Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli miski, mida ta tavaliselt hästi oskas. Aastatepikkune uurimistöö kogemus aitas tal sageli sündmuskohalt saadava esmamulje abil luua hapra vundamendi teooria vormumiseks.

      Sündmuspaik oli nagu kunstiteos. Iga pisimgi detail pildil, iga üksik pintslitõmme valminud teosel reetis midagi kunstniku kohta.

      Pilk liikus edasi valgustatud elutuppa. Suvila oli sisustatud stiilselt, modernset ja antiikset mööblit miksides. Kasutatud värvid olid puhtad ja heledad, omavahel hästi kokku sobivad.

      Jäljed murdvargusest olid ilmsed. Sahtlid ja kapid avatud. Eemal nurgas oleval madalal laual, kus varem oli seisnud teler, ripnesid nüüd vaid mõned lahtised juhtmed, mitmes kohas olid seinal rippunud maalidest järel heledad laigud.

      Wisting lasi pilgul tagasi surnukehale pöörduda, ohkas ja raputas alla andvalt pead. Miski ei klappinud, kuid ta ei suutnud aru saada, mis see oli.

      „Kas löögirelv on leitud?“ küsis ta.

      Espen Mortensen vangutas pead ja edastas küsimuse väljas ootavale politseinikule.

      „Koerapatrull otsib seda,“ selgitas ta.

      „Kuidas on sissemurdmisriistadega?“ uuris Wisting ja osutas purustatud uksepiidale.

      Mortensen raputas pead.

      „See võib ka mõrvarelvaks olla,“ arvas ta. „Kohtueksperdid suudavad kindlasti midagi enamat öelda, kuid tundub nagu oleks löödud terava esemega. Sõrgkangiga näiteks.“

      „Arvad sa, et tema polnud sissetungijaks?“ küsis Wisting ja noogutas nende vahel lebava maskiga mehe suunas.

      „Võibolla teda üllatati ja sõrgkang võeti talt ära?“

      Wisting raputas kahtlevalt pead. Mitte miski ei osutanud sellele, et siin oleks toimunud muud võitlust kui vaid üks surmav löök. Seinal rippusid kenasti kaks väikest maali. Ukse kõrval seisis paar tosse. Nagide rivis rippusid korralikult paar tuulejakki. Ka majas sees ei olnud muid kahjustusi kui sellised, mida Wisting lugematutes sissetungikohtades varem oli näinud.

      „Ja kus siis röövitud noos on?“ küsis ta, tehes mõned sammud luksusliku suvila sisemusse.

      „Võibolla oli ta tulnud tagasi uuele ringile?“ pakkus ikka veel väljas seisev politseinik. „Naasis, et midagi lisaks võtta.“

      „Võibolla,“ pobises Wisting ja jäi mõtlikuks. „Kelle suvila see üldse on?“

      „Kas sulle pole öeldud? Thomas Rønningeni.“

      „Teletähe?“ küsis Wisting ja jäi surnukeha põrnitsema.

      Teine noogutas.

      4

      Wisting jättis sündmuskoha Mortenseni hoolde ja läks maja ees olevale avatud platsile. Oli taas sadama hakanud. Sündmuskoha eest vastutaval politseinikul tilkus vesi vormimütsilt riietele.

      „Millistesse teistesse suvilatesse sisse on murtud?“ uuris ta.

      Politseinik keeras end põhja suunas ja osutas ühe suvila poole, mis asus maastiku kõrgemas osas. Selle kontuurid joonistusid tumeda taeva taustale ja Wisting nägi, et akendes oli tuli sees. Maja kohal kõrgus lipuvarras, vimpel tuules plaksumas.

      „Omaniku nimi on Ove Bakkerud. Tema oli see, kes meid teavitas. Ta tuli Oslost umbes tund aega tagasi ja avastas, et tema majja on sisse murtud. Siis läks ta naabersuvilaid üle vaatama ja avastas surnukeha.“

      Wisting tõmbas käega üle vihmamärja näo.

      „Kelle veel?“

      Politseinik otsis märkmiku välja ja keeras selja vastu tuult.

      „Jostein Hammersnes.“ Ta osutas üle Wistingu parema õla. „Tema suvila paikneb neemel ja ta helistas operatiivkorrapidajale, et teavitada sissetungist peaaegu samal ajal, kui saime teate laiba leiust. Neid võib vabalt enam olla, kuid praegu teame neid kahte. Käimegi nüüd suvilaid läbi.“

      „Mis te suvilatega tegite?“

      „Tõkestasime juurdepääsu.“

      Wisting noogutas. Neil oli vähemalt kolm sündmuspaika, mida sai omavahel seostada. See andis neile vähemalt kolm korda suurema võimaluse kurjategija jälgi leida. See oli harvaesinevalt hea lähtepositsioon.

      „Me kutsusime kohale eksperdid üle maakonna,“ jätkas operatsiooni juht, nagu oleks ta Wistingu mõtteid lugenud.

      „Kuidas on lood omanikega?“

      „Me tegeleme nende paigutamisega ühte Staverni hotelli. Te saate nad seal homme hommikul üle kuulata.“

      „Kas keegi neist nägi midagi?“

      Teine raputas pead ja tahtis midagi öelda, kui teda katkestas lähedusest kuulduv koerte haukumine. Samal ajal ragises hääl tema kõrvas olevas kuularis. Mees tõstis käe ja surus seda sügavamale, et paremini kuulda.

      „Koerapatrull tegi reidi ida suunas. Nad leidsid ühe mobiiltelefoni,“ edastati talle, „ja peavad nüüd aru, mida sellega peale hakata.“

      „Tähistagu koht ja toogu see siia,“ korraldas Wisting.

      Operatsiooni juht andis teate edasi. Hetke pärast tuli joostes üks noor politseinik läbipaistvasse kilekotti pakitud telefoniga.

      „Aku on peaaegu tühi,“ selgitas ta seda Wistingule andes. „Vaata üle enne, kui see tühjaks saab. Võibolla on pärast PINkoodi vaja, et seda uuesti tööle saada.“

      Wisting võttis koti vastu. Läbi kile leidis ta üles klahvi, mis ekraani tööle lülitas. Tegemist oli Sony Ericssoniga, mille menüü talle tuttav oli. Ta avas kõneregistri. See oli tühi. Ei ainsatki sisse tulnud ega välja läinud kõnet. Ta liikus tagasi peamenüüsse ja avas postkasti. Saabunud sõnumite all oli vaid üks teade, mis oli tulnud kell 16.53. Sisaldades vaid nelja numbrit: 2030.

      Teade oli saabunud üheksakohaliselt välismaiselt numbrilt.

      Saadetud sõnumite kaustas oli kaks sõnumit samale numbrile. Esimene oli saadetud kell 16.54. OK. Järgmine sõnum saadetud kell 20.43: I am here.

      Wisting otsis läbi ka kõik teised võimalikud kaustad, kuid need kolm sõnumit jäidki kogu telefoni salvestunud infoks. Ta tõlgendas seda nii, et 2030 oli sõnum kellaaja kohta. Sellele oli vastatud OK. Seejärel saatis telefoni omanik teate, et ta oli jõudnud kokkulepitud kohtumispaika. I am here.

      „Ma võtan selle sisse kaasa ja panen laadima,“ ütles Wisting ja torkas telefoni põuetaskusse. „Võibolla tuleb siia öö jooksul lisa.“

      Tuuleiil pani Wistingu värisema. Ta heitis pilgu ümbritsevasse ööpimedusesse. Mustad kaljud, tormidest räsitud männid ja tuules painduvad kadakad. Saatuslikust kohtumisest, mis oli päädinud ühele mehele surnult maha jäämisega, polnud möödunud enam kui vaevalt kolm tunnikest. Teine tüüp võis ikka veel kuskil siin olla.

      „Helikopter tuleb meile appi,“ selgitas operatsiooni juht, kes pidi olema sama mõelnud.

      „Hästi,“ noogutas Wisting. Ta ei plaaninud seda ootama jääda. Ta tahtis СКАЧАТЬ