Just nii, härra seersant!. Timo Porval

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märku, seejuures teadmata järgmise kohtumise kohta ega kellaaega. Paljusid nägin ja paljud jäid nägemata. Mõne aja jooksul mõistsin, et aktiivsete ja tegusate noorte puhul ei saagi eeldada, et kõigil sinu jaoks aega on. Liiatigi kui peale minu enda ja paari saatusekaaslase ei adunud olukorra märgilist tähendust lõpuni keegi. See on ka igati inimlik. Tõsi ju on, et need, kes on mingi olukorra läbi elanud, teavad isegi. Ja need, kes pole, ei mõista seda kunagi lõpuni.

      Vististi oli see kõik pisut sarnane inimese käitumisega, kes teab ette oma surma? Teadlikult või mitte – igatahes püüdsin asjad sättida nii, et minu eemaloleku ajal kõik sujuks ja laabuks.

      Nädal enne „traagilist“ kuupäeva olidki kõik kohtumised kohtutud ja enamik asju korda aetud. Veel olid jäänud mõned päevad puhkamiseks ja elu nautimiseks; mõned üksikud pokkeriõhtud, tennisematšid, piljarditurniirid, saunaõhtud. Ja mis peamine – viimased hetked koos oma kalli naisega.

      Esmaspäeva hommikul naisega hüvasti jättes asusin teele Türile. Pidin Tallinnast lahkuma kaks päeva varem, sest mind oli palutud minu parima sõbra venna ristiisaks. Sellest ma keelduda ei saanud, see oli auasi. Valetaksin, kui ütleksin, et mul lahkumishetkel klomp kurku ei tulnud. Teadsin, et lähema kuu jooksul pole mul lootust oma kallimat näha.

      Teisipäeval otsustasin lasta juuksed ära pügada. Ma pole elus näinud oma juuksuril nii suuri silmi kui pärast seda, mil palusin tal ennast kiilaks ajada. Veenmaks teda, et ma pole aru kaotanud, pidin talle oma soovi kordama. Teatasin, et vaja on Eesti riiki teenima minna. See vastus paistis teda rahuldavat. Mõneti on see justkui omamoodi riitus – nagu rebaste retsimine või midagi sellist. Miks täpselt ajateenistuses olles kiilakas peab olema, seda ma tol hetkel ei teadnud. Igatahes tehtud see sai ja sõbrad-tuttavad said minu kulul korralikult naerda, kui ma neile pärast pilte näitasin. Hiljem selgus, et oleksin võinud ennast pügada lasta alles siis, kui väeossa jõudsin.

      Pärast juuksurit käisin poodlemas. Hankisin kõike, mida eluks vaja: hügieenitarbeid, viksi, nuustikuid ja muud sellist kraami. Ma ei osanud aimatagi, et kõik hädapärane on kohapeal olemas (või vähemalt meil oli; info selle kohta oli aga puudulik). Koju jõudes panin kompsud kokku. Teades, et isiklikud asjad pole niikuinii lubatud, toppisin kõik vajaliku kilekotti. Hiljem selgus, et seegi polnud vajalik. Ülejäänud päeva vedelesin niisama.Kolmapäeva varahommikul säras päike ja oli igati ilus päev ajateenistusse minemiseks. Kella poole 9 aegu astusin Türi-Paide bussile ja sõit kogunemiskohta võis alata. Bussis istudes märkasin, et minusuguseid kiilakaid tuli siit-sealt veel peale. Küllap olid ka nemad tulevased ajateenijad. Veel aastake tagasi oleksin neid ehk mõttes parastanudki. Täna enam mitte.

      Mingil veidral põhjusel tundus, et isegi kaasreisijad tajusid, milles asi. Tädikesed justkui naeratasid rahulolevalt, kohati vaat et pakkusid endast noorematele sõdurihakatistele „viimsepäeva“ puhul istetki. Ja seda olenemata rahvusest – isegi venekeelsed vanemad härrad ja prouad tundusid täna kuidagi sõbralikumad.

      Kohale jõudes oli veel piisavalt aega väikese poetiiru jaoks. Istusin poe ees pingil, nautisin päikest nagu vana kõuts ning sõin jäätist. Teadsin, et järgmine selline imeline võimalus tuleb mul alles 11 kuu pärast. Võtsin teadlikult tollest hetkest viimast ega mõelnud ei laigulistele riietele ega seerude röögatustele. Carpe diem.

      Mõne aja pärast oli aeg seada sammud kogunemiskohta, kust mind ja teisi saatusekaaslasi pidi bussi peale pandama ning Tapale saadetama. Kogunemispaika jõudes oli pilt üsna kirju. Kohale oli tulnud tudengeid, isasid, abikaasasid, firmajuhte, ehitajaid, doktorante, vanu tuttavaid, sulisid ja neidki, kes paistsid hirmunult kohe-kohe püksi tegevat. Pooled olid kiilakad nagu mina. Teistel jälle paistsid veel eelmisest õhtust käed värisevat – hea meelega oleks neile kaastundest mõne pudeli ulatanud. Ja oli neidki, kes olukorrale vaatamata ennast väga lõbusalt tundsid. Üks asi oli kõigil ühtmoodi – kõik olid eesti mehed. Või vähemalt Eesti Vabariigi kodanikud.

      10.05 oligi buss ees, et kogu see kirju kamp peale võtta ja neist 11 kuuga „mehed“ teha. Suurem enamik poleks eales tahtnud sinna bussi oma jalga tõsta. Pärast ID-kaardi ettenäitamist ja allkirja andmist juhatati see seltskond aga sellegipoolest bussi. Veel mõnikümmend minutit, ja sõit võis alata. Istusin akna alla ja nautisin ilusat ilma. Ei mäleta, et ükski bussisõit varem nii palju rahuldust oleks pakkunud. Mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud kohale jõuda. Oh ei. Teadsin lihtsalt, et see sõit on lähema kuu jooksul ilmselt kõige meeldivam asi, mis mul teha õnnestub. Ärevus mu sees oli selgelt tajutav ja seda oli raske varjata. Kindlustunnet andis vaid teadmine, et olen ennast selleks katsumuseks ette valmistanud. Olin uurinud, mis mind täpsemalt ees ootab ja kuidas kõik hakkab olema. Paraku reisikirjade lugemisest aga mägironimiseks ei piisa.

      0. nädal

      Saabumine ajateenistusse

      Sõit Tapale kestis vististi mõnikümmend minutit. Parajasti nii palju, et sain ennast mõnusalt sisse sättida ja mõtted mujale juhtida. Millisekundiks suutsin vist isegi ära unustada, kuhu need bussirattad meid tegelikult viivad. Mõni külmema närviga või siis lihtsalt haige peaga vend vist isegi tukastas sel ajal.

      Keerasime Narva maanteelt maha Tapa-Loobu maanteele. Näis, et siin antakse veel valida: tapa või loobu. Valinuksin meeleldi viimase, ent valik polnud minu teha. Tapa linna sisenemine tekitas reisiseltskonnas ning ka minus selgelt elevust, sest kohtumine selle paigaga oli esmakordne. „Nii et see siis ongi see endine ja praegune sõjaväelinnak…“ mõtlesin endamisi. Sellest, et Tapal paiknesid Nõukogude sõjaväe üksused, olin ähmaselt midagi kuulnud. Hiljem olen teada saanud, et NSVLi sõjaväe insenervägede õppeväeosa ehk meie tähenduses nn vana linnak anti Eesti kaitseministeeriumile üle 1992. aasta augustis. Nn lennuvälja rajamist, millest hiljem korduvalt juttu tuleb, alustati Nõukogude vägede poolt ühes baaside lepingu sõlmimisega 1939. aasta sügisel. „Kultuuripärandit“ oli siin näha kõikjal, paraku enamasti võõra kultuuri pärandit. Muus osas oli aga esmamulje nagu väikelinnade puhul ikka: väike, rahulik ja räämas. Linna serva pidi kulges raudtee, mille tõkkepuude taga meie Sauruste kolonn hiljem tihtilugu ootama pidi. Olgu öeldud, et veokitena olid teenistuse jooksul kasutuses nii Unimogid, MANid kui Saurused. Põhiliselt kasutasime kahte esimest, viimaseid episoodiliselt teenistuse lõpu poole, tagalarühmas olles. Unimogi mahtus jagu, MANi kaks jagu.

      Keskuse moodustasid kohalik kaubamaja ja selle parkimisplats, mille ümber käis tihe sagimine. Sealsamas külje all Jakobi kirik ja seda ümbritsev park. Pisut eemal Säästumarket ja sibulakujuliste kuplitega õigeusukirik. Kortermajad olid valdavalt nõukogudeaegsed ja koledad – sellised, milles elamisest tänapäeval vististi vähesed unistavad. Linnaäärsetel tänavatel oli ridamisi omaaegseid elamuid, ent mitte selliseid, mis tänapäevaseid arendusprojekte ja põllukülasid meenutaksid. Pigem ikka selliseid, kus siin-seal aiaaugust klähvimas koer, akna peal iseäranis uudishimuliku pilguga „päevauudiseid“ jälgimas kellegi vanaema ja maja trepile kogunenud kohalik õlleklubi. Sekka mõni kass, 90ndate alguses soetatud „väljamaa autu“, puukuur, hulk õunapuid ja aknapealseid potililli. Aga oli ka erandeid – maju ja aedu, mis kaugelt pilku püüavad ja küllap kadedustki tekitavad. Selliseid, kus hoovi peal tõukoer ja kuudi kõrval Mersu. Üksluisuse üle ei saanud igal juhul kurta.

      Põgus tutvus uue kodulinnaga piirduski esialgu bussiakendest nähtuga. Minu üllatuseks oli siin kõige muu taustal Eesti kaitseväest üsna vähe märke, kui ehk tavatult laiguline seltskond kohalikus bussijaamas välja arvata. Needki olid relvitud. Olin oma teadmatuses ja rumaluses oodanud midagi muud, vististi kõrvalosatäitja rolli ameerikalikus sõjafilmis? Teate ju küll: karjade kaupa hambuni relvastatud ja röökivaid mehi mööda tänavaid marssimas, nende vahel ringivuravad kuulipildujatega Hummerid, ülelendavate hävitajate müra, telklaagrid, kamp pommikindlaid mehi bazookadega igal tänavanurgal. Ikka nii nagu peab! Filmis…

      Niisiis oli mu ettekujutus tänapäevasest väljaõppekeskusest ilmselgelt üsna olematu. Midagi sellist otse loomulikult СКАЧАТЬ