Nõiasigidik. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

      Kui nad kolmekesi viimaseid vettinud kaste Felixi autosse laadisid, koigerdas üle parkla üksildane tüse kogu. See oli Lonnie Gordon, festivali nõukogu esimees, vihmavari hõredajuukselise, lottlõuaga pea kohal, käes kilekott, mingi kepp ja miski, mis nägi välja nagu sületäis skunke, nende peal valge surnud kass.

      Vana reetlik vanamehenäss. Felix ei suvatsenud tema poole vaadatagi.

      Lohva-lohva, pata-pata, lirtsa-lirtsa tuli paks Lonnie läbi lompide, ähkides nagu morsk. „Mul on tõesti kahju, Felix,” ütles ta, kui auto pära juurde jõudis.

      „Kes seda usub?” küsis Felix.

      „Mina polnud süüdi,” ütles Lonnie nukralt. „Minu hääl jäi vähemusse.”

      „Sinu jutt või kassi sitt,” ütles Felix. Kepp oli tema rebasepeaga jalutuskepp; surnud kass oli tema Prospero valehabe; skunginahk, nägi ta nüüd, oli tema võlurirüü. See, millest oleks saanud tema võlurirüü. See oli niiske, trööbatud karvaga. Karvade seest vaatas teda terve hulk helmjaid plastmassist loomasilmi, terve hulk sabasid oli sorgus. Hallis päevavalguses nägi see tobe välja. Kuid laval, litritega kaunistatult, olnuks see hunnitu.

      „Kurb, et sa nii arvad,” ütles Lonnie. „Ma arvasin, et sa võiksid neid endale tahta.” Ta ulatas keebi, habeme ning jalutuskepi Felixile, kes lihtsalt vahtis, käed külgedel. Tekkis kohmetusehetk. Lonnie oli tõeliselt masendatud: ta oli vana tundeline tobu, nuttis tragöödiate lõpus. „Palun,” ütles ta. „Mälestuseks. Pärast kogu su vaevanägemist.” Lonnie ulatas esemed taas Felixile. Mustanahaline turvamees võttis need tema käest ja pani kastide peale.

      „Poleks vaja olnud endale tüli teha,” ütles Felix.

      „See ka,” ütles Lonnie kilekotti ulatades. „See on sinu käsikiri. „Tormi” käsikiri. Sinu märkustega. Ma võtsin endale vabaduse vaadata … see oleks olnud imeline,” jätkas ta väriseva häälega. „Võib-olla kulub kunagi marjaks ära.”

      „Sa sonid,” ütles Felix. „Sina ja see sitakott Tony hävitasite mu karjääri ja sa tead seda. Niisama hästi oleksite võinud mind seina äärde panna ja maha lasta.” See oli liialdus, ent Felixile pakkus kergendust, kui ta sai oma õnnetuses veel kedagi süüdistada. Kedagi, kellel oli pehme süda ja nõrk selgroog ning erinevalt Tonyst südametunnistus olemas.

      „Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik,” ütles Lonnie. „Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne … Küllap on palju, nojah, teisi kohti … Uus algus …”

      „Teisi kohti?” ütles Felix. „Ma olen viiekümneaastane, taeva pärast. Uute alguste jaoks realiseerimisaja ületanud, kas sa ei ütleks?”

      Lonnie neelatas. „Ma saan aru, mida sa … Me hääletame järgmisel nõukogu koosolekul, kuidas sind tänada, ja on tehtud ettepanek valmistada skulptuur, tead küll, nagu rinnakuju või ehk sinunimeline purskkaev …”

      Loovus. Anne. Kaks tema tööalal kõige kuritarvitatumat sõna, mõtles Felix kibestunult. Ja kolm kõige kasutumat asja maailmas: preestri till, nunna tissid ja puhtsüdamlik hääletus tänuavalduste üle. „Pistke oma rinnakuju peesse,” ütles Felix. Kuid siis ta leebus. „Aitäh, Lonnie,” ütles ta. „Ma saan aru, et sul on head kavatsused.” Ta sirutas käe. Lonnie surus seda.

      Kas mööda liiga punetavat põske veeres tõesti pisar? Kas lõualott võbises? Lonnie peab ette vaatama, kui Tony tüüri juures on, mõtles Felix. Iseäranis kui ta endiselt sellist vesist süümepiina välja näitab. Tony süda ei piina; ta lömastab kõik vastased, karistab igat kõhklust, ümbritseb end kõrilõikajatega, heidab tarbetu kraami üle parda.

      „Kui sul millalgi soovituskirja vaja on,” ütles Lonnie. „Mul oleks hea meel … või … ma saan aru, et … võib-olla pärast puhkust … Sa oled liiga rängalt tööd rabanud pärast sinu, sinu kohutavalt kurba, mul oli nii kahju, see oli tõesti liig, keegi ei peaks …”

      Lonnie käis matustel; mõlemal matusel, kõigepealt Nadia omal. Ta oli Miranda pärast täiesti rööpast väljas. Lonnie viskas tillukesse hauda väikese kimbu roosasid teeroose, üsna teatraalselt, arvas Felix toona, ehkki ta seda žesti hindas. Siis murdus Lonnie täiesti, nuttis luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina.

      Ka Tony, alatu rott, käis matustel, must lips ees ja leinav nägu peas, ehkki sepitses oma riigipööret ilmselt juba siis.

      „Aitäh,” ütles Felix uuesti, Lonnie’t katkestades. „Ma saan hakkama. Ja aitäh,” ütles ta kahele turvamehele. „Teist oli abi. Ma hindan seda.”

      „Sõitke ettevaatlikult, härra Phillips,” ütles üks turvamees.

      „Jah,” lisas teine. „Meie teeme lihtsalt oma tööd.” See oli omalaadne vabandus. Ilmselt nad teadsid, mida tähendab vallandamine.

      Siis istus Felix oma autoloksu ja sõitis parklast välja, oma eelseisvasse ellu.

      5. Vilets hütt

      Eelseisev elu. Kui pikk oli Felixile kord tundunud see aeg. Kui kiirelt oli see mööda lennanud. Kui palju sellest oli raisatud. Kui ruttu see otsa saab.

      Festivalikeskuse parklast lahkudes polnud Felixil tunnet, et ta juhib autot. Selle asemel tundis ta, nagu teda sõidutataks, nagu tõukaks teda tagant tugev tuul. Tal oli külm, ehkki selleks ajaks oli sadu lakanud ja päike paistis, samuti oli Felix soojenduse sisse lülitanud. Kas ta oli vapustatud? Ei: ta ei värisenud. Ta oli rahulik.

      Teater oma lehvivate vimplite, vett sülgava delfiini kujulise purskkaevu, siseõue, maastikuarhitekti kujundatud lilleaia ja jäätist limpsivate rõõmsate teatrikülastajatega haihtus peagi. Makeshiwegi peatänav oma kallite restoranide ja kõrtsidega, mida kaunistasid muistsete luuletajate, sigade, renessansiaegsete kuningannade, konnade, gnoomide ja kukkede pead, keldi kudumikaupluste, inuiti nikerdisepoodide ja inglise portselanibutiikide ning seejärel ilusate Victoria-aegsete kollastest tellistest majadega, mõnel neist hommikusöögiga majutuskoha silt, lõppes apteekide, kingsepatöökodade ja Tai küünesalongide jadas. Seejärel, pärast veel mõnda valgusfoori, jäid selja taha ka äärelinna ostukeskuse vaibalaod, Mehhiko toidukohad ja hamburgeriparadiisid, ning Felix oli ajuvil.

      Kus ta oli? Tal polnud aimugi. Kõikjal tema ümber laiusid lainjad põllud, kevadise nisu õrnroheline, sojaubade tumedam roheline. Puudesaared sirutasid sulgjaid või läikivaid lehti ümber sajandivanuste taluhoonete, mille hallid puuaidad olid ikka veel töökorras ja silotornid pakkusid horisontaalidele vaheldust. Tee oli nüüd kruusane ja kehv.

      Felix sõitis aeglasemalt, vaatas ringi. Ta ihkas koobast, peiduurgast, kohta, kus tema kedagi ei tunne ja keegi ei tunne teda. Varjupaika, kus ta võiks toibuda, sest nüüd hakkas ta endale tunnistama, kui hullusti teda oli haavatud.

      Paari, kõige rohkem kolme päeva pärast sokutab Tony ajalehtedesse mingi luiskeloo. Selles öeldakse, et Felix astus kunstilise juhi kohalt tagasi, et otsida teisi võimalusi, aga keegi ei usu seda versiooni. Kui Felix jääks Makeshiwegisse, nuusiksid halbade kavatsustega reporterid ta välja ning naudiksid vägeva mehe langemist. Nad helistaksid talle, varitseksid, suruksid ta mõnes linna baaris nurka, kui temast oleks küllalt rumal sinna minna. Nad küsiksid temalt, kas ta tahaks kommenteerida, lootuses tema äkilist loomust arvestades õhutada teda häält tõstma. Kuid hääletõstmine oleks hingeõhu raiskamine, sest mida ta sellega saavutaks?

      Päike hakkas loojuma: valgus vajus längu, värvus kollakamaks. Kui kaua Felix oli siin olnud? СКАЧАТЬ