Just nii, härra seersant!. Timo Porval

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kamp minusuguseid erariietes äsja saabunud mehi. Pealtvaatajateks muhelevad mundrikandjad. Üsna pea liitusime selle seltskonnaga ka meie. Mõni vabatahtlikult, mõni vabatahtlikult-sunniviisiliselt, mõni vastumeelsust varjamata.

      Lõpuks saabus hetk, mil bussi neli ratast sõitsid pääsla väravast sisse. Siit algas 11 kuud „natuke“ teistsugust elu. Ka need noorsandid, kes olid ennast eesootavaga väga hästi kurssi viinud, ei osanud aimatagi, kui teistsugune see kõik saab olema. Reisiseltskonna rõõmus tuju oli rikutud. Vabadusega oli selleks korraks jokk ning suvine lihagrillimine jäi sedapuhku vahele.

      Väljusime kõik see mees bussist, kokku umbes 40 inimest. Olime erariietes ja hoidsime pead veel üsna püsti. Nii mõnigi neist peadest vajus üsna pea pisut norgu, aga tol hetkel elasime veel õndsas teadmatuses. Puhus erakordselt soe ja mõnus suvetuul, just selline, mida tahaksid tunda, kui rannamõnusid nautides varbad liiva sisse pistad või vollet mängid. Suurel asfaltplatsil kasarmute ja mundrikandjate keskel seda ilu nautida polnud päris see. Kaugemalt kostis rannamelu asemel kõrvu „vasak, vasak, üks, kaks, kolm“. Osa ajateenijaist oli saabunud päev või paar varem ning harjutas marssimist. Seda „vasak, vasak, üks, kaks, kolm“ asja saime edaspidi omal nahal isegi tunda. Tülgastumiseni. Sõna otseses mõttes söögi alla ja peale. Hetkeks kerkis taas kord silme ette USA sõjafilm. Olgu muide öeldud, et suurel asfaltplatsil ei kosta see sugugi selliselt, nagu lugedes võiks arvata. Miskipärast oli „vasaku“ viimane silp tihtilugu venitatud ja s tundus mitmekordsena ning rõhutatult teravana. Eriti veel, kui takti juhtus lugema venekeelne seltskond. Ilmselt võiks selle kirja panna nii: „Vassssaaaaak, vassssaaaak, üks, kaks, kolm!“

      Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega käskis meil ühte viirgu astuda ning kotid laiali laotada. Pean tunnistama, et see hääl mõjus alguses üsna ehmatavalt, isegi hirmutavalt. Toon, mis hiljem tundus tavapärane, oli tol hetkel minu jaoks pigem röökimine. Tsivilistina kuuled selliseid röögatusi enamasti vaid siis, kui kellelegi korralikult varba peale oled astunud või mingi muu sigadusega hakkama saanud. Mõistsin alles hetke pärast, et tegelikult polnud viga midagi – pidime tõesti lihtsalt viirgu astuma ja kotid laiali laotama.

      Kottide laiali laotamisel oli üks väga selge ja lihtne põhjus: kontrolliti, ega keegi tarkpea keelatud asju kaasa pole võtnud. Näiteks erootilise alatooniga ajakirju, narkootikume, alkoholi, relvi. Või ka naist, lapsi, pagulasi, vana paadimootorit, pesumasinat ja muud seesugust. Kui kõik see mees oma nodi asfaldile laiali oli laotanud, avanes üsna lahe vaatepilt. Siin leidus kõike, mida eluks vaja. Oli plokkide viisi suitsu – ilmselt suurest hirmust, et mine tea, millal juurde sebida saab –, kilode kaupa magusat, elektroonikat, villaseid sokke tervele jaole, kesisema raamatukogu jagu lugemist, kingaviksi terveks hooajaks, hügieenitarbeid igaks otstarbeks, aga ka nt kitarre jm muusikariistu. Ühel minu hilisemal lahingpaarilisel oli kaasas kolm kaheliitrist Coca-Colat. Nagu hiljem selgus, oli see talle eluliselt vajalik. Teise maailmasõja aegu oleks sellest platsitäiest igatahes peaaegu terve kompanii ära varustanud.

      Elukogenud mehena ei paistnud veebel kogu sellest tränist sugugi üllatunud olevat. Küllap oli sellist kaupa siia varemgi toodud. Veebel käskis ainult meestel suumulgud kinni pidada ja mitte rahmeldada. Mõne üksiku käest päriti mõnitavalt, et kas ta mitte oma naise asju kodust kaasa pole tassinud? „Kas koju naisele ikka jäi veel midagi, millega ennast mukkida?“ Sellise küsimuse peale ei osanud muidugi äsjasaabunud mitte mõhkugi kosta. Suu pandi nende pilkavate kommentaaridega üsna kiirelt ja lõplikult lukku. Hiljem, karastununa, poleks enam sellisele küsimusele vastust võlgu jäädud.

      Pärast puistamist liikusime edasi auditooriumisse, kus tegelesime pisut bürokraatiaga. (Auditoorium koos muude uute õppehoonetega valmis 2005. Uued õpperuumid on igas mõttes eeskujulikud, nii mõnelgi ülikoolil pole selliseid ruume ette näidata. Erinev on siinkohal seegi, et juba renoveeritud ruumid püsivad korras, lauad on spikritest jms sodimisest puutumata.) Kõigile jagati tutvustav materjal Pioneeripataljoni ja Suurtükiväegrupi kohta. Lisaks paberilehed, mis tuli ära täita. Küsiti perekonnaseisu jmt andmeid. Oli ka „vaba mikrofon“ – lahter, kuhu sai kirjutada oma ootustest ajateenistuse osas jms. Tulevastel autojuhtidel läksid kohe silmad särama, ees terendasid ju C-kategooria load. Minagi tundsin huvi juhtimise vastu, mistõttu avaldasin soovi pärast sõduri baaskursust ehk SBKd minna edasi nooremallohvitseride kursusele ehk NAKi. Ankeedid täidetud, näidati Tapa väljaõppekeskust tutvustavat filmi. Saime põgusa ülevaate siin asuvatest üksustest ja eluolust. Mul oli hulganisti sõpru ja tuttavaid, kes olid enne mind Tapale „tuusiku“ saanud. Kuuldu põhjal olin enda jaoks väeosa juba enne tutvustavate videote nägemist välja valinud. Pioneeripataljon pidavat olema see koht, kus elukogemust n-ö täie raha eest saab. Huvitavat tegemist ja toimetamist pidi seal olema palju, distsipliin paigas ning erinevaid asju, mida oma käega katsuda ja näha saab, omajagu. Kui ma siin niikuinii oma elust 11 kuud pean veetma, siis mingu see juba täie ette. Vett ja vilet, nii et ikka oleks, mida mäletada!

      Jäänud oli veel paar olulist toimingut. Puukentsefaliidi vaktsiinisüstide tegemine ei vääri vast pikemat mainimist, lisaportsjonite määramine aga küll. Saime umbes 45 minutit koridoris passida, enne kui meid üle mõõdeti. 1.90 oli see piir, millest alates anti meestele tavapärasele toiduportsjonile lisa. Ohtu, et pikemad mehed ilma selleta nälga oleks jäänud, muidugi polnud. Aga eks vahel metsas olles kulus mõni täiendav rosinapakk või šokolaad ära küll. Nii juhtuski, et mingil seletamatul põhjusel kippusid tol päeval kõik mõõteriistad valetama… Mitte palju, nii parasjagu, pluss 3–4 cm.

      Seejärel liikusime allkorrusele, kus anti valida Suurtükiväegrupi ja Pioneeripataljoni vahel (Tapal asub küll ka Õhutõrjepataljon, aga sel aastal sinna ei võetud). Vastavalt pandi käe peale kirja kas P või S. Valikuvabadus on ikka üks hea asi küll! Kõige õnnelikumad said lõpuks valida ainult P ja P vahel. Kohad Suurtükipataljonis paistsid nõutumad olema. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelev seltskond. Väidetavalt olla seal elu kergem ja distsipliin nõrgem. Kas ja kui palju selline veendumus tegelikkusele vastas, kust selline arusaam minus endas tekkinud oli või miks siis ikkagi suurtükki eelistati, sellest pole mul takkajärgi aimugi. Igatahes olid suhtumine ja hoiakud selliseks kujunenud, et omavahel naljatleti selle üle, kas ikka tasub vajadusel neilt kaartuld tellida.

      Lõunasöögi ajal sai üks asi kohe selgeks: toidu pärast järgneva 11 kuu jooksul muretsema ei pea. Süüa sai palju ja toit oli maitsev. Lisaportsjon oleks mulle lausa üle jõu käinud ja paistis, et ega pikematelgi meestel sellega kerge olnud. Pean tunnistama, et üliõpilasena oli minu toidulaud palju kesisem olnud kui kaitseväes, ja ma ei pidanud ometigi juba siis millestki puudust tundma.

      Käes oli varustuse kättejagamise aeg. Liikusime bussiga lattu ning paarikümne minutiga oli üheteistkümnele poisile kõik eluks vajalik kätte jagatud, kui muidugi relv välja arvata.

      Kõht täis ja varustus olemas, viidi meid kasarmu ette. Siin pidime end järgmised 11 kuud koduselt tundma. Kodusoojust oli loomas üks meie tulevastest ülemustest, kes ilma pikema sissejuhatuseta kontrollis üle meie varustuse ning korjas ära üleliigse elektroonika ja ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus, kell ning usulise kuuluvusega seonduv, ei muud. Mobiilidega lubati teha veel viimane kõne lähedastele. Paluti rõhutada, et oleme kohale jõudnud ning „erakordselt õnnelikud ja rõõmsad“. Muie ülemuse näol neid juhiseid jagades ütles kõik. Nii tema kui ka meie teadsime, et rahulolust ja ülevast meeleolust on asi nii kaugel, kui vähegi võimalik.

      Meeleolu oli esialgu tõesti üsna sünge. Nüüd alles õige olukorraga kohanemine algas. Keegi ei teadnud, mis meid tegelikult ees ootab või mis toimuma hakkab. Sellises täbaras olukorras võinuks ennast kogu ülejäänud päeva haletseda. Aga see oleks olnud halvim valik võimalikest. Kõige tähtsam oli mõista, et olusid ei olnud võimalik (enam) muuta. Jäi üle ainult kujundada oma suhtumist ja hoiakuid selliselt, et kõikide katsumustega hästi toime tulla. Seepärast olin otsustanud, et hoian oma tuju võimalikult üleval.

      Kasarmu ise oli kena, suhteliselt uus, kahekorruseline madalate akendega hoone. Tagasihoidliku СКАЧАТЬ