Tulega mängides. Тесс Герритсен

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kudrutab Val, kui Lily majja kannan. „Nagu väike ingel.”

      „Kas ma võin ta sinu voodisse panna?”

      „Muidugi. Jäta ainult uks lahti, et kuuleksime, kui ta üles ärkab.”

      Tassin Lily Vali magamistuppa ja asetan õrnalt tekile. Vaatan teda hetke ja olen oma magavat tütart nähes vaatepildist lummatud nagu alati. Kummardun lähemale, hingan sisse tema lõhna, tunnen ta roosalt õhetavatest põskedest õhkuvat kuumust. Ta ohkab ja pomiseb unes „emme”, sõna, mis mulle alati naeratuse suule toob. Sõna, mida igatsesin kogu hingest kuulda neil südantlõhestavatel aastatel, kui korduvalt ja tulutult rasestuda üritasin.

      „Minu tibuke,” sosistan ma.

      Kui jälle elutuppa naasen, küsib Val: „Noh, mida doktor Cherry tema kohta rääkis?”

      „Ta ütleb, et pole mingit põhjust muretseda.”

      „Eks ma rääkinud ju sedasama? Lapsed ja loomad ei sobi alati kokku. Sina seda ei mäleta, aga kui sa olid kaheaastane, siis sa muudkui tüütasid mu koera. Kui ta sind lõpuks näksas, siis lõid sa teda kohe. Ma arvan, et Lily ja Juniperiga juhtus samamoodi. Vahel reageerivad lapsed ilma mõtlemata. Ilma tagajärgi mõistmata.”

      Vaatan aknast välja Vali aeda, väikesesse Eedenisse, mis on tomatitaimi, lopsakaid ürte ja mööda tugisõrestikku roomavaid kurgivääte puupüsti täis. Mu isale meeldis ka aiatöö. Talle meeldis süüa teha, luuletusi lugeda ja vale viisiga laulda, täpselt nagu ta õele Valilegi.

      Oma lapsepõlvefotodel näevad nad isegi ühesugused välja, mõlemad kondised ja päevitunud, ühesuguste poisilike soengutega. Vali kodus on näha nii palju fotosid mu isast, et iga külaskäik toob südamesse nukra torke. Seinal minu vastas on fotod isast kümneaastasena, õng käes. Kaheteistkümnesena koos oma raadioga. Kaheksateistkümnesena keskkoolilõpurüüs. Näol on tal alati seesama innukas ja aval naeratus.

      Riiulil seisab foto temast ja mu emast, tehtud sel päeval, kui nad minu vastsündinuna koju tõid. See on ainus pilt mu emast, mida Val oma majja lubab. Ta sallib seda üksnes sel põhjusel, et pildil olen ka mina.

      Tõusen, et silmitseda pildil olijate nägusid. „Ma näen välja täpselt tema moodi. Ma pole varem märganudki kui väga.”

      „Jah, sa näed tõesti välja tema moodi, ja missugune kaunitar ta oli! Kui Camilla tuppa astus, pöördusid kõigi pead. Su isa heitis talle ainult ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Mu vaesel vennal polnud lootustki.”

      „Kas sa tõesti vihkasid mu ema nii väga?”

      „Vihkasin teda?” Val mõtleb järele. „Ei, seda ma ei ütleks. Alguses kindlasti mitte. Nagu kõik teised, kes Camillaga kohtusid, olin ka mina tema lummast täiesti sisse võetud. Ma pole kohanud ühtki teist naist, kes oleks nii täiuslik olnud. Ilu, ajud, andekus. Ja oh milline stiilitunnetus!”

      Naeran kahetsevalt. „Seda ma kohe kindlasti ei pärinud.”

      „Oh, kullake! Sa pärisid kummaltki vanemalt nende parimad omadused. Sa said Camilla väljanägemise ja muusikaande ning oma isa helde südame. Sa olid parim asi Mike’i elus. Mul on lihtsalt kahju, et mu vend pidi kõigepealt temasse armuma, enne kui sina said maailma tulla. Aga, tont võtku, kõik teised armusid ka temasse. Tal oli kohe eriline oskus sind oma jõuvälja imeda.”

      Mõtlen oma tütrele ja sellele, kui kergesti ta dr Cherry ära võlus. Juba kolmeaastasena oskab ta lummata kõiki, kellega kohtub. See on anne, mida minul pole kunagi olnud, aga Lilyl on see sünnipäraselt olemas.

      Panen vanemate foto riiulile tagasi ja pöördun Vali poole. „Mis mu vennaga tegelikult juhtus?”

      Ta tõmbub mu küsimuse peale pingesse ja pöörab pea ära – ilmselgelt ei taha ta sellest rääkida. Olen alati teadnud, et selles loos on veel midagi, midagi palju süngemat ja häirivamat kui see, mida mulle on räägitud, ja ma olen pealekäimisest hoidunud. Kuni tänaseni.

      „Val?” küsin ma.

      „Sa tead, mis juhtus,” ütleb ta. „Ma rääkisin sulle niipea, kui tundsin, et sa oled küllalt vana, et sellest aru saada.”

      „Aga sa ei rääkinud mulle üksikasju.”

      „Keegi ei taha üksikasju kuulda.”

      „Mul on nüüd seda vaja.” Heidan pilgu magamistoa poole, kus magab mu tütar, mu kullakallis tütar. „Ma pean teadma, kas Lily on natukenegi tema moodi.”

      „Jäta, Julia. Sa oled täiesti valel teel, kui arvad, et Lily on natukenegi Camillasse.”

      „Kõigi nende aastate jooksul olen ma vennaga juhtunu kohta väga vähe kuulnud. Aga tajusin alati, et selles loos on enamat, asju, millest sa ei tahtnud rääkida.”

      „Tervet lugu pole sugugi lihtsam mõista. Mina ei saa isegi kolmkümmend aastat hiljem aru, miks ta nii tegi.”

      „Mida ta siis täpsemalt tegi?”

      Val mõtleb küsimuse üle viivuks järele. „Pärast seda, kui see juhtus – kui asi lõpuks kohtusse jõudis –, nimetasid psühhiaatrid seda sünnitusjärgseks depressiooniks. Seda uskus ka su isa. Ta tahtis seda uskuda ja tundis tohutut kergendust, kui su ema vanglasse ei saadetud. Su ema õnneks saadeti ta hoopis tollesse haiglasse.”

      „Kus tal lasti pimesoolepõletikku surra. Minu meelest ei kõla see just erilise vedamisena.”

      Val ei vaata mulle ikka veel otsa. Vaikus meie vahel muutub nii tihkeks, et peagi kivistub hoopis, kui ma seda kohe läbi ei lõika. „Miks sa mulle ei räägi?” küsin ma vaikselt.

      „Anna andeks, Julia. Sul on õigus, ma pole tervenisti aus olnud. Vähemalt selles asjas.”

      „Mis asjas?”

      „Selles, kuidas su ema suri.”

      „Ma arvasin, et pimesoole lõhkemise tõttu. Nii te isaga alati rääkisite, et see juhtus kaks aastat pärast seda, kui ta sinna haiglasse saadeti.”

      „See juhtuski kaks aastat hiljem, aga mitte pimesoole lõhkemise tõttu.” Val ohkab. „Ma ei tahtnud seda sulle rääkida, aga sa ütled, et tahad tõde kuulda. Su ema suri emakavälise raseduse tagajärjel.”

      „Raseduse? Aga ta oli ju vaimuhaiglas luku taga.”

      „Täpselt nii. Camilla ei maininud kordagi isa ja me ei saanudki teada, kes too oli. Kui Camilla suri, kui ta tuba ära koristati, leiti sealt kõiksugust salakaupa. Alkoholi, hinnalisi ehteid, meigitarbeid. Kahtlemata pakkus ta teenete eest seksi ning tegi seda vabatahtlikult – meistermanipulaator, nagu ta oli.”

      „Ta oli ikkagi ohver. Ta põdes psühhiaatrilist haigust.”

      „Jah, seda psühhiaatrid kohtus tõesti rääkisid. Aga ma ütlen sulle, Camilla polnud depressioonis ega psühhoosis. Tal oli igav. Ja ta oli pahane. Ning tal oli kõrini su väikevennast, kellel olid koolikud ja kes nuttis kogu aeg. Camilla tahtis kogu aeg tähelepanu keskmes olla ning oli harjunud, et mehed tõttavad üksteise võidu teda õnnelikuks tegema. Camilla oli see kullakallikene, kes sai alati oma tahtmise, aga võta näpust, nüüd oli ta abielus ja aheldatud kahe lapse külge, keda ta üldse ei tahtnudki. Kohtus väitis ta, et ei mäleta, et oleks seda teinud, aga naaber nägi juhtunut pealt. Ta nägi, kuidas СКАЧАТЬ