe vaasi maha ja see läks katki. Viskasin killud prügikasti. Ilmselt käis ta koti kallal ja leidis need üles.”

      „Ja sina ei näinud, kui ta seda tegi?”

      „Miks mul on tunne, et sa süüdistad mind?”

      „Ma… ma lihtsalt püüan aru saada, kuidas see sai juhtuda.”

      „Ma ju räägin sulle, mis juhtus. Ta tegi seda meelega. Ta ütles nii.”

      „Mida ta ütles?”

      „Korrutas muudkui kaht sõna nagu mingit loitsu. Emmele ai-ai.”

      Rob vaatab mind sellise pilguga, nagu oleksin ma hullumeelne, nagu võiksin ma voodilt püsti hüpata ja teda rünnata, sest ükski täie aruga naine ei karda oma kolmeaastast last. Siis raputab ta pead, teadmata, kuidas seletada stseeni, mida ma just äsja kirjeldasin. Seda võrrandit ei oska isegi Rob lahendada.

      „Miks ta peaks midagi sellist tegema?” küsib ta lõpuks. „Just praegu hüüdis ta sind, püüdis sind kallistada. Ta armastab sind.”

      „Ma ei tea enam.”

      „Keda ta alati kutsub, kui haiget saab või end pahasti tunneb? Alati sind. Sina oled tema maailma keskpunkt.”

      „Ta kuulis mu karjumist. Ta nägi mu verd ja suhtus sellesse täieliku rahuga. Ma vaatasin ta silmadesse ega näinud neis armastust.”

      Rob ei suuda oma umbusku varjata, seda on ta näost näha, sama selgesti kui neoonkirjas. Sama hästi oleksin võinud talle ka rääkida, et Lily kasvatas endale kihvad. „Võib-olla puhkad siin veel natuke, kallike? Ma lähen räägin õega ja uurin, millal võin su koju viia.”

      Ta СКАЧАТЬ