Nõiasigidik. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et su vedru hakkab maha käima.” Veel üks paus. „Ma selgitasin neile, et sa oled šokis olnud pärast seda, kui su tütar … pärast hiljutist traagilist kaotust, aga mina olen kindel, et sa tuled sellest välja.” See oli niivõrd jõhker hoop, et Felixil jäi hing kinni. Kuidas nad julgevad seda ettekäändena kasutada? „Ma proovisin kõike, mida vähegi sain,” lisas Tony.

      See oli vale. Nad mõlemad teadsid seda. Nõukogu esimees Lonnie Gordon poleks säärasest putšist iial undki näinud ja teised nõukogu liikmed olid ümmargused nullid. Valitud mehed – Tony valitud. Ja valitud naised, neid oli kaks. Tony soovitusel – viimane kui üks.

      „Mu vedru?” ütles Felix. „Mu kuradi vedru?” Kelle vedru oli iial olnud kerksem kui temal?

      „Nojah, sinu side tegelikkusega,” vastas Tony. „Nad arvavad, et sul on vaimse tervisega probleeme. Ma ütlesin neile, et see on arusaadav, arvestades sinu … Aga nemad ei saanud sellest aru. Loomanahkadest keep oli liig mis liig. Nad nägid visandeid. Nad ütlesid, et sinu pärast lendavad loomaõiguslased meile peale nagu vapsikuparv.”

      „See on naeruväärne,” ütles Felix. „Need pole päris loomad, need on laste mänguasjad!”

      „Nagu sa ilmselt taipad,” sõnas Tony armulikult ja kannatlikult, „pole asja tuum selles. Need näevad loomade moodi välja. Ja keep pole ainus vastuväide. Tegelikult ajas neil harja punaseks halvatud Caliban, nad ütlesid, et see ületab isegi halva maitse piiri. Inimesed arvavad, et sa teed invaliidsuse arvel nalja. Mõned vaatajad lahkuvad etenduselt. Või lasevad end välja sõidutada: meil on päris palju … Meie rahvastik ei koosne alla kolmekümnestest.”

      „Taevas hoidku!” hüüatas Felix. „See on üle võlli aetud poliitkorrektsus! See on tekstis olemas, ta ongi ebard! Kui üldse midagi, siis praegusel ajal on Caliban soosik, kõik karjuvad talle hurraa, ma lihtsalt …”

      „Ma saan aru, aga asi on selles,” ütles Tony, „et me peame toetuste õigustamiseks piisavalt istekohti täitma. Viimase aja arvustused on olnud … nii ja naa. Iseäranis möödunud hooajal.”

      „Nii ja naa?” küsis Felix. „Möödunud hooaja arvustused olid suurepärased!”

      „Ma varjasin sinu eest halbu arvustusi,” ütles Tony. „Neid oli palju. Need on mul portfellis, kui sa tahad pilgu peale visata.”

      „Mille pagana pärast sa seda tegid?” küsis Felix. „Varjasid neid? Ma pole laps.”

      „Halvad arvustused ärritavad sind,” vastas Tony. „Siis elad sa selle personali peal välja. See mõjub moraalile halvasti.”

      „Ma ei ärritu mitte kunagi!” karjus Felix. Tony laskis selle kõrvust mööda.

      „Siin on kiri lepingu lõpetamise kohta,” ütles ta pintsaku põuetaskust ümbrikut võttes. „Nõukogu otsustas anda sulle pensionipaketi koos tänuga kõigi tööaastate eest. Ma püüdsin suuremat paketti välja kaubelda.” Tony näol oli päris kindlasti muie.

      Felix võttis ümbriku. Tema esimene aje oli see tükkideks rebida, aga mingis mõttes oli ta halvatud. Tal oli oma karjääri jooksul tülisid ette tulnud, kuid talle polnud kunagi varem lepingut üles öeldud. Teda lahkuma sunnitud! Välja visatud! Üle parda heidetud! Ta tundis, et on üleni tuim. „Aga minu „Torm”?” küsis ta. „Kas sellega tegeldakse edasi?” Juba oli tema toon paluv. „Vähemalt?” Tema loomingu tipp, tema imeline aare – lömastatud. Jalge alla tallatud. Hävitatud.

      „Kahjuks mitte,” vastas Tony. „Me … nemad arvasid, et kiire lõpp on parim. Lavastus võetakse kavast maha. Sinu kabinetist pärit isiklikud asjad leiad oma auto juurest. Muide, anna mulle oma pääsukaart. Kui sa valmis oled.”

      „Ma lähen kultuuriministri jutule,” ütles Felix jõuetult. Ta teadis, et sellest pole abi. Ta oli Sal O’Nallyga koos koolis käinud, nad olid toona võistlejad olnud. Neil oli olnud tüli pliiatsivarguse pärast, mille Felix oli võitnud ja mida Sal ilmselt polnud unustanud. Ta oli avaldanud arvamust – mitmes Felixi õrna kohta suunatud teleintervjuus –, et Makeshiwegi festivalil tuleks esitada rohkem Noël Cowardi komöödiaid, Andrew Lloyd Webberit ja teisi muusikale. Mitte et Felixil oleks midagi muusikalide vastu olnud, ta oli oma teatriteed alustanud „Kuttide ja näitsikute” tudengilavastusega, aga lausa muusikalidieedil olla …

      „„Helisev muusika”,” ütles Sal. „„Kassid”. „Hull sinu järele”.” Stepptants. Asjad, millest tavainimene aru saab. Kuid tavainimene sai Felixi lähenemisest väga hästi aru! Millest oli nii raske aru saada „Macbethis”, kus kasutati mootorsaage? Päevakajaline. Otsene.

      „Õigupoolest on kultuuriminister igati nõus,” vastas Tony. „Loomulikult selgitasime enne lõpphääletust oma otsust Salile – minister O’Nallyle –, veendumaks, et meie suund on õige. Anna andeks, Felix,” lisas ta võltsilt. „Ma tean, et see on sulle vapustus. Ja meile kõigile väga raske.”

      „Ma oletan, et sul mõlgub meeles asendaja,” ütles Felix häält mõistliku registrini tasandades. Sal. Seega ollakse sina peal. Nõnda siis on lood. Felix ei kaota meelerahu. Ta päästab oma väärikuse riismed.

      „Õigupoolest jah,” vastas Tony. „Sal … Nõukogu palus, ah, et mina ameti üle võtaksin. Muidugi ajutiselt. Kuni leitakse sobilik kandidaat.”

      Ajutiselt, eks olegi, mõtles Felix. Nüüd oli asi talle selge. Salatsemine, sabotaaž. Siulik puiklus. Hämmastav reetmine. Tony oli olnud ässitaja, oli olnud traaditõmbaja algusest lõpuni. Ta oli oodanud, kuni Felix oli kõige haavatavam, ja siis rünnanud.

      „Sa salalik pasakaraskist kaabakas,” karjus Felix, ja see pakkus talle teatud rahuldust. Ehkki kõike arvesse võttes pisukest.

      4. Rüü

      Siis astusid sisse kaks turvameest. Küllap olid nad ukse taga kuulatades oodanud märguannet, milleks väga tõenäoliselt oli Felixi karjumine. Nüüd siunab Felix iseennast, kuna ta oli nii ettearvatav.

      Küllap oli Tony turvameestega varem harjutanud: ta oli ääretult võimekas. Mehed jäid seisma teine teisel pool Felixit, üks must, teine pruun, lihaselised käsivarred vaheliti, ilme läbitungimatu. Nad olid hiljuti palgatud: Felix ei tundnud neid. Veelgi tähtsam: nemad ei tundnud Felixit ega olnud seetõttu talle ustavad. Jälle Tony kätetöö.

      „See pole vajalik,” ütles Felix, kuid Tony ei tundnud enam tarvidust vastata. Ta kehitas vaevu märgatavalt õlgu, noogutas – võimukas õlakehitus, võimukas noogutus – ja Felix saadeti viisakalt, kuid kindlalt parklasse, raudne käsivars kummagi küünarnuki ligidal.

      Tema auto kõrval oli pappkastide riit. Tema punase auto, Mustangi kabrioleti kõrval, mille ta oli ostnud pruugituna keskea trotsi ajel siis, kui tundis end ikka veel uljana. Enne Mirandat ja Miranda kaotust. Auto oli ka siis roostes olnud ning sestpeale veelgi rohkem roostetanud. Felix oli kavatsenud selle välja vahetada, uue tumedama auto muretseda. Niipalju siis kavatsusest: Felix polnud vallandamisümbrikut lahti teinud, kuid teadis juba, et selles on vaid miinimum. Sellest ei piisanud säärasteks toredusasjadeks nagu poolpidused autod.

      Tibutas vihma. Turvamehed aitasid Felixil pappkaste roostetanud Mustangisse laadida. Nad ei lausunud sõnagi, Felix ka mitte, sest mida oligi öelda?

      Kastid olid vettinud. Mis neis oli? Paberid, mälestusesemed, kes teab? Sel hetkel oli Felixil ükskama. Ta kaalus suurejoonelist žesti, näiteks kogu kraami parklasse kallamist ja põlemapanekut, aga millega? Vaja oleks bensiini või mingit lõhkeainet, aga tal polnud kumbagi, СКАЧАТЬ